Alustan sellest, et laps oli väga oodatud ja planeeritud. Ma olen alati mõelnud, et olen lapseks valmis täpselt siis, kui suudan teda üksi kasvatada ja nii nüüd lähebki. Aeg tundus ideaalne- hea töö kindlustatud, ülikool lõpetatud, vanus täpselt paras (25a) jne. Mees nii väga tahtis last ja ega me pikalt ei oodanud-peale 3 kuud kooselu olid triibud käes ja meie muidugi üliõnnelikud. Siis hakkas kõik muutuma, mehel ilmnesid iseloomuomadused mida ei osanud oodata. Pidevad tülid, alandamised, kodust välja viskamised (sest jaotus oli meil vaikimisi nii, et tema maksab üüri+kommud ning mina auto, kütuse ja toidu). Iga tüli lõpes sellega, et mind tõsteti tänavale (ka hommikul kl 5), sest tema maksab ju üüri, kuigi kui tegin ettepaneku selle võrdselt jagada, siis keeldus. Iga tüli oli aina inetum, sõimamised, sakutamised, alandamised nt näkku sülitamise näol. Õnneks kätega päris kallale ei tulnud aga palju puudu ei jäänud. Lisaks sellele oli mul tervis I trimester tõeliselt kehv, olin iga kuu vähemalt 2 nädalat haiguslehel. Muidu käin ikka täiskohaga tööl aga töö suht pingeline ja ega kodune olukord asja paremaks ei teinud. Tihti läksin tööle nii, et polnud öösel üldse maganud kuna mehele meeldis alati öösel tülitseda. Oma raevuhoogusi rahunedes tunnistas alati aga midagi ette ei võtnud. Tema selgitus asjale on see, et ma olengi halb naine, sest tulenevalt oma halvast tervisest sai tema ainult 5x nädalas seksi ja üldsegi olen ma koguaeg nii halb ja nii halb. Minu halb käitumine oli ka see, kui ma ei jaksanud talle peale 12h tööpäeva massaaži teha. Samas ma ei ütle midagi- kui meil oli hea periood tülide vahel, siis oligi super- masseeris peale tööd mu jalgu, tegi õhtuks süüa, koristas (kuna ta vabakutseline siis enamus ajast kodus ja oli aega). Lõpuks kui ta mu mingi sajandat korda juba öösel autosse magama saatis -15 kraadiga siis ma lihtsalt pakkisin oma asjad ja tulin tuttava juurde. Ema pakkus, et koliksin dekreeti jäädes tagasi oma kodulinna ja elaksin seal, ta aitaks mind titaga ja kõik saab korda. Aga südames on nii raske, on selline valu ja pettumus ja kõige lollim on see, et mul on ikkagi inimese vastu tunded. Vahepeal saime nagu enam-vähem suheldud ja ütles, et laps on ikka kallis ja selle teemaga tahab kursis olla. Nüüd kui eile mainisin, et täna UH siis ütles, et ei tule. Ma tõesti ei kujutanud ette, et minuga nii juhtub. Ma alati vaatan üksikemasid ja mõtlen, et kui raske võib olla… ja nüüd olen ise selle sees. Ma tahan ka et keegi mind mõni õhtu kaissu võtaks ja hoiaks ja kõhtu silitaks, ma tahan et keegi oleks toeks. Kõik on nii hirmus ja eriti praegu, kus ma elan kuskil kastide otsas ja ootan ma ei tea mida. Praegu kirjutades nii nutan, sest saan aru, et seda pilti mida ma olen oma peas ette kujutanud- kus laps sünnib ja ma saan teda lapse isaga musitada ja kallistada- seda ei juhtu mitte kunagi. Lihtsalt tunne on, et ei jaksa enam….
Kes on selle läbi teinud- palun öelge, et kõik saab korda… ma nii kardan seda kõike üksi läbi teha.
