Teema: Kuidas saada 2aastane treppidest üles kõndima; olen rase ja väsinud!

jah, maiustusega hakkab tegema aga nii laps õpib, et asju tehaksegi ainult preemia pärast. Isegi kui tegemist on tervisliku ampsuga, on tegemist siiski pedagoogikaga stiilis “teen asju ainult siis, kui midagi saab”

Kui minu 2-aastane keeldub järgi tulemast, siis lihtsalt teatan, et ma siis lähen üksi ja hakkangi minema. teine variant on, kui ta käe otsas laseb end lõdvaks, siis lihtsalt lohistangi järgi….tundub julm, aga lapsevanem peab endale kindlaks jääma, mitte last premeerima elu loomuliku osa eest.

Ps, kui sul just riskirasedus pole, siis miks sa kardad? tee nt lapsega kokkuleppe, et natuke tassid, natuke kõnnib, siis jälle tassid, siis kõnnib. Endal sündisid 2 last täpselt 2 a vanusevahega ja eks neid tassimisi ikka tuli ette. Olen ka poest niimoodi ära tulnud, et ühes käes ostukott, teises kaenlas röökiv laps ja ise 7. kuud rase 😀

Ma olen ise sellise 2-aastase pujääniga hädas olnud. Midagi polnud teha – tirisin kombekast kinni hoides, nii et lohistades tõmbas siis jalgu mööda trepiastmeid, saades veidigi tuge sealt. Õnneks ei olnud iga päev nii hull ja ajaga läks paremaks. Aga olin ka juba üsna suure kõhuga ja laps keeldus edasi liikumast. Uhh, päris raske oli. Lõpuks tuppa jõudes röökis laps, et ei saanud oma tahtmist (sülle) ja mina nutsin, sest ei suutnud hakkama saada. Mõnikord võttis selline jonnihoog 30 minutit tal aega. Õnneks on see kõik mööduv.

Kägu kirjutas:

Ma olen ise sellise 2-aastase pujääniga hädas olnud. Midagi polnud teha – tirisin kombekast kinni hoides, nii et lohistades tõmbas siis jalgu mööda trepiastmeid, saades veidigi tuge sealt. Õnneks ei olnud iga päev nii hull ja ajaga läks paremaks. Aga olin ka juba üsna suure kõhuga ja laps keeldus edasi liikumast. Uhh, päris raske oli. Lõpuks tuppa jõudes röökis laps, et ei saanud oma tahtmist (sülle) ja mina nutsin, sest ei suutnud hakkama saada. Mõnikord võttis selline jonnihoog 30 minutit tal aega. Õnneks on see kõik mööduv.

kas te mõistate, et te karistate oma kaheaastaseid, sellega, et olete rasedad.
2 aastasel on pisikesed jalad, ta ei jõuagi palju üles minna, tal ei ole seda lihast ja jõudu. Ta vajabki abi ja tuge.
See, et te olete rase, pole nüüd küll pisikese areneva 2 aastase süü.

Päris jube lugeda, et lohistatakse ja tassitakse vägisi. Mida te teete oma lastega ?
See on ju vägivald juba.

Ok,, raske on, aga leidke muu lahendus. Enda süü teil, ärge saage siis nii väikese vahega lapsi või ärge kolige kõrgustesse. Vanem laps on antud juhul lihtsalt kannataja seetõttu

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma olen ise sellise 2-aastase pujääniga hädas olnud. Midagi polnud teha – tirisin kombekast kinni hoides, nii et lohistades tõmbas siis jalgu mööda trepiastmeid, saades veidigi tuge sealt. Õnneks ei olnud iga päev nii hull ja ajaga läks paremaks. Aga olin ka juba üsna suure kõhuga ja laps keeldus edasi liikumast. Uhh, päris raske oli. Lõpuks tuppa jõudes röökis laps, et ei saanud oma tahtmist (sülle) ja mina nutsin, sest ei suutnud hakkama saada. Mõnikord võttis selline jonnihoog 30 minutit tal aega. Õnneks on see kõik mööduv.

kas te mõistate, et te karistate oma kaheaastaseid, sellega, et olete rasedad.
2 aastasel on pisikesed jalad, ta ei jõuagi palju üles minna, tal ei ole seda lihast ja jõudu. Ta vajabki abi ja tuge.
See, et te olete rase, pole nüüd küll pisikese areneva 2 aastase süü.

Päris jube lugeda, et lohistatakse ja tassitakse vägisi. Mida te teete oma lastega ?
See on ju vägivald juba.

