Teema: Kuidas ennast kokku võtate

Minul just vastupidi, masenduses just väga hull söögiisu, mehest läksin ka lahku. Kogu aeg vaid sööks ja kaal muidugi touseb.

Mulle aitab reisimine kord aastas. Saab oma rutiinist välja, tagasi tulles on värske tunne. Rohkem energiat. Samuti vaatan oma kodu ja külmkappi nö värske pilguga. Tagasi tulles on küll kodu ju vana ja armas, aga natuke nagu uus ka (ja enne äraminekut põhjalikult koristatud). Seega ei raatsi seda kallist kodukest kohe risustama hakata mingi rämpstoiduga ja diivanil lösutamisega. 😀 Olen ise ka nagu uus inimene (uute kogemustega) ja tunnen, et motivatsioon on laes. Samas paljudele ei sobi see, öeldakse, et pärast reisi on just puhkust vaja ja seda diivanil lebotamist.

Kägu kirjutas:

Mul on mitu sõltuvust, mille halba mõju oma elule ma selgelt tajun, kuid midagi ette võetud ei saa. Liigun liiga vähe, olen arvutis liiga palju, söön liiga palju ning ebakorrapäraselt ja tarbin liiga palju alkoholi. Ma ei ole rumal inimene ning tööalaselt olen äärmiselt keskendumisvõimeline ning eesmärgile orienteeritud – aga vat omaenda elu ise kontrolli alla võetud ei saa. Vaja oleks end kokku võtta, liikuma hakata, vähem süüa ja õigel ajal magama minna, mitte veinipokaali taga tiksuda – aga tegutsemise asemel istun diivanil ja mõlgutan kurbi mõtteid, kuidas ma midagi tehtud ei saa.
Kuidas end motiveerida olete suutnud, ükskõik millises valdkonnas enese kokku võtmiseks?

Tee otsus ja hakka selle otsuse suunas elama. Kui tekib langemisi, pöördud IGA KORD otsuse täitmise suunas tagasi. Tee päevaplaan ja otsus, et täidad seda. Ja otsi hingehaavade kohta infot, see võib ka aidata.

Mul tekkis küsimus – mis sind enne tänast seisu hoidis käigus?

Igal inimesel on oma nupuke. Mul ei ole mõtet enda omast rääkida, sest see toimib ainult minu puhul. Näituseks eelloetletud eesmärkide püstitamine, reisimine, väljas liikumine ja otsuse tegemine pole mind augus olles grammigi liikuma lükanud. Neid kõiki saan teha juhul, kui minu peamine eluspüsimise baasvajadus on rahuldatud.

Ega ma kade ole. Minu päästikuks on armastus. Olla armastatud ja ise armastada. Kusjuures mõlemat pean tasakaalus hoidma. Kogemustest – ainult ühte või teist eelistades on elu ikkagi lõpuks kreeni kiskunud. Kõik muu juba enese kokkuvõtmise küsimus.

Juhuks, kui selgusetu – olla armastatud tähendab vastu võtta ja lubada ennast armastada. Alati on keegi, kes tahaks sinu tähelepanu pälvida, kuid mingitel põhjustel tõrjume nad oma elust välja. Ise armastada – jaga samas saadud energiahulk kohe edasi, saba taha jätmata.

Nii tekib sinus pidevas liikumises energiavood – loov elu.

Kägu kirjutas:

Nüüd kardan, et kui laps ühel päeval suur on ja kodust välja kolib, siis saab minust tipsutav friikartuleid sööv paks pensionär,

Oma lapse nimel oled võimeline end vaid tema “kodusoleku” ajal kokku võtma? Kui ta “läinud”, siis sa polegi enam ema/ tal polegi sind vaja?
Päris õudne!

Ma teen lühiajalisi ja jõukohaseid plaane. Need jutud mulle eriti ei mõju, kus keegi on ennast kokku võtnud ja tegi 100 muutust korraga, ei joo enam seda ja sööb ainul teist ja on niiii tubli juba mitu kuud või aastat. Ma lihtsalt mõtlen, et täna ei joo alkoholi, täna lähen trenni või pikemale jalutuskäigule, nüüd panen arvuti kinni. Mõnikord ongi lihtsalt vaja jõuga ennast kokku võtta ja see üks asi ära teha, mõnikord mõtlen, et hakkan tegema ja varsti on see tehtud, ehk siis suurima silmasäraga kogu aeg kõike ei tee. Loobusin sellest ideaalist, et kõike peab muudkui sätendavalt tegema, et ole aga särav ja leia oma õnne-trenn jne. Mul suva, olen täiskasvanud inimene ja võin tülpinud näoga ka trenni minna, kui tahan.