Teema: Lahkuminek raseduse ajal
Proovi asjale positiivsest poolest vadata – said sitast mehest lahti enne lapse sündi! Usu mind, need alandamised oleksid ainult hullemaks läinud. Kas sooviksid, et laps nt 2-aastaselt näeb pealt, kuidas isa emale näkku sülitab? laps hakkab seda kiiresti jäljendama. Ilmselt hakkaks varem või hiljem mees ka lapse peal vägivalda kasutama – kui mitte füüsilist, siis vaimset. Kas tahaksid, et ta nt sind koos 3-kuuse beebiga tüli tõttu tänavale viskaks?
Soovitan heaga mehest kaugemale kolida. Kindlasti kui mees midagi lubab, ära mine tagasi, mees puhta terrorist ju.
Esimene asi mis pähe tuleb: ma väga loodan, et sul on rahaliselt võimalik nõustaja juurde minna, parem kui otsekohe! Professionaalne neutraalne pilk on kindlasti väga suureks abiks, ema ja teised lähedased võivad ju rääkida ja toetada, aga ainult sellest sageli ei aita, et sõltuvussuhtest välja saada. Kui sul on sind niimoodi kohtleva inimese vastu tunded, on ilmselt tegemist sõltuvussuhtega.
Kindlasti koli kodulinna, aga parem kui mitte emaga päris ühe katuse alla, vaid eraldi – pisut rohkem iseseisvust on selles olukorras parem. Aga ema abi on oluline, ära seda tagasi lükka. Loodetavasti ta ei ole selline, kes oma nina päris igasse pisiasja topib, vaid mõistab, et lapsevanem oled ikkagi sina. Ehk on sul kodulinnas ka vanu sõpru, kellega suhelda – ja ära pelga ka uusi tutvusi, kes nt rasedate võimlemisrühmas või beebivõimlemises võivad tekkida.
Lapse isaga suheldes peaks kindlaks määrama konkreetsed reeglid – kui sageli kohtutakse, kui palju ta sind rahaliselt toetab. Oleks hea, kui saaks kokku leppida, et kumbki ei süüdista teist mitte kunagi mitte milleski – oli mis oli, nüüd alustate puhtalt lehelt lahus elavate lapsevanematena. Teil võivad olla erinevad kasvatuspõhimõtted, aga sellises olukorras on keeruline neid ühtlustada – laps hakkab mõistma, et ühes peres on ühed reeglid ja teises peres teised. Ka nt vanavanematega on paljudel tülid, et need tahavad lapsi hoopis teistmoodi kasvatada. Põhiline just, et ei tohi tülitseda, eriti mitte lapse kuuldes. Jällegi: professionaalse nõustaja toetus on abiks.
Ilmselt tekivad sul ka uued romantilised suhted – vaata ette, et sama muster ei korduks ja sa ei hakkaks koos elama vägivaldse mehega. Vaatasin eile just ETV2-st dokfilmi tüdrukust, kelle ema elukaaslane oli tema lapsepõlves peret julmalt terroriseerinud ja kellel täiskasvanuna oli ikka väga raske joone peale saada.
Aga lõpetuseks: sa pole üksi, sul on ema, sul on sõbrad, sul saab olema laps! Sa oled tugev, sa oled tubli, kõik saab korda!
Mul on tõesti kahju.
Hea mees kannab oma rasedat naist kätel ega ole väiklane. On tohutult kahju, et ei tulnud varem siia nõu küsima, anna andeks aga ma oleks soovitanud raseduse alguses aborti teha ja põgeneda – selline käitumine on märk VÄGA labiilsest närvikavast ning täielikust egoismist. Oled liiga usaldav ja heasüdamlik noor naine, loll nagu mina samavanuselt.
Minust läks taoline karikas napilt mööda, samuti lühike kooselu ja mehe poolt kohe alguses lapse pealesurumine aga närvisüsteemi puudujäägid muutusid märgatavaks juba varem. Minu puhul piirdus asi vaid mõningase majandusliku kahjuga.
