Teema: Lahutatud vanemate lapsed, kuidas läheb?

Minu vanemad lahutasid, kui olin 15 a, enne seda kogesin 10 a kohutavat pereelu – vanemad kaklesid (õnneks mitte füüsiliselt), puudus harmoonia, kodurahu, eeskujulik peremudel jne. Lahutus oli parim asi, mis sai juhtuda – peale seda oli rahu ja vaikus. Peale lahutust jäin nn. isale (õnneks on mul väga tore isa). Olen nüüd 31 a ja imestan siiani, kuidas mu vanemad isegi nii kaua koos elasid, nad on lihtsalt nii erinevad… kuigi lahutus oli inetu ja sellega kaasnes palju ebamugavust, oli see kindlasti ainuõige otsus. Mind on see kogemus palju õpetanud, eelkõige teemal – milliseid suhteid elus vältida jne. Minule lahutus väga suur hingetraumat ei jätnud (v.a see, et ema kadus pildilt), pigem on traumad sellest ajast, kui nad veel koos olid. Minu hilisem elu on läinud väga hästi, vanemate mustreid olen teadlikult vältinud, pigem on juhtunu õpetanud-karastanud.

Minu ema on lahutanud 3 korda ja isa 2 korda. Mitte ükski lahutus minu elu lapsena paremaks ei teinud, vaid iga lahutusega läks ainult hullemaks. Midagi pole parata, aga laps elab kõik oma vanemate emotsionaalsed kriisid koos nendega läbi. Loomulikult mõjutas see mu elu väga palju, koolis narriti ja ma ei suuda tänase päevani lähisuhteid sõlmida, kuna tean, et kõik, kellesse sa kiindud, lahkuvad su elust.

Kui sa teisiti ei saa, siis lahuta ja mine eluga edasi. Aga oluline on uue partneri valikul väga ettevaatlik olla. Sinu lapsed võivad ühe lahutuse üle elada, aga kaks oleks juba liig.

Olin ainult 2, kui vanemate teed lahku läksid. Hingelist traumast see mulle pole jätnud, küll aga oleks mõned asjad võinud paremini minna.

Esiteks oleks mu ema pidanud omale järgmiseks abikaasaks pidanud valima parema inimese. Omavahel nad sobivad, pikalt koos olnud, aga mulle see mees pole kunagi istunud. Kolisin kodust välja üsna varases eas tänu temale. Ning jah, häbi tunnistada, aga pean viha ema peale selle pärast.
Teiseks oleks mu isa pidanud rohkem vaeva nägema meie suhte hoidmisega. Käin tal iga paari kuu tagant küll külas, aga me ei ole ühestki otsast lähedased. Ei oska omavahel vestelda ja kui ma ise asja ei teeks tema juurde, siis suhtlekski me vist ainult sünnipäevadel ja jõululaupäeval ning see piirduks ka sõnumite või kõnedega.

Kui nendele asjadele tähelepanu pöörad, siis usun ma, et su lastest saavad normaalsed inimesed. Ühe asja tegi mu ema hästi ka, nimelt ei rääkinud ta kunagi mu isast halvasti, kuigi põhjust oleks olnud. Seda hindan ma väga.

Ka meie peres kannatasid lapsed eelkõige kunagi selle tõttu, et meie isa ja ema ei osanud õigel ajal lahutada. Kui naine ja mees elavad koos nagu piltlikult öeldes kass ja koer, siis kelle huvides tegelikult koos elatakse? Lapsed näevad sellisel juhul ju päevast-päeva katkist suhet. Mis te arvate, millise eeskuju te lastele tulevikuks annate, kui nad ei teagi, milline on armastav, hooliv ja üksteist austav pereelu?
Vaimset tervist mõjutab oluliselt rohkem pingeline kodune olukord kui rahulikult lahus elavad vanemad, lausa niipalju, et see mõjutab lapse elu ka täiskasvanuna.

Minu vanemad läksid lahku, kui ma käisin 2. klassis. Kui olin 9. klassis, siis otsustasid uuesti proovida ning 12. klassi alguses läksid jälle lahku.
Mina ei saa siiani hästi aru, miks mu ema varem lahku ei läinud ning miks ta andis uue võimaluse.
Materiaalselt oli emal väga raske ning mäletan, et vanavanemad andsid mulle ja õele raha, et saaksime endale kommi osta ja teismeeas ostsid vanavanemad meile ägedaid riideid, sest emal ei olnud selleks raha. Samas oli kodus siiski hea ja turvaline olla. Emaga on suhted head, kuigi teismeeas ikka tuli nagelemist ette. Minu tuttavatest pole veel keegi oma vanematele ette heitnud lahutust, küll aga on lapsed ette heitnud elu alkohoolikust või vägivaldse vanemaga.