Hea tuju meeldib mulle muidugi rohkem kui halb tuju, julgen väita, et enamuse ajast olen ikka hea tujuga ja mul on hea olla, aga ma ei arva, et ma PEAN kogu aeg ja kõike tehes hea tujuga olema, et siis on n-ö õige trenn või õige asi, kui ma teen seda (ainult) hea tujuga. Teisest küljest see hala, mis mul peas ringles, tüütas ka ära. Mitte et hala peab nullis olema, aga mingi piir ilmselt sai ületatud ja otsustasin halamise asemel tegutseda, ka siis, kui see tegutsemine pole 100% rõõmus ja nauding. Nagu ma hullult naudiks netis kommenteerimist. Ei naudi. See on lihtsalt üks asi, mida teha vabal ajal. Miks mitte siis trenni samamoodi teha, et 100% ei naudi, aga lihtsalt veedan oma vaba aega nii?

Nii et hakkasin tegema väikseid muutusi siin-seal ja olen sellega rahul. Nt kui olen 1h jalutanud päeval, siis see on juba väga hea, mis siis, et ülejäänud päev on endine nett ja söök ja jook. Muidugi ma tean, et on täiesti tavalisi inimesi, kes teevad nädalas mitukümmend kilomeetrit jalutamist/jooksu + jõusaal ja siis ikka ohivad, et üldse ei teinud trenni. Aga mis siis, ma olen oma 1h jalutamisega ka rahul.

Mind motiveerivad igasugused väljakutsed. Näiteks aasta alguses lubasin endale, et jalutan iga kuu vähemalt 100km. Päris tagasihoidlik eesmärk, aga see-eest konkreetne ja jõukohane. Kui kuu lõpu poole näen endomondos, et hakkab km puudu jääma, siis see paneb liikuma küll.
Söögi osas lubasin, et iga kuu proovin vähemalt 3 uut tervislikku retsepti. Ma ei ole eriti hea kokk, nii et minu jaoks see paras väljakutse.
Raha säästmises seadsin päris ambitsioonika eesmärgi – tahan tulevikus tööl käia vaid 4 päeva nädalas kuid sissetulek peab jääma samaks nagu täiskohaga töötades (ehk siis ülejäänud 20% peab moodustama passivne tulu). Nüüd üritan välja nuputada, kuidas niikaugele jõuda.