Ok,, raske on, aga leidke muu lahendus. Enda süü teil, ärge saage siis nii väikese vahega lapsi või ärge kolige kõrgustesse. Vanem laps on antud juhul lihtsalt kannataja seetõttu

2aastane on ikka päris suur, et treppidest minna ja üleüldse enamuse ajast jala kõndida. Ka siis, kui ema ei ole rase. Kui just ebaharilikult kõrged astmed pole No muidugi. ilmselt sinul 2-aastane liigub ka veel ainutl käruga ringi: jah, tean neid vabandusi, et mänguväljak on kaugel – aga alati ei peagi mänguväljakule jõudma 😀

Kohe kui laps jalad alla saab, tuleb harjutada teda ise kõndima, sh julgustada teda treppidest käima. Mitte oodata, kuni ta on mingis “suures vanuses”, et siis järsku nüüd on laps piisavalt suur…

ja rasedus/teine laps võib ju igas vanuses lapsele karistuseks olla – sest saab vähem tähelepanu. Sellise suhtumisega jääksidki kõik õed-vennad olemata.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma olen ise sellise 2-aastase pujääniga hädas olnud. Midagi polnud teha – tirisin kombekast kinni hoides, nii et lohistades tõmbas siis jalgu mööda trepiastmeid, saades veidigi tuge sealt. Õnneks ei olnud iga päev nii hull ja ajaga läks paremaks. Aga olin ka juba üsna suure kõhuga ja laps keeldus edasi liikumast. Uhh, päris raske oli. Lõpuks tuppa jõudes röökis laps, et ei saanud oma tahtmist (sülle) ja mina nutsin, sest ei suutnud hakkama saada. Mõnikord võttis selline jonnihoog 30 minutit tal aega. Õnneks on see kõik mööduv.

kas te mõistate, et te karistate oma kaheaastaseid, sellega, et olete rasedad.
2 aastasel on pisikesed jalad, ta ei jõuagi palju üles minna, tal ei ole seda lihast ja jõudu. Ta vajabki abi ja tuge.
See, et te olete rase, pole nüüd küll pisikese areneva 2 aastase süü.

Päris jube lugeda, et lohistatakse ja tassitakse vägisi. Mida te teete oma lastega ?
See on ju vägivald juba.

Ok,, raske on, aga leidke muu lahendus. Enda süü teil, ärge saage siis nii väikese vahega lapsi või ärge kolige kõrgustesse. Vanem laps on antud juhul lihtsalt kannataja seetõttu

2aastane on ikka päris suur, et treppidest minna ja üleüldse enamuse ajast jala kõndida. Ka siis, kui ema ei ole rase. Kui just ebaharilikult kõrged astmed pole No muidugi. ilmselt sinul 2-aastane liigub ka veel ainutl käruga ringi: jah, tean neid vabandusi, et mänguväljak on kaugel – aga alati ei peagi mänguväljakule jõudma

Kohe kui laps jalad alla saab, tuleb harjutada teda ise kõndima, sh julgustada teda treppidest käima. Mitte oodata, kuni ta on mingis “suures vanuses”, et siis järsku nüüd on laps piisavalt suur…

ja rasedus/teine laps võib ju igas vanuses lapsele karistuseks olla – sest saab vähem tähelepanu. Sellise suhtumisega jääksidki kõik õed-vennad olemata.

ei käi 2 aastane mul vankriga kuskil, väga harva käib, vaid siis kui oleme pikemal sõidul kuskil ja seal on vaja kiirelt ning palju liikuda.
Trepist käib ka ise, aga mitte korruste viisi, sest arvestan tema võimetega. Ta ei ole täiskasvanu.

Seetõttu oli siin väga asjalik soovitus pausitada ja lasta tal puhata, olla mänguline, mitte kiskuda, kakkuda ja rebida.
Mõned emad on lihtsalt õelus kuubis. Kahju lastest.
Ja mis pärast saab, kui beebi ei lase sul magada ja 2 aastane tahab ka tähelepanu, annad peksa ? Paned puuri ? Paned tropi suhu ja sulged oma tuppa ?

Me tegime mingit mängu alati. Et nüüd hüppame üles hops-hops-hops, siis korraks sülle, siis järgmise vahe kõndides, siis puhkame, siis jälle hüpates nagu jänku jne. Minu laps jõudis kõike teha, tema lihtsalt tahtis seda teha, mida ise tahtis.

Mina avastasin juba tükk aega tagasi, et kui trepikojas või juba õues annan talle mingi krõbiseva asja kätte(tuleb alati siis poest osta midagi sellist) siis ta tuleb selle asjaga koos rõõmuga trepist ülesse. Autos ka annan kotist talle midagi kätte ja tänu sellele ei jookse ta õues nelja tuule poole minema, vaid tuleb normaalselt koos minuga tuppa.

