Teema: Lahkuminek ja lahutus.

Kas mehe kasutada on asju, mis seaduse järgi kuuluvad naisele? Auto andis siis tagasi, kui lahkus?
Mees võib kasutada ametlikult abielusolemist selle kilbina, et mitte enam uuesti abielluda. Tean ühte lugu, kus mees väitis naisele, et eelmine naine ei anna lahutust ja et asi keeruline. Selgus aga, et mees ei tahtnud uuesti abielluda ja seetõttu oli eelmine abielu kaitsekilbiks.

Kägu kirjutas:

Mis 4 aastat?
Oma arust kirjutasin 1 aasta.
No see selleks.
Mõni loeb üle ridade, või ei loe üldse.

Mees saab meilid kätte. Me suhtleme lapse teemadel. Iganädalaselt. Normaalselt. Karjumata, kisamata, hüsteeritsemata. Meili teel ja muidu ka. Meili teel tegin ettepaneku, et anda talle võimalus rahulikult vastata.
Kirjutasin umbes nii.
Tere! Arvan, et peaksime lahutamise asjus ka paberid korda ajada. Palun anna teada, millal oleks sulle sobiv aeg asi lõplikult ära vormistada. Ilmselt peame koos avaldust kirjutama minema, sest nii on vist kõige lihtsam. Ootan vastust.

On ju küllalt konkreetne? Vastuseks vaikus. Telefoni teel küsisin – kas kirja said kätte. Vastas, et sai. Ja siis lihtsalt pani toru ära.

NB! Ma ei looda, et mees tagasi tuleb. Ma koguni ei taha, et ta tuleb. Ma lihtsalt ei taha, et JÄLLE naine otsustab mehe eest.

Mõnes mõttes vist olen siiski vastuse saanud – et mehed on lihtsalt mugavad? Ja ongi kogu müsteerium? Sest vat naisena tunduks selline asi pigem ebamugav kui mugav. (Tema on suhtes ja peaks ju justkui huvitatud pool olema. Mina vaba ja kohustusteta kellegi ees.) Mina vaba naisena võin siin tema pärandit 50 aastat oodata ju (ärge seda tõsiselt nüüd võtke, hiljemalt jaanipäevaks).

1. Jah, mehed on mugavad.
2. Mehel pole Sinust sooja ega külma.

Kägu kirjutas:

Me suhtleme lapse teemadel. Iganädalaselt. Normaalselt. Karjumata, kisamata, hüsteeritsemata. Meili teel ja muidu ka.

järgmine kord suheldes küsid, kas ID-kaart on kaasas. Kui on, siis teed ettepaneku kohe perbüroos ära käia. Kui siis ka põikleb, siis ta vist tõesti ei taha lahutada.

“Ja kas saite ka teada, kas mees oli lihtsalt laisk. Või olid tal argumendid.”

Teie suhe on juba läbi, milleks oma pead sellega vaevata? Mida see teadmine sulle annab?

Ja kui te mõlemad ajate lahutuse vormistamisel jonni, siis eks istuge abielus edasi, kohustust lahutada ju ei ole.

no mina olen siis see naine, kelle “mees” oli eelneva naisega abielus, kui minuga koos elama hakkas. nad olid juba mitu aastat varem laiali läinud.
naine tahtis lahutust, mees leiutas vabandusi.
aga minu mees kartis ja oli kiuslik. lihtsalt kartis, et eksnaine hakkab elatist nõudma ja kiuslik, et kui naine on abielus, siis on mehel õigus iga kell nende vanasse kodusse sisse astuda ja lastega tegeleda. ja abielunaisel ei tohi ometi mingit meest seal olla.
elatise kartus oli tal sellepärast, et töö oli väga kaootiline tol perioodil. ta maksis lastele ikka, ja tegeles nendega tohutu palju(60/40), aga ametlikku elatist ta poleks saanud omale lubada.
ja kui meie siis olime juba paar aastat ära elanud, otsustas mees ise lahutada.
arvatavasti ta sai siis ka eksist lõpuks lihtsalt üle.

Alates 2015. aastast küsitakse abikaasa nõusolekut eluruumi müümiseks ka siis, kui tegemist on lahusvaraga, kingitud või päritud varaga ja enne abielu omandatud varaga. Seda ainult eluruumide puhul, mitte maatüki puhul. See võeti ette pere eluaseme kaitseks, et kui perekond kasutab elamiseks ühte kinnisvara, mis küll on ühe poole lahusvara, siis ei saaks pere ainsat elamiskohta ikkagi ainuisikuliselt maha parseldada. Kui teie nimel on mitu kinnisvara, siis see ka teile ei kehti. Abikaasa sissekirjutus mujale ei ole piisav tõend, et tegemist pole tema peamise elukohana, kuna inimesed võivad omada juhuslikke aadresse rahvastikuregistris. Igatahes tasuks tähele panna igasuguseid selliseid vimkasid ja kes teab, mida tulevik meile seaduse-üllatustest jälle toob. Igal sajal juhul on parem asjad korda ajada ja teha tegelikule olukorrale vastavaks.

Mingit psühholoogilist poolt ei ole. Meest lihtsalt ei huvita, sest tema elu ei muutu sellest ametlikust lahutusest esialgu mitte kuidagi. Tema jaoks on lahutus tehniliselt ebamugav protsess ehk tuleb tegelda mingi paberimajandusega, mida mehed üldjuhul alati väldivad.