Tagamaaks on stress…kui sa arvad, et suudad kõike korraga muuta, siis ongi keeruline. Samas jälle kui stressist lahti tahad saada, siis kõik tegevused, mis sa ette lugesid suurendavad stressi. Alkohol alustuseks…
Sel sügisel oligi mu madalseis. Nüüdseks olen jälle endaga sina peale saanud. Olen olnud alati sportilik ja maandanud pingeid spordiga ja siis järsku enam ei tohtinud sporti teha. Eks ma siis jõin ka alkoholi…väikseses koguses, aga natukene justkui iga päev. Suhe läks allamäge…kuna mees oli ja on ka stressis, siis mind ta ka aidata ei suutnud. Noh, nüüdseks on hetkel mees välja kolinud.
Mu stressitase oli sealmaal, et ma isegi ei maganud öösiti enam. Päeval kuna oli töö, siis pidin olema ikka kraps ja siis tulin koju ja oli laps ja pidin olema ikka kraps….ja siis kui anti võimalus surra, siis ma lihtsalt surin.
Alustasin perearstist – et elimineerida vereprooviga haiguseid. Arst saatis ka psühholoogi juurde. Sporti justkui teha ei võinud, aga hakkasin ikkagi liigutama….spordiklubi kaart (kuradi kahju on maksta ja mitte käia…elu aeg olin teinud võistkonnaga sporti, seega see üksi käimine oli alguses ilgelt raske). Siis harjud ära üksi käimisega, sest teised kõik käivad ka üksi….mõnikord trenni ei jõudnudki, läksin aint sauna…aga ikkagi oli turgutav. Lõpetasin kiirustamise…hakkasin varem sättima ja tegema, et viimasel minutil ei peaks jooksma. Süüa kui ei jõudnud teha, siis võtsin poest (kuigi söögitegemine on päris mõnus rahulik tegevus). Iial ei lugenud krimkasid, hakkasin teleka asemel lugema krimkasid (krdi eneseabi ja hariv ja muu….ei jaksa). Kodu hoian korras…siis kui sitt tuju on ja midgai teha ei taha, siis koristan. Kuna seda on palju, siis ongi korras kodu 🙂 Teadvustan, et alkohol on nõiaring. Ja jumal milline summa selle peale kulub.
Alguse saab sellest, et ise tahad muutuda. Ma tean milline ma olen tavaliselt ja ma olin ikka hoopis teine inimene. Kui ise vajadust muutuda ei tunne, siis keegi teine sind muutuma panna ei saa.
Nüüdseks lasin telefonist maha ka fb ja skype. Ei ole vaja kogu aeg suhelda justkui (vahtida teiste “õnnetute” õnnelikke perepilte. Vaatan siis kui avuti taga olen. Arvutit väga peale tööpäeva käima enam ei taha panna.
Kõige lihtsam viis on alustada elimineerimisest. Sööd kehvalt, ära osta kehva toitu. Jood alkot – ära osta poest alkot. Ennem poodi minekut mõtle välja, mida osta tahad – tee nimekiri ja ära kaldu kõrvale. See ei tähenda, et sa üldse midagi magusat lubada ei võiks – ikka osta. Osta väga väike kogus….või selline pooltervislik – kohuke vms. Poes emotsiooniostu teha on liiga lihtne.
Mitteliikumise koha pealt ka – poodi on alati võimalik ilusama ilmaga minna jala. kasuta seda võiamlust…see ongi see kiire elu. Justkui poes käimine peaks ka kiire olema, sest kogu aeg on nii vähe aega. Poes käimine võib ka vahva olla – näed kuidas ümbruskond areneb, kuidas puu otsa tulevad lehed. Vastasel juhul vahid kodus neid õnnelikke reisipilte (paljude puhul on seal õnneliku pereelu taga selline kisma, mida ei näe lihtsalt pildi pealt)…ja siis tekibki alaväärsus, et oh näe, nemad käisid ja olid nii õnnelikud.
Muide spordiklubides on ka üsna suhtlejaid inimesi, kes sisi ilmselt trenni tehes mingil moel on sinuga ühes paadis…võibolla leiad endale uue tuttavagi. Igasuguseid elamusretki ja üritusi on suvel terve maailmatäis…mille jaoks ei pea olema ka karjuvalt sportlik, lihtsalt pead tahtma teha.
Pikas perspektiivis – millist elu tahan? Surra üksi teleka ees klaas näpus või õnnelikku suhtlust täis ja tegusat aktiivset.
alusta alko elimineerimisest ja poodi koos nimekirjaga jala kõndimisest. Muutused on pikaajalised…kui ma vajusin pika aja jooksul oma stressi, siis väljatulekuks on vähemalt pool sellest ajast juba kulunud. Seega ca kuus kuud olen tegelenud ja jagu hakkan vist nüüd alles saama.
Selleks, et mitte nii sügavale mutta vajuda on mõistlik tegutseda nüüd kui oled teadvustanud probleemi. Mina ise tegutsemise asemel alguses palusin mehelt abi ja tuge…ja tema oma stressis ei suutnud ka olla see tugi, keda vajasin, seega vajusin veel suuremasse mülkasse.
Iga inimene ikka vastutab ise oma elu ja oma tunnete ja tegemiste eest. Ei saa sind ema ega mees ega töökaaslane aidata. Selleni on raske jõuda, et ise pead aitama, sest justkui ise oled ju alati teiste jaoks olemas olnud, siis tahaks vastu saada. Tihti on samal ajal ka teistel nii palju probeeme, et ka nemad parasjagu pole võimelised.

Astu lihtsalt spordiklubi liikmeks. Mida kallim seda parem – siis on kahju mitte käia. Lisaks on kallim klubi luksuslikum ja seal käimine teeb juba ses suhtes hea tunde, et keskkond on ilus ja luksuslik ja hakkad ka ennast seal hästi tundma. Sealt tuleb energia, uued mõtted, motivatsioon….deprekas läheb üle:)