Kommide või muu söögi või joogiga meelitamist ma üldse ei kaaluks, loll harjumus tekiks ja hambad rikub ka ära.

Meil on lastega toiminud sarnastes situatsioonides, kus laps võiks ise midagi teha, aga millegipärast protestib, toiminud see, et kaupleme, nt et mina tassin ühe trepivahe süles, siis lähed ühe trepivahe ise, siis viin jälle süles. Sellised protestid mingi asja vastu tavaliselt kaua ei kesta ja meil on need lastel kuidagi üleöö üle läinud.

Mul on laste vanusevahe 1,5 a. Kui teist last ootasin ja kuskil käisime, siis aitas nt astmete lugemine või neile nimede panemine. Päris tihti ikka kandsin süles, kuna teist last oodates oli rasedusega kõik korras, terviseprobleeme polnud ja nii või naa igapäevastest toimingutes ju päris palju tõstad last või võtad sülle vmt, nii et see trepist üles tassimine võtab endal võhma välja, aga tõenäoliselt rasedust siiski kuidagi ei mõjuta.

Või kui nt tänaval ei tahtnud laps korraga enam käia, siis võtsime eemalt mingi silmatorkava asja (reklaami, maja vmt) ja meelitasime sinnani kõndima, siis veel edasi jne. Meil sellist hullu protesti otseselt treppide vastu ei olnud, aga pärast aastaseks saamist algas lihtsalt kõikvõimalike asjade vastu protestimine, üks päev nt ei ole nõus riidesse panema, teine päev pole nõus mingit muud asja tegema. See protestide periood kestis meil lastel üsna pikalt, kolmeselt hakkas asi mõistlikumaks minema, nii et lambist mingeid imelikke nõudmisi või proteste ei tulnud.

Ma ei pannud tähele, mitmendal korrusel elate, aga kui nt neljas või viies, siis tegelikult võibki lapsele raske olla, nii et võib-olla teete vahepeal pausi, mitte nii, et talle ütleks, et jah, nüüd oled väsinud, et nüüd peatume, vaid lihtsalt mingi väike mäng või laul või räägite juttu ja seisate, nii et ta ise aru ei saaks, et tema tähelepanu trepist käimiselt kõrvale juhitakse. Sellest juba esimesel astmel enda lössi laskmisest võib-olla aitab üle saada see, kui “kaupled”, et esimesed astmed viid süles, teised kõnnib ise.

Selle käo juttu, kes siin rääkis, kuidas kaheseid karistatakse sellega, et emad uuesti rasedad on, ära tähele pane. Kui ma praegu vaatan oma 5,5 a ja 4 a, kes on parimad sõbrad, mängukaaslased, hoiavad väga üksteist, siis ei kujuta ettegi, et võiks kuidagi teistmoodi olla. Ja mõlemad on väga tublid, suurem tahab olla “suurem õde” ja pingutab, et eeskujuks olla, noorem tahab järgi jõuda ja kõike samamoodi teha 😀 Mingi aeg on raske, aga see on kuhjaga seda väärt!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kommide või muu söögi või joogiga meelitamist ma üldse ei kaaluks, loll harjumus tekiks ja hambad rikub ka ära.

Meil on lastega toiminud sarnastes situatsioonides, kus laps võiks ise midagi teha, aga millegipärast protestib, toiminud see, et kaupleme, nt et mina tassin ühe trepivahe süles, siis lähed ühe trepivahe ise, siis viin jälle süles. Sellised protestid mingi asja vastu tavaliselt kaua ei kesta ja meil on need lastel kuidagi üleöö üle läinud.

Mul on laste vanusevahe 1,5 a. Kui teist last ootasin ja kuskil käisime, siis aitas nt astmete lugemine või neile nimede panemine. Päris tihti ikka kandsin süles, kuna teist last oodates oli rasedusega kõik korras, terviseprobleeme polnud ja nii või naa igapäevastest toimingutes ju päris palju tõstad last või võtad sülle vmt, nii et see trepist üles tassimine võtab endal võhma välja, aga tõenäoliselt rasedust siiski kuidagi ei mõjuta.