Kägu kirjutas:

Oleksin tänulik, kui inimesed, kes on pidanud lapsena vanemate lahkumineku üle elama, jagaksid oma kogemust ning arvamust, kuidas see nende edasist elukäiku ja vaimset tervist mõjutanud on.

Ma ei saa su teemapüstitusest aru. Ühes lauses paned sa paika, et parandada ei anna enam midagi ja siis uurid kogemusi? Siin on nii palju faktoreid, millest se sõltub. Kolmeaastas mõjutab lahkuminek rohkem, kui 13-aastast. Palju sõltub lapse suhtest lahkuläinud vanemaga jne jne.
Kui kodus oli lapse jaoks turvaline keskkond ja probleem on puhtalt vanemate läbisaamises (aga näiteks lapse ees ei tülitseta) võib lahkuminek olla raskem, kui keegi lärmab ja tülitseb, siis hoopis kergendus.

Üldiselt on siin juba sadu kordi läbi nämmutatud sellist teemat. Hiljuti pani keegi lingid uuringule ka üles, kus kirjeldatud lahutuse mõju lapsele ja võimalikke psüühhikahäireid.

Minu laps tundub ünsa hästi hakkama saavat. Lahku läksime, kui laps oli 5-aastane, nüüd on 3-aastat möödas.
Kokkulepped lapse “jagamise” kohta on mõistlik siis ära teha, kui veel ei ole tekkinud olukordi, mida risustab pime viha ja kättemaks.
Läksime justkui ka lahku alguses sõbralikult ja kahe osapoole kokkuleppel…siis ilmselt kui mehele selgus, et rohi pole mujal rohelisem, siis tuli laviin.
Isetseda ei maksa…mustata ei tohi ja isegi kui saad sõimu jää rahulikuks ja iseendaks. Kättemaksmine on nõrkadega ja ebakindlatele!
Vajadusel pöörduge kohe lastekaitsespetsialisti juurde ja kirjutage seal alla. On rahulik kolmas pool, kes maandab tüli.
Abikaasa laps, sai tikid, kuulas telefonitsi pidevalt, kuidas ema sõimas isa edasi. Kui isa lapsele järele läks, siis terve emapoolne perekond nuttis….siis helistati ja räägiti, kui kurvad kõik ikka on, et laps ära läks. Nüüdseks isa enam lapsega ei saa üldse koos olla…kas ja kui hästi sellel lapsel läheb – ei tea enam. Viimati oli minu hinnangul ebakindel ja hirmunud. Tütrele pidi isa justkui A ja O ja elu alus olema.

Minul on natukene teistsugune kogemus kui enamusel siin. Vanemate lahutus on kõige valusam asi mis minuga juhtunud on ja kannan seda endaga siiani kaasas. Vanemad lahutasid kui olin 13, minu noorem vend oli 6-aastane. Teda mõjutas vanemate lahutus veel rängemalt. Nimelt sai lõbusast, aktiivsest ja jutukast lapsest väga endassetõmbunud poiss. Seda on ta tänaseni, 22-aastaselt. Mina otsustasin isa juurde jääda, vend läks emaga. Mäletan veel selgelt kuidas esimesel aastal end pea igal õhtul magama nutsin. Ükskõik kui palju vanemad ka ei seletanud-rääkinud, ikka pidasin ennast vastutavaks.

Kui ma saaksin täna valida kas vanemate lahutus või elu selliselt nagu ta siis oli, valiksin mõtlemata teise variandi. Loomulikult oleks see minust uskumatult isekas aga räägin kui lahutatud vanemate laps.

Tãna käitun selliselt, et minu laps mitte kunagi midagi sellist ei peaks läbi elama.

Mina soovisin, et vanemad lahutaksid. Pidevalt ema-isa omavahelised tülid, nähvamised, karjumised. Sugulaste, sõprade ees teesklemised, et kõik on väga hästi. Isa armukesed, kõrvalsuhted, ema hüsteeritsemised, kurvameelsus. Aga lahku ei saanud ju minna – laste päras. Emal on tänu sellele sügav depressioon.