Siit teemast paistab üsna üheselt välja, et naine hirmsasti veel loodab, et mees ei lahuta seetõttu, et ei raatsi naisest lõplikult eralduda. unista edasi!

mis põhjusel siis mees teise naise leidis, no oleks huvitav kuulda. mingis teemas sa pidid palju kehvem olema kui uus naine on.

Mehel on keskea kriis, kõik viitab sellele. Nii jutt, kuidas naine on paha, soovimatus lahutada, vanus. Aasta on möödas, varsti on teda tagasi oodata. Uus arm on üle, udu on hajunud, naine ja laps on omased.

Lisan nende endapoolsetele variantidele veel selle, et jah, mõned inimesed ongi niivõrd laisad ja mugavad, et kui pole eluküsimus (pealegi suht bürokraatia, mis paljudele pole just lemmikajaviide) ja kui pole konkreetset käsku kätte antud, et ole sel kuupeval kohal ja võta idkaart kaasa, siis võibki jääda seda algatust ootama. Ja mõned loodavad, et kui midagi küllalt hoolega ignoreerida, siis probleem kaob iseenesest (kuidas see küll abielu peal toimida võiks, nojah, aga liigutama ikkagi ei hakka).

Minu eksabikaasa ei peljanud bürokraatiat, samuti oli ta üle keskmise suur asjaajaja, piisava vaba ajaga. Aga lahutama ei saanud minagi teda. Muidu oli üsna teemaalgatajale sarnane lugu, välja arvatud varasuhe. Mu eksil oli varajagamisest ainult võita, seda kummalisem oli, et nii kui mina lahutuse pärast helistasin, nii ka kõne kinni lendas.
Mõtlesin minagi, et mis toimub selle mehe peas? Miks ta oli nõus välja kolima teise naise juurde ja miks ta ei ole nõus minust lahutama? Ja lisaks ei mõistnud ma, kuidas uus naine sellega lepib, et tema elukaaslane on kirjade järgi teise naise mees. Nagu mingi kehvem versioon haaremist.
Selgeks ma seda asja ei saanudki, kuigi aastajagu meil see jant kestis. Kohtuni ei tahtnud ka asja viia, sest kui juba lahutus kohtulikult, siis tõenäoliselt ka varajagamine läheb sama rada. Ja varajagamine kohtu teel on vahel üsna sama, mis raha prügikasti loopimine.
Mees ei reageerinud ühelegi mu kirjale, lahutusteemalised kõned katkestas. Korra seisin ka üksi perekonnaseisuameti ukse taga, olles eelnevalt mehele saatnud sõnumiga päeva ja kellaaja, millal ta kohale peab tulema. Lootsin, et ehk tuleb, aga ei.
Lahendus saabus ühel juubelil, kuhu ühised sõbrad meid mõlemaid kutsusid. Õhtu alguses kuulsin osadelt sõpradelt, et hoopis mina ei tahtvat lahutada. Mehe sõnutsi. Tema juba ammu käivat mulle selle teemaga pinda. Ja siis ma läksin pika laua teise otsa, kus abikaasakene (ütleme, et Jüri) oma uue naisega istus (ütleme, et selle naise nimi oli Mari) ja küsisin rahulikult aga valjult: “Ütle, Jüri, millega on Mari ära teeninud selle, et sa ikka veel oma vanast luuast ei lahuta? Tahad mu juurde tagasi tulla või? Tänan – ei soovi. Kolmapäeval oled perekonnaseisuametis kohal, sel ja sel kellaajal, kui ei – lähen kohtusse.”
Keerasin selja ja läksin oma kohale tagasi. Mees Jüri oli näost nagu loojuv päike ja kummutas aga pitsi. Paari tunniga oli ta end oimetuks kummutanud ja tema Mari istus minu kõrval, palus andeks ja tänas üheaegselt. Tema ka teadis, et mees kohe lahutaks, aga see uss ei lase ju. Väga sümpaatne Mari oli, aga ma lahkusin peolt siiski varem, kui algselt plaanis. Ikkagi selline üsna ebamugav situatsioon.
Kolmapäeval oli Jüri kohal.
Aga mida ta mõtles see aasta aega, ma ei teagi. Tõenäoliselt ei mõelnud midagi, elas niisama.

Kägu kirjutas:

Ja mees reaalselt elab koos uue kaasaga, ja selle lapsega. Aga lahutust vormistada ei soovi. MIks?

See on meeste puhul täiesti tavaline, et nad ei soovi ei kooselatava naisega abielu vormistada ega eelmise naisega abielu lahutada. Millest selline vormistamishirm aga tuleb, seda mina ei tea.
Ise ma ka poolt jõuga lohistasin eksmehe lahutust vormistama, kuigi lahkuminek oli samuti tema enda soov ja aasta oli sellest lõpuks möödas. Miks ta lõpliku vormistamise mulle raskeks tegi, ma ei teagi.
Nõkse tahad? Küsi eksmehe uue naise käest, kuidas ta sellist olukorda talub.

Üldiselt see initsiatiivi vältimine sinu poolt loobib praegu sulle endale kaikaid kodaraisse, seega aja ise asi korda. Ei ole mõtet oma elu millegi sellise peale kauem raisata. Pole oluline, mis nimelt su eksmeest vaevab, sina tee oma otsused iseenda järgi.

Mu vanemad lahutasid alles siis, kui ema uuega abielluda tahtis, ka isal oli sel ajal juba kindel kaaslane olemas. Nende lahkuminekust oli selleks ajaks möödas neli aastat. Minu teada nad ei sõdinud ega pidanud vimma, vaid lihtsalt ei viitsinud. Ma ei tea, palju siin vanus loeb, aga lahutuse ajaks olid nad napilt 30.