Kas elu on nagu ajakiri “mida arstid sulle ei räägi”.
Emadena püüame teha laste elu kergeks. Saame hakkama, oleme positiivsed, tuleme toime, püüame.
Mul on laps nüüd täiskasvanu. Kahju on vaadata, kuidas talle jõuab kohale päriselu. Päriselu, iseseisev elu. See teeb mulle endale valu vaadata, kui raske tema elu on.
Pole tööd. Töövestlusele kandideerib sinna, mis võiks meeldida. Sinna mis ei meeldi, ta ei kandideeri. Isegi vestlusele ei kutsuta. Ise on ta kurb ja löödud.
Mis ma valesti olen teinud on vist see, et ma ei rääkinud, ei hirmutanud piisavalt, et elu ongi raske. Sa pead ikka päris kõvasti võitlema, et kuhugi jõuda.
Mina aga muudkui kiitsin ka väikeste edusammude eest. Väikeste eest seepärast, et suuri polnud. Koolis oli keskmine. Kooli kõrvalt tööle ei tahtnud minna suvel, ega ka mitte malevasse kunagi. Nüüd eelmine aasta ei saanud ka sinna õppima, kuhu oleks tahtnud.
Mulle tundub, et positiivsus ja kiitmine ja tunnustamine ongi nagu see “mida emad sulle ei räägi”. Sest kui hakkad rääkima, et elu on raske, siis oled üks kibestunud mammi.
Kui palju te räägite lastele et elu polegi kerge ja miski ei tule tööta ja vaevata? Et tihti tulebki teha asju, mis ei meeldi ja on rasked.
Minu lapsel oli mulje, et teda soovitakse kõikjale tööle, kuhu ta vaid sooviks. Ma ei purustanud tema sellist arusaama ka, et säiliks eneseusk. Nüüd on aga käes. Mina ei purustanud eneseusku, seda tegid teised otsustajad.
Teema: Mida emad ei räägi
Puutun oma töös igapäevaselt kokku selliste noortega nagu sinu laps. Nad tulevad meile täiesti põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, olemata võimelised pingutama ja isegi aru ei saa, et NEMAD midagi valesti teeks.
Mõtlesin mitu aastat, enne kui aru sain, et need ongi nüüd need üliandekad lapsed, kellel on lastud “areneda” individuaalses tempos, keda on julgustatud-innustatud-taevani kiidetud. Teoorias ju tore, aga neil noortel puudub vähimgi oskus oma võimaid ja oskusi adekvaatselt hinnata. Kriitikataluvus on 0.
Seega, kallid vanemad, muidugi peate olema oma lastele toeks ja neid julgustama, aga samamoodi peate õpetama neile, kuidas oma tegusid hinnata ja analüüsida, seda, mida tähendab pingutamine ja eneseületus jne.
Olen väga nõus, et karm reaalsus võib noortele ikka väga haiget teha. See teadmine, mida on sisendatud, et kõik teed on su ees valla, mine vaid ja saa õnnelikuks… ei toimi päriselus. Kui kõik teed on valla, siis mina olen märganud sellist hoiakut, et ah, ma ei pinguta selle kaaslase-suhte-töökoha nimel, sest see ikka pole see õige ja kindlasti on kusagil see parem ja õigem.
Mina olen jälle hoopis vastupidise käitumisega ja tunnen, et teen ka sellega lapsele halba. Räägin pidevalt, et elu on raske ja ebaõiglane. Näitan säästuka taga logelevaid jotasid ja räägin, et näed nii juhtub nendega, kes ei õpi ja sõpru ei vali – keegi neid tööle ei taha, peret neil ka pole- tühised inimesed. Räägin, et ema-isa peavad rasket tööd tegema, et söök oleks laual jne. Algklassis käivale lapsele mõjub see paraku muserdavalt…Kiita üritan ikka asja eest, peaksin rohkem kiitma.
Meie elu pole tegelikult nii hull midagi, seda üritangi näidata talle, et tal tekiks tahtmine veelgi kõrgemale pürgida, aga oma liigse rääkimisega olen lapsele hoopis elamise ees hirmu tekitanud.