Arvestades millise sitapeaga tegu, oleks vast siiski mõistlikum kohe kohtu kaudu elatis määrata – vaevalt et maksab. Tulevikus pole lapsel vaja vastupidist tõestama hakata.
Jutu järgi sa mingit professionaalset abi ei vaja. Tubli oled, et minema lähed ja nii hea, et ema sind aitab. Mina ka ei seoks seda last mitte kuidagi selle mehega. Hiljem oleks tal liiga palju õigusi.
Sa oled väga tubli ,et läksid ära kuigi paljud naised ei julge.
Soovitan sul ntex võtta arstilt saatekirja nõustaja juurde äkki on abi ja saatekirjaga saab tasuta 🙂
Sa saad hakkama!
Tühipaljas ja kasutu targutamine küll, aga miks te naised siis teete mehele lapse nii ruttu.. sa ei suuda nii lühikese kooselu jooksul meest korralikult tundmagi õppida ja siis tulevadki hiljem üllatused lisaks. Kurb kui nii
julm soovitus, aga jäta sünnitunnistusel isa andmed märkimata. laps on küll vallaslaps ametlikult, aga sina ju tead kes bioloogiline isa on ja isa ka teab, et on isa. kui isa ise kohtu kaudu andmete muutmist nõudma ei hakka (kuni 1 aasta peale lapse sündi aega), siis tulevikus ei ole isal mingeid õiguseid ja ka kohustusi lapse üle. kui ta selline kahtlase käitumisega on, siis ei julgeks last temaga jätta. kui mees isana märgitud, siis tal on kõik õigused lapsega suhtlemiseks ja enda juurde võtmiseks ja keegi ei saa teda takistada (lapserööv sinu ärritamiseks). kui isana märgitud pole, siis ei pea sa last temaga jätma ja last suvaliselt endaga võtta ei saa.
Tühipaljas ja kasutu targutamine küll, aga miks te naised siis teete mehele lapse nii ruttu.. sa ei suuda nii lühikese kooselu jooksul meest korralikult tundmagi õppida ja siis tulevadki hiljem üllatused lisaks. Kurb kui nii
Selle asja nimi on usaldus. Noorele naisele lubati maa ja taevas kokku. Elukogemus toob tarkuse eristada teri sõkaldest ja head meest mõttetust mullipuhujast.
kui isa ise kohtu kaudu andmete muutmist nõudma ei hakka (kuni 1 aasta peale lapse sündi aega), siis tulevikus ei ole isal mingeid õiguseid ja ka kohustusi lapse üle.
kas see vastab tõele? Minu meelest saab isa nõuda isaduse tõestamist ka hiljem, ettekäändel, et ei olnud oma isadusest teadlik… Kui nõndaviisi saab tõprast lahti igavesest ajast igavesti, siis see on tõesti mugav. Ma kardan, et see ei pruugi siiski nii lihtne olla. Kindlasti peab olema tõestatav, et isa teadis oma isadusest (kirjavahetus vms), et tähtaeg jooksma hakkaks.
Tühipaljas ja kasutu targutamine küll, aga miks te naised siis teete mehele lapse nii ruttu.. sa ei suuda nii lühikese kooselu jooksul meest korralikult tundmagi õppida ja siis tulevadki hiljem üllatused lisaks. Kurb kui nii
Kasutu on jah vaielda, kes siis kellele teeb selle lapse – vanasti räägiti ikka et mees naisele.
Teemaalgatajale veel: on üldteada fakt, et inimesed EI MUUTU – ja tuhanded noored naised ometigi tahavad uskuda vastupidist ja langevad ikka ja jälle orki. Tõsi, haigusest on võimalik paraneda, aga siis peab haige seda ise ka väga tahtma, pealegi psühhiaatria on ju tõepoolest väga kehval järjel (tänane lugu Postimehes).