Või kui nt tänaval ei tahtnud laps korraga enam käia, siis võtsime eemalt mingi silmatorkava asja (reklaami, maja vmt) ja meelitasime sinnani kõndima, siis veel edasi jne. Meil sellist hullu protesti otseselt treppide vastu ei olnud, aga pärast aastaseks saamist algas lihtsalt kõikvõimalike asjade vastu protestimine, üks päev nt ei ole nõus riidesse panema, teine päev pole nõus mingit muud asja tegema. See protestide periood kestis meil lastel üsna pikalt, kolmeselt hakkas asi mõistlikumaks minema, nii et lambist mingeid imelikke nõudmisi või proteste ei tulnud.

Ma ei pannud tähele, mitmendal korrusel elate, aga kui nt neljas või viies, siis tegelikult võibki lapsele raske olla, nii et võib-olla teete vahepeal pausi, mitte nii, et talle ütleks, et jah, nüüd oled väsinud, et nüüd peatume, vaid lihtsalt mingi väike mäng või laul või räägite juttu ja seisate, nii et ta ise aru ei saaks, et tema tähelepanu trepist käimiselt kõrvale juhitakse. Sellest juba esimesel astmel enda lössi laskmisest võib-olla aitab üle saada see, kui “kaupled”, et esimesed astmed viid süles, teised kõnnib ise.

Selle käo juttu, kes siin rääkis, kuidas kaheseid karistatakse sellega, et emad uuesti rasedad on, ära tähele pane. Kui ma praegu vaatan oma 5,5 a ja 4 a, kes on parimad sõbrad, mängukaaslased, hoiavad väga üksteist, siis ei kujuta ettegi, et võiks kuidagi teistmoodi olla. Ja mõlemad on väga tublid, suurem tahab olla “suurem õde” ja pingutab, et eeskujuks olla, noorem tahab järgi jõuda ja kõike samamoodi teha Mingi aeg on raske, aga see on kuhjaga seda väärt!

“kuidas kaheseid karistatakse sellega, et emad uuesti rasedad on” , mitte ei karistata sellepärast et rasedad on, aga justkui väiksem oleks nüüd süüdi, et emme uuesti rase on ja teda karistatakse seetõttu trepist üles kakkumise ja lohistamisega, halvasti kohtlemisega jne.
Loe enne mõttega kui tuled siia oma tarkuseteri loopima. Nii nummi et su lapsed läbi saavad, kas see oli teema ?

Tahtsin teemaalgatajat julgustada, et raskused võivad tunduda hullud mõnel hetkel (nt siis, kui kahene trepil pikali viskab), kui laiemas plaanis on kõik ületatav. Nii et jah, see haakus teemaga ja oli mõeldud teemaalgatajale, aga ilmselgelt sind kuidagi häiris, et ei olegi maailma lõpp, kui väikelapse kõrvalt ka rase ollakse.

Kus sa seda välja loed, et neid lapsi halvasti koheldakse, kel emad rasedad on? Võimalik, et sa tõesti polegi kogenud või pole näinud seda situatsiooni, kui väikelaps end täiesti lõdvaks ja vedelaks laseb ja siis pikali on, mõnikord on üsna võimatu sellist “vorstikest” süles tassida, eks siis toimetataksegi laps koju nagu võimalik on. Teine variant oleks muidugi jäädagi sinna seisma ja ootama, kuni laps otsustab, et aitab, et lasen ikka sülle võtta või liigun edasi. Eks igaüks ise otsustab, kuidas sel hetkel mõistlikum toimida oleks.

Minu arust veab neil kahestel, kel kodus võike õde või vend on, see lükkab nende lasteaiatee alguse edasi ja neil on pikemalt võimalus emaga kodus olla. Nii et selles mõttes on nad hoopis võidumehed, ei pea minema sõime ega “suureks kasvama”.

“Nummi” on nii totter ja nõme sõna, et selle peale ei hakka midagi kostma, lapsik on sellisel moel üritada siin kommenteerijaid paika panna. Ja mis tarkusetera see ikka on, kui ma lihtsalt oma kogemusest kirjutan, ma ei saa aru, milleks sedasi ülereageerida.

Kui oled rase ja kaheaastane juba kõige all laseb end lössi, noh emme kanna mind, siis ilmselt pole juttu sellest, et ta ei jaksa. Mina tegin nii, et ütlesin tšau ja läksin korrus kõrgemale, trampisin jalgu kohapeal ja jäin hiirvaikseks. Laps arvas, et ma läksin tuppa ja tuli üsna pea mulle järgi. Meil olid trepiastmed väga kõrged ja laps väsinuna tuli lausa käpuli. Lõpus aitasin. Kui oled riskirase, oleks vaja, et keegi aitaks su vanemat last. Positiivne on see, et trepist ronimine teeb lapse lihased tugevaks;)