Mina tunnen teistsuguseid noori. Vaatan vahel kadedusega neid noori, teavad, mida tahavad, õpivad, töötavad, reisivad palju erinevate noorte projektide kaudu, teevad sporti. Tegelikult ma tahaks just rõhutada sõna teevad sporti, sest minu lapse sõprusringkonnas on kõik spordipoisid. Ju see trenni tegemine nad tugevaks tegi. Neil oli spordilaagrites ikka kõva sõjaväe kord! Koolis oli paar poissi ainult väga head õppijad, aga nüüd paar aastat hiljem, saavad nad kõik oma eluga hakkama.
Kasvatasin oma last nii, et ikka ütlesin, et elu on raske. Mind kasvatati ka nii, et toodi näiteid külajoodikute näol, et mis siis saab kui ei õpi ja ei tööta.
Kuigi jah, kui üht oma sugulase lapse peale mõelda, siis tema ei saa küll oma eluga hakkama. Ema tegi kõik ette- taha. Nüüd, kus poiss elab omaette, kurdab, et nii raske, peab süüa tegema ja koristama. See noor inimene on küll oma ema poolt ära rikutud. Poiss ise juba 25, aga kui temaga räägin, siis on tunne, et mu kõrval istub 13-15 aastane poiss, niivõrd naiivne on.
Teemaalgataja, mingi hetk on kõigil kohtumine reaalsusega. Ja see laks on alati valus. Ma ikkagi arvan, et seda on parem läbi teha (hilis)teismeeas, kui päris lapsena. Vanemana võiksid aidata lapsel oma radarit kalibreerida. Kui tal on mingi ettekujutus, mida ta tahab eluga teha, mis alal tööd teha, kuhu jõuda…siis aita tal see esimene teostatav trepiaste leida. Või siis kool, kust saaks kiiresti vajalikke oskusi või praktikat. Lastega on muidugi see jama, et mingist hetkest on nad omaarust nii pagana targad, et ei taha oma esivanemaid üldse kuulda võtta.
Edu toob ikkagi see, kui eesmärk on paigas ning ka sammud eesmärgini on realistlikult läbi mõeldud.
Tagasilöögid on ka osa teekonnast. Tuleb lihtsalt põlved puhtaks kloppida, järeldused teha ja uuele katsele minna.
Mul on selline karvane tunne, et päriseluks aitavad ettevalmistada pigem spordivõistlused. Nende käigus õpib paratamatult, et alati võita ei saa ja peab oma kaotusega toime tulema. Mõnel päeval lihtsalt veab viltu. On võimalus näha enda arengut kõrvalt. On alasid, kus õpib hästi tiimitööd (jalgpall jt pallimängud).
Noored peaksid ju ometi mõistma, et igasugune tööots on huvitav kogemus. Praegu otsitakse abikäsi suveks. Küll põhiliselt teenindussektorisse, kuid ka see on töökogemus ja see näitab, et tegemist pole tööpõlguriga.
Vanemad tantsivad laste pilli järgi. Järjest rohkem on neid koole, kus võim on laste käes, elementaarsetki korda ei juleta kooli poolt nõuda.
Ise näitasin lapsele esimeses klassis prükkareid ja tegin selgeks, et kui ei õpi, on tema saatus ka selline. Veel õpib hoolega, varateismeline. Rahaboss on olnud ja ilmselt on veelgi.
Kui koolid lõpetanud noor kord kodust välja kolib, ei oska ta koristada, pesu pesta, süüa teha jms. Sest ta on kogu senise elu õppinud, vahest ka trennis käinud. Kodutööde jaoks pole aega olnud, tõsiselt! Vanematel on lastest kahju olnud ja kokkuvõttes karuteene teinud.
minu lapsed on käinud kooli vaheajal tööl, kasvõi paar-kolm nädalat. Olen rõhutanud – et tänapäeval on vaja head haridust, ei pea olema kassikooli ülikool, vaid ka hea kutseharidus on kuldaväärt. Ei loo sellist illusiooni, et oodatakse käed avali tööle ja vastu tuleb võtta ka ebameeldiv töö, et sealt edasi liikuda.