Aga kui nüüd võtta ühelt poolt isadepäeva kaartide kampaania lasteaias üks kord aastas ja teiselt poolt võimalik igapäevane koduvägivald – sa saad ju ise ka aru, et need ei ole võrreldavas suurusjärgus probleemid. Muide, sa pole oma isa kohta midagi maininud – laps võib ju ka vanaisale isadepäeva kaardi teha.
Hea töö ja ülikooli paber küll olenas, aga mõistust vist kahjuks mitte
3 kuud kooselu ja juba lapseootel. Kas see pole mitte vastutustundetu lapse suhtes? Teadmata, kes tegelikult nii armastatud mehe taga peitub. Õpi enne inimest tundma. Kui tahtsidki last endale, siis ära vingu siin vaid tunne. rõõmu
isa saab nõuda 1 aasta jooksul lapsest teada saamisel isakande muutust sünnitunnistusel. antud hetkel on mees isegi rasedusest teadlik. eeldan, et teemaalgatajal on olemas fotod kus mehega koos ja isegi praegu need tehtud kui ta rase. seega mees ei saa kuidagi väita, et ta lapsest midagi ei tea. võibolla on teemaalgatajal rasedakaartilgi isa andmed täidetud. isegi see piisav tõestus. seega kui teemaalgataja meest isana ei märgi ja mees ise sellest juttu ei tee, siis peale nimepanekut on aega aasta muutuse tegemiseks. pärast ei saa enam midagi. see mõeldud lapse kaitseks, et takistada tahan-olen-ei-taha-ei-ole lapsevanemate käitumist. kui tahab olla isa, siis olgu kohe ja seda omal algatusel.
teemaalgatajal ei soovita mehega lapse nime teemal rääkidagi. kui mees ise ei tea, et isaks saamiseks peab naisega registreerimisele kaasa minema, siis see tema mure. naine ei pea teda nendest õigustest ja kohustustest teavitama.
3 kuud oligi lühike aeg.. Te olite alles alguses, selles staadiumis ei peaks last eostama ja pole ime et kohe ka mehe iseloom nii järsult välja tulema hakkas. Ei, ma ei kiida heaks mehe käitumist, olukord on jamps. Edu üksikvanemana! Loodame et leiad ikka enda kõrvale õige mehe. 🙂
isaks märkimist mõtle ise ka hoolega. kui mees juba praegu nii käitub, siis tulevikus hakkab last kasutama, et sulle kätte maksta või sind lihtsalt ärritada. võtab lapse ja viib ära ja ei anna teada kus laps on. sul ei ole isegi võimalust politseisse pöörduda, sest laps ju isaga. kui seetõttu hakkad tema peale karjuma suurest vihast ja murest (täiesti loomulik reaktsioon ühelt emalt), siis väidab, et sa hull ja hüsteeriline. tõesta siis vastupidist. mees teeb aga kukununnu näo ja väidab, et sinusugune hüsteerik ei sobigi emaks ja teised võivadki teda uskuma jääda. võib tekkida probleeme elukoha vahetamisega, sest mees ei anna nõusolekut lapse elukoha muutmiseks. võib tekkida probleeme reisimiseks, sest mees ei anna selleks nõusolekut jne. igatahes mõtle, kas tahad hakata sellise mehega puid ja maid jagama. vajaliku allkirja saamiseks ei anna mees puhtast õelusest näole jne (ntx lapsele eksursiooniks allkirja vaja). loe pereelu rubriigis neid teemasi, kus lahutades mehed mõnuga siga panevad. no ja elatist ei pruugi saada, aga last peab ta nägema.
jätkuvalt soovitan sellel teemal mehega mitte rääkida. kui tal on piisavalt oidu ja soovi ikka isa olla, siis tõstatab ise selle nime teema. kui ei tunne huvi, siis ikka ei soovi isa olla.
