Tänapäeval saadakse lapsi üldse ilma meheta ehk spermadoonori abil – ühiskond on selle valiku ilma vastu vaidlemata aktsepteerinud. Miks selle koha pealt keegi sõna ei võta, vaid räägitakse naiste õigustest ilma mehe poolse sekkumiseta lapsi saada ja looteid kaotada? Kuidagi silmakirjalik ei tundu nendest “õnnetutest” lastest rääkida, kes isaga 24/7 ühe katuse all ei ela, aga kelle isa kuhugi jäädavalt ei kao?
No see on ikka hoopis teine teema ju. Kui lapsel pole isa kunagi olnudki, siis ei oska ta seda ka taga igatseda. Siin on juttu lastest, kellel oli terve perekond olemas, suhted isaga välja kujunenud ja siis äkki isa lahkub ja tema perekond ja elukorraldus muutuvad. Minu sõbranna sai doonorspermaga lapse, tal on väga tore perekond ja laps õnnelik. Tema elus pole mingeid muutusi olnud, kõik on algusest peale paigas. Lahkuminek on ikka hoopis midagi muud ja pühapäevaisa pole enam see, mis pärisisa.
Et siis oleks norm, kui isa laseks pere juurest soovi korral jalga juba lapse imikueas, kus laps teda veel mäletada ei saa ehk tekib olukord, kus lapsel poleks nagu isa olnudki?