Sõbranna täisealine laps passib kodus – lõpetas vaid gümnaasiumi, edasi õppima ei läinud, töökogemus 0. Töötas poes – nii raske, nii väike palk. Aga näe – direktoriks ei võeta.
Samas palkasin kunagi endale keskeriharidusega töötajat – noorel mehel olid nõudmised – kõrget palka, asutuse poolt auto, telefon ja korter. Ütlesin, et sellised hüved tuleb välja teenida – siis tõmbas tagasi.
Puutun oma töös igapäevaselt kokku selliste noortega nagu sinu laps. Nad tulevad meile täiesti põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, olemata võimelised pingutama ja isegi aru ei saa, et NEMAD midagi valesti teeks.
Mõtlesin mitu aastat, enne kui aru sain, et need ongi nüüd need üliandekad lapsed, kellel on lastud “areneda” individuaalses tempos, keda on julgustatud-innustatud-taevani kiidetud. Teoorias ju tore, aga neil noortel puudub vähimgi oskus oma võimaid ja oskusi adekvaatselt hinnata. Kriitikataluvus on 0.Seega, kallid vanemad, muidugi peate olema oma lastele toeks ja neid julgustama, aga samamoodi peate õpetama neile, kuidas oma tegusid hinnata ja analüüsida, seda, mida tähendab pingutamine ja eneseületus jne.
Puutun oma töös igapäevaselt kokku selliste noortega nagu sinu laps. Nad tulevad meile täiesti põhjendamatult kõrge enesehinnanguga, olemata võimelised pingutama ja isegi aru ei saa, et NEMAD midagi valesti teeks.
Mõtlesin mitu aastat, enne kui aru sain, et need ongi nüüd need üliandekad lapsed, kellel on lastud “areneda” individuaalses tempos, keda on julgustatud-innustatud-taevani kiidetud. Teoorias ju tore, aga neil noortel puudub vähimgi oskus oma võimaid ja oskusi adekvaatselt hinnata. Kriitikataluvus on 0.Kirjutan kahe käega alla. Sõbranna on ühes ettevõttes värbaja ning räägib, et sellist põlvkonda, nagu need, kes praegu tööd otsivad, ei ole tema silmad enne näinud. Tullakse ülikõrgete ootuste ja lootustega ja täiesti põhjendamatult veel kõrgema enesehinnanguga. Juba töövestlusel on näha, et inimene ei viitsi pingutada, et endast veidigi parem mulje jätta, suhtumine on umbes selline, et “a, no kui ma ei saa siia, ju siis emme-issi mu elamist edaspidi ka kinni maksavad”.
Küsitakse täiesti tõsiselt, et tahaks nagu max mõnikümmend tundi kuus töötada, et vaata, tahaks nagu oma elu ka elada.
Tööd teha ei viitsi, palgasoov on seejuures ulmeline.
Ja siis võtad kellegi tööle (muidugi mitte selle ulmelise palgaga) ja paari nädala pärast, paar tundi enne tööpäeva algust, saadetakse SMS: tead, mulle ikka ei sobi see töölkäimise värk.
Kusjuures, ta kiitis väga maakohtadest pärit lapsi. Et nemad on veel asjalikud ja töökad.Vot selline põlvkond.
Kui siis kuskil meedias jälle mingi kurb vingulaul tuleb, kuidas õpilastel on nii raske ja nii palju õppida ja nii vähe aega, siis… Ma isegi ei viitsi süveneda. Mina tean küll, milles tegelikult asi on. Need õpilased on lihtsalt vanemate poolt nii ära poputatud ja kiidetud, hellitatud, et nad ei viitsigi pingutada ega oma aega planeerida. Kõik peab tulema lihtsa vaevaga, et saaks aga rohkem aega “instas” ja “fesaris” istuda, mis on alati prioriteet nr 1.
Ma pakun, et need ettevõtted on sellised, kus tuleb väikese palga eest teha pikki tööpäevi. Minu arust on väga tore, et tänased noored ei ole nõus väikese palga eest mõttetult rügama. Aeg oleks kasumit töötajatele palgaks maksma hakata.
Ise töötan erialal, kus noored on väga hakkajad. Jah, noored on ideaalidega ja sinisilmsed, aga mina olin ka selline 20 aastat tagasi.