Ma olen 100% kindel, et kui sa peaksid mehe isaks märkima siis see on suurim asi, mida sa oma elus kahetsed ja selle pärast kannatad ja nutad veel aastaid, lisaks rikud ära lapse elu. On ju ilmselge, et mehele pakub rahuldust ebanormaalne kontrollitunne, tema otsustab, millal saad voodis magada ja millal puu all. See laps on nagu võlukepp tema käes, mille abil saab sind igatepidi väänata ja oma võimu demonstreerida. See on kõige hullem asi, mida sa oma lapsele teha saad. Sa oled mulle küll täiesti võõras inimene aga ma tõesti palun sind, et sa seda oma lapsele ei teeks. See ei ole koht, kus mõelda, kas see oleks selle mehe (psühhopaadi) suhtes õige käitumine, sina pead kaitsma oma last ja tema isaks mitte märkimine on pea ainus variant seda teha. See saab su lapsele kole olema, kui selline mees omab otsustusõigust tema üle ja saab kasutada teda enda haiglaslikke mängude tarbeks. Mõtle näiteks olukorrale, kus see ebastabiilne mees saab õiguse võtta sinu väike laps nv enda juurde ja siis kaob temaga ei tea kui kauaks ja kuhu ja see sinu väike laps veedab selle aja meeletus hirmus, segaduses ja nuttes, sest emmet ei ole ja selline mees räägib talle veel juurde, et emme ei taha ega armasta sind jne. Kuidas ta temaga üksi olles teda sakutab, sõimab jne, laps on üksi mingi haige inimese meelevallas ja sa ei saa mitte midagi teha. Ja kui sa mõtled, et sellised asjad sinuga kindlasti juhtu siis paraku viitab kõik selle mehe käitumisele just sellistele situatsioonidele.
Minu soovitus on suhelda mehega ainult tõsisel vajadusel ja kirjalikult ja mitte kordagi mainida üldse mingite paberite jne täimist peale sünnitust. Kui ta ise ühendust ei võta siis pole vaja üldse suhelda. Äkki läheb õnneks ja ta ei tea neid asju ja kui sa juttu ei tee siis ei oska uurima hakatagi. Koli kohe teise linna oma ema juurde ja sünnita seal, kui laps sündinud annad sellest talle kirjalikult teada aga mingeid pabereid ei maini ja kui küsib midagi siis vastad, et ei tea, millal nendega tegelema hakkad. Käid üksi ja registreerid sünni ja isa nime ei pane. Loodan, et saad aru, et see on sinu elus nüüd see koht, kus sa teed teise inimese (oma lapse) eest elumuutva otsuse. See ei ole see koht, kus mängida mõttega, et minuga nii ei lähe ja äkki ikka mees läheb ravile ja elame õnnelikult koos. Sa ei jõua seda ära kahetseda pärast, et oled rikkunud oma lapse elu oma naiivsuse ja mitte reaalse mõtlemisega.
Ma veelkord palun, et tee see ostsus mõeldes AINULT oma lapse heaolule, isegi kui endal südames lootus ja armastus ja usk, sinu laps on see, kes peab tulevikus võib-olla üksi ukse taga külmas magama kui “valesti” käitub. Soovin sulle jõudu ja kindlat meelt oma lapse eest seismisel ja temale ilusa elu pakkumisel. Loodan, et teil lapsega läheb kõik hästi!
täiesti haige teema nagu, saan aru, et mees lihtsalt 6 kuud klohmis sind ilma põhjuseta? uskumatu
on ikka värdjaid olema. mul sõbrantsil oli ka selline mees, tüdruk oli jumala armas ja tore ja tüüp mingi lampi täega vägivallatses ja võttis ta kallal ja raha andis ka vähe, umbes, et ”sul kapp asju täis, pole vaja midagi osta”. imelik rahateema ka, igati loogiline ju, et mehe kanda on majapidamis ja üürikulud, ise teenin päris hästi, aga küll ei kujutaks ette, et peaksin hakkama mingit üüriraha poolitama mees peab mõistma, et ilus olemine maksab ka ja no temal ju endal otsesed kasud mängus 🙂
veel haigem on, et sina pidid tema autot maksma, komoon, mis mees nõuab naiselt sellist asja. mees pole mees kui ta ei too piisavalt raha koju- no see on minu arvamus.