Mina mäletan lapsepõlvest vaikust kodus, vanemate huvipuudust laste tegemiste osas. Hääle tõstmist oli vast vaid paar korda, aga siis oli õhk hiljem klaarim vähemalt. Nüüd ma tean, et nende abielu ei olnud õnnelik, see algas lapse pärast, ema ei andestanud isale kunagi, et see alguses kadus ja alles poole raseduse pealt oma kohust täitma hakkas. Lahutasid nad alles siis, kui me olime kõik täiskasvanud, lapsed siis. Ma oleksin eelistanud elu emma või kummaga.
Oma elus tegin ka vale valiku. Aga ma suutsin lahutada enne jäädavate haavade tekkimist. Lapsed on palju rahulikumad, õnnelikumad, meie suhted endise abikaasaga väga sõbralikud, võin öelda, et oleme tõesti sõbrad, kes helistavad teineteisele suvalisel hetkel, et midagi jagada.

Olin väike, kui vanemad lahutasid, ja sellest midagi ei mäleta. Ikka päris hull oli. Koolis kiusati ja ema ei osanud mulle mingit nõu anda. Kõik olen pidanud ise nullist õppima, kõik teadmised ja oskused, tehes vigu, kuna polnud mingit kogemust. Üsna palju oleks isa vaja olnud vanuses 18-22, kus sai mõni rumal otsus tehtud. Rahapuudus ka muidugi, isa lõpetas toetamise punktipealt minu 18-aastaseks saades, ülikooliaeg oli üsna karm.
Kas nüüd jätta laste pärast lahutamata, ei oska öelda. Tõenäoliselt saab hea isa olla ka lahus elades. Kõige olulisem – ärge tülitsege! Ära hoia lapsi ainult endale, ükskõik mida te teineteisele teinud olete. Lase mehel olla lastele isa.

Lahutasin laste isast väga paljudel erinevatel põhjustel ning siiani kahetsen, et seda ei teinud 2 aastat varem. Meie vahelised nääklused ja vaikust täis päevad olid vaimne terror nii mulle, kui lastele. Kõige rohkem mõjus see tol ajal 7 aastasele lapsele. Keskendumishäired, unetus, hajevil ja pidevas hirmus, et millal isal katus ära jälle sõidab. Kolisime siis kui suurem laps oli 12 aastane. Peale kolimist muutus laps totaalselt teiseks nagu oleks vabanenud koormast. Ta naeratas enamuse päevast, mida ma enne ei näinud nii palju. Keskmine laps oli kolimise ajal 8 ning tema elas kõike väga raskelt üle. Ta sai aru, et on vaja minna, kuid uued asjad hirmutavad. Harjus poole aastaga ja vajas emotsionaalset tuge väga. Pisem laps oli kolimise hetkel 3 aastane ja talle mõjus see raskemalt. Igatses issit väga, kuid isa ei suutnud sõltumata minu tagant sundimisele oma lastega ühendust pidada. Sellest kolimisest saab kohe kolm aastat ja ma ei ole hetkekski kahetsenud seda otsust. Kahetsen seda, et manipuleerimine eksi vanemate poolt ja eksi enda poolt läbi laste töödeldi nii tugevalt, et see jättis mõneks ajaks palju haavu. Pidev ema halvustamine, kuni lapsed ei soovi enam nendega suhelda. Alguses sundisin lapsi helistama aga loobusin.
Lapsed on väga targad ja saavad ühel hetkel kõigest ise aru ning see tuleb varem, kui arvata osatakse.
Peaasi on edaspidine positiivne suhtlus vanemate vahel!

Eelnevat lugedes jääb mulje, et sõltumata sellest, kas vanemad koos elasid või lahutasid, on nad ikka süüdi mingites oma täiskasvanud laste probleemides ja psüühikahäretes, kas siis seetõttu et ei lahutanud või seetõttu, et lahutasid. Eks need, kes lahutada plaanivad või juba lahutatud on ,võib-olla ka endale nö teraapia tegemiseks, kiidavad oma vanemate lahutust heaks ja peavad nende kooselu püsimist mõttetuks ponnistuseks. Ma isiklikult arvan, et niikaua, kui peres ei ole vägivalda/ebaturvalisust, on terviklik pere oma ema ja isaga ikka kõige parem variant lapsele. Tülid on ju loomulik osa suhtest. Teise mehe/ naise rüppe jooksmine on laste suhtes ikka vastutustundetu küll.