Tänapäeval keegi ei taha alustada raske tööga kui on lapsena ära hellitatud.
Teemaalgataja vaadake lapse cv yle. Yhte ja sama cv ärge ikka igale poole saatke
Meil käib küll juba maailmaga tutvumine noorena. Ma lihtsalt ei osta neile kõiki vidinaid, mida nad soovivad.
Eelmisel suvel käis 10-aastanegi herneid korjamas. Naljakas oli pärast vaadata, et seda raha ei raatsitud nii kergelt laiaks lüüa kui minu poolt antavat taskuraha.
Algul olid plaanid suured mitu nädalat korralikult tööl käia ja raha teenida. Mõttes kulutati alles teenimata raha. Umbes kolme päeva pärast jõudis reaalsus pärale, et raha ei tulegi nii kergelt, vaeva on ka vaja näha.
Ma loodan, et nad mõistavad ka täiskasvanuna, et kui pole sobivat võtta sobib iga töö – vähemalt seni, kuni sul mingeid erilisi oskusi või kanget diplomit taskus pole.
Eks oleneb ju sellest ka kui kaua vanemad oma seljas liugu lasta lasevad.
siinsamas perekooliski olen lugenud, kuidas ema ei taha, et laps suvevaheajal tööd teeb. puhaku parem ja ega nad mingid vaesed ei ole ometi.
vot sellistest need helbekesed kasvavadki.
Minu lapsel oli mulje, et teda soovitakse kõikjale tööle, kuhu ta vaid sooviks. Ma ei purustanud tema sellist arusaama ka, et säiliks eneseusk.
vaat siinkohal oleksid võinud küll oma last reaalsusega tutvustada. see ei tähenda ju eneseusu lammutamist ometi, kui lapsele elu reegleid ja seadusi õpetad. vastupidi ju.
22-aastane neiu Tallinnast, soovis töötada 40 tundi kuus (!) ning palka küsis 2000 bruto. Tuletan meelde, et tegu on klienditeenindaja tööga. Eelnev töökogemus puudus neiul täielikult.
Kust te leiate selliseid? Olen 23 ja kui oma tutvusringkonnas (19-27) ringi vaatan, siis ei tunne ühtegi sarnaste ootustega noort. Mitte ühtegi. Ja siin väidetakse pidevalt, et terve meie põlvkond on selline.
22-aastane neiu Tallinnast, soovis töötada 40 tundi kuus (!) ning palka küsis 2000 bruto. Tuletan meelde, et tegu on klienditeenindaja tööga. Eelnev töökogemus puudus neiul täielikult.
nu 2000 bruto oleksi ilmselt siis ikka 168 tunni eest, tema oma 40 tunniga saaks bruto vastavalt vähem.
või mõtles ta tõesti, et 40 tunni eest saab 2000? :O
aga teemasse ka. mina olen jube ema. hoian neid ikka reaalsuse juures, sunnin koduseid töid tegema ja kui tehtud töö on kehvasti tehtud, siis mitte ei kiida tehtu eest, vaid lasen uuesti teha. suvel käisid marju korjamas, kõplamas aiandis jne.
tunnustan ainult asjade eest, mis tunnustamist ka väärivad ja mõnikord harva ka stiilis – kiida hullu, hull töötab paremini.
mingit asjatut ninnunännut ja oikuitublisaikkaoled, iga asja eest, minu lapsed ei saa.
on ka tulemus ette näidata, sest suuremad lapsed on täiskasvanud ja saavad oma eluga suurepäraselt hakkama.
on korralikud töökohad, laenuga ostetud kodud, mitte üürikad ja sissemaksu maksid enda kogutud raha eest, mitte senti ka ei küsitud minult.
No ilmselgelt neiuke ise ka ei saanud aru, mia ta küsis. Oli kuulnud midagi, et täiskoht on 40… aga mida, unustas ära, ajas töönädala ja kuu segi. Keegi veel õpetas, et küsida tuleb alati rohkem… ja igal pool ju pasundatakse ka, et naised ei oska palka küsida. Nii ta läks. Ei maksa nüüd niiväga lapse üle ahhetada. Eluvõõras veits, ei muud.