mul endal sarnane kogemus ka vägivaldse mehega, kes üldse ei osanud ennast avada, et okei majanduslikult nagu oli kõik fine, aga füüsilist lähedust ja hellust ülde ei pakkunud, haiglasestl armukade oli ka kõigi mu meessoost sõprade peale, iga kord kui kuhugi ööseks jäin oli suur tüli ja asjade lõhkumine kodus. läksime 3 aastat tagasi lahku ja ma pole kahetsenud, viimati kuulsin ühiselt tuttavalt, et tüübil vähk, no karma karistab ikka ära 😀
sulle soovitan see mees enda elust ära blokkida nii kuidas saad, et no kui asi on tõesti pooltki nii hull kui sa kirjas kirjutasid, siis see mees on psühhopaat ja vaimuhaige, laps pärast tänab sind kui teda sellisest isast säästad, leia uus mees, kes pole mingi koi vastab sinu soojusele ja headusele ning oskab sind hinnata.
Muidugi olen ma nõus viimase käo arvamusega vägivalla suhtes, aga tema ülejäänud maailmavaade on mulle vastuvõetamatu: mees ja naine võiks olla ikkagi majanduslikult ka võrdsed, mitte et “ilus olemine maksab” – niimoodi ei saagi me sooliselt palgalõhest lahti, kui naised eeldavadki, et mehed saavad rohkem palka ja peavad neid üleval.
Ja see “karma karistab”! Oled sa tulnud üldse nt sellise variandi peale, et vähi tõttu oli sellel mehel tookord lihtsalt halb olla? Võibolla hea meditsiinilise ja psühholoogilise abi ja toetava partneri korral oleks tal siis veel olnud võimalus igakülgselt paraneda?
Aga teemaalgataja: kui sa oled kindel, et saad hakkama psühholoogi toeta (aga mõtle hoolikalt läbi see enda tunnete asi – kuidas sa lasksid juhtuda, et need tunded säilisid pärast niisugust väärkohtlemist, oled sa päris kindel, et ei lase olukorral korduda), siis äkki vajaksid hoopis juriidilist nõustamist? Siinsed käod on sellel teemal huvitavalt sõna võtnud, aga ma kindluse mõttes küsiksin professionaalilt ka.
Kallis teemaalgataja!
Sa oled olnud väga tubli ja astunud esimese sammu parema elu poole. Palun ära enam vaata tagasi ja kindlusta seeläbi parem tulevik nii endale, kui lapsele.
Esimene koht, kus kiirelt tuge saab on ehk raseduskriisi nõustamine, küllap sealt juba osatakse vajadusel edasi suunata.
Soovin Sulle tugevat selgroogu ja oskust mõista, et üksikud õnnehetked ei korva pidevat hirmus elamist ja ise vägivaldse isaga peres kasvanuna… no sellist lapsepõlve ei soovi ühelegi lapsele. Tempel mällu igaveseks.
Olen olnud umbes samas olukorras aastaid tagasi. Polnud füüsilist vägivalda, küll aga vaimset. Ja mehepoolset petmist. Jätsin ka mehe maha, sünnitunnistusele meest üldse ei kandnud. Parim otsus, ausõna! Lapsel on minu perekonnanimi ja olen üksikema. Kui laps oli umbes 2-aastane leidsin enda kõrvale suurepärase mehe. Võttis omaks minu ja minu lapse. Nüüdseks oleme koos olnud pea 10 aastat, abielus ja pere on vahepeal suurenenud ka. Suurem laps ja mees saavad väga hästi läbi, mina olen õnnelik! 🙂 Ära vaata tagasi, ole tugev enda ja oma lapse pärast! Rasedus peaks olema õnnelik aeg, proovi seda nautida.
Mul ei ole midagi muud uut öelda, kui et, johhaidii, kui ta juba SUHTE ALGUSES IDIOOT OLI, miks, miks ometi sul häirekellad lööma ei hakanud??? Nii palju on sinusuguseid armsaid, leebeid, üliusaldavaid naisi, keda vaimselt ja füüsiliselt psühhopaatide poolt ära kasutatakse. Kuhu see enesealahoiu instinkt kaob sellisel juhul? Kuidas on võimalik, et sa pärast esimest tänavale viskamist veel tagasi lähed – armastus või mitte, see pole ju kuskilt otsast vastuvõetav.
Palun seletage mulle ära, mis peab naise lapsepõlves olema nii valesti läinud, et tal ei ole usku, et ta on VÄÄRT PARIMAT? Kuid samas jällegi on mul mitu sõbrannat, kelle maitse meeste suhtes on ikka need keerulisemad natuurid.
Mu point oleks veel rõhutada, nagu teisedki siin, et tee nii, et sinu ja lapse edaspidine kontakt selle inimesega oleks minimeeritud. Usu mind, sellise isa puudumine ei jäta su last millestki ilma. Kuid mul on tunne, et sinu eriti pehme loomuse tõttu suudab see mees sinu ja lapsega veel kümme trikki ära teha.
KOHE KINDLASTI MITTE ära pane teda sünnitunnistusele isaks. Kindlasti mitte. Selline värdjas. Kui ta on isana kirjas, siis nagu eelpool öeldud juba, on tal lapse suhtes õigused ja sa pead terve elu hakkama last talle näitama ja ta hakkab lapsega koos olema, kas sa usaldaksid sellist troppi oma lapsega koos olema?
Issand mina oleks vist vihahoos niimoodi rusikaga näkku peksnud sellisele värdjale mehele kui minuga nii käitutaks.
Mina sinu asemel ei räägiks mitte ühte sõna ka enam sellise värdjaga, ei näitaks talle last, ei paneks teda lapse isaks, ei võtaks talt mingit raha. Täiesti 100% lõpetaks igasuguse kontakti ja unustaks ta.
Kui midagi seletama tuleb, et tal on kahju jne ja ta on muutunud, siis ära mitte mingil juhul usu teda.
Palju jõudu ja edu sulle! Tubli olid, et ära tulid!
unusta see värdjas, kui oled kirjelduses aus olnud ja asjad tõepoolest ühepoolselt nii haiglased olid siis katkesta kõik suhted. mulle tundub, et oled hea inimene ja kõik õigesti teinud mees lihtsalt täielik mölakas ja psühh, nii et ära üldse kahtle ja säästa oma lasta, sellise isata on parem kasvada. soovitan saata mingi ähvadrav kiri ja nõuda talt vanemlikest õigustest loobumist.
olen töötanud sotslaaltöötajana ja alati kui ma loen kellegi pihtimust siin keskkonnas siis mõtlen, et huvitav kui kaugel need tõest on. sageli olen pidanud tegelema sõltuvushäiretega inimsestega, kelledest üks pisarsilmil räägib juttu väärkohtlemisest, aga tegelikult on asi mõlemapoolne, nii vaimne kui füüsiline vägivald, ühed mustad mõlemad nagu öeldakse
aga sinu puhul tundub, et on tõesti süü ainult mehel. ma usun, et olid siiras kui kirjutasid teie ühisest elust, lihtsalt normaalne mees ei tekitaks tühjast tähjast tüli kui ta põhivajadused täidetud ning naine aus, armas ja hoolitsev, nii et oled igal juhul paremat väärt kui see mölakas. saan aru, et mees võttis su kallal lihtsalt täiesti tühja-tähja pärast kogu aeg, oli vägivaldne ja kohtles halvasti, tagatipuks ei olnud nõus veel teie ühiskasutuses oleva auto eest sentigi maksma. kust tulevad sellised kretiinid? ausalt arumaeisaa. aga soovin edu ja meelekindlust, nii kohutavast mehest poleks kindlasti lapseme mingit isa
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