Mulle ei rääkinud lapsepõlves keegi, et elu on raske. Vahe on lihtsalt selles, et ma nägin seda rasket elu reaalselt, st raha ei olnud kunagi millekski, isa veel jõi pealekauba. Haridus oli meie suguvõsas teisejärguline, siis oli oluline, et oleks lihtsalt mingi töö, millest ära elada. Ema oli see, kes kogu seda kremplit vee peal hoidis oma tervise hinnaga. Mina sain oma “kooliraha” sealt ning olen kasvanud iseseisvaks. Aitan oma vanemaid hoopiski, jõudumööda.
Oma lapsele (4a) räägin juba praegu päriselust, ei kasvata teda vati sees. Juba praegu olen temaga erinevates situatsioonides rääkinud temale arusaadavaid asju, nt kui ta midagi väga tahab, siis räägin alati ära selle, et võimalus ka seda asja/ emotsiooni jne mitte saada, et peame selleks valmis olema. Ja kui saame ja asjad õnnestuvad, on rõõm seda suurem. Laps juba ise ütleb, et “emme, kui see koht on seal kinni või me ei saa minna, siis pole hullu, lähme kuhugi mujale või lähme teinekord”. See ei tähenda, et ma süstiks oma lapsesse negatiivsust, aga püüan teda harjutada sellega, et asjad võivad minna erinevat rada pidi ning loeb meie reaktsioon sellele.
“Mul on selline karvane tunne, et päriseluks aitavad ettevalmistada pigem spordivõistlused.”
See tunne ei ole õige. Sport arendab keha, aga päriseluks see ette ei valmista, sest spordis ja võistlustel on üks kindel keskkond, mille sees sa toimetad ning kui juhtud andekas olema, siis sind kaasatakse süsteemi. Aga kui süsteemist välja lõpuks astud või kukud, siis oled ikkagi päriseluga silmitsi. Mõned sportlased tulevad ka päriseluga toime, aga kindlasti mitte kõik.
Ma pakun, et need ettevõtted on sellised, kus tuleb väikese palga eest teha pikki tööpäevi. Minu arust on väga tore, et tänased noored ei ole nõus väikese palga eest mõttetult rügama.
Paraku pakud valesti, tegu on tõesti teenindava ametikohaga, kuid Eesti mõistes on neil vägagi korralikud palgad.
Ei ole nõus mõttetu palga eest rügama? Konkreetne näide, mille ta välja tõi:22-aastane neiu Tallinnast, soovis töötada 40 tundi kuus (!) ning palka küsis 2000 bruto. Tuletan meelde, et tegu on klienditeenindaja tööga. Eelnev töökogemus puudus neiul täielikult.
See on nii üle võlli näide, et tundub sellise perekooliliku paikapanemisena. Ei tahaks hästi uskuda, et selliseid noori olemas on või et neid lausa massiliselt on.
Ma tahaks tähelepanu juhtida, et lapst peaksid kasvatama mõlemad vanemad (hoolimata nende varalistest ja muudest suhetest) ja ema ei ole ainuisikuliselt vastutav selle eest, milliseks laps lõpuks kasvab.
Teemasse ka. Ma arvan, et ka noorte seas on erinevaid. Juba kümmekond aastat tagasi räägiti (kui mina tööturule astusin pärast gümnaasiumi lõppu), et noored on tänamatud ja ülikõrgete ootustega.
Ma arvan, et tõde on kusagil vahepeal. Tõsi, minu põlvkond ootab, et tööandja oleks talle samuti lojaalne, mitte ainult vastupidi. Olulised on tagsisidestamine ja tunnustus. Tihtilugu kaks korda näkki sülitada ei lasta ning jalgade hääletada ei karda. Tööandjates tekitab see ebamugavust, sest nüüd ei pea mõtlema vaid enda heaolule ja palgakulude minimeerimisele vaid tuleb leida tasakaal palga, soodustuste ja boonuspakettide vahel, sest liigne voolavus kasvatab liiga kõrgeks ka värbamise ja valiku kulud. Nii, et tööandjad peavad tegema valikuid, mis ühel või teisel viisil vähendab kasumit.
Neid, kes vestlusele/tööle ei ilmu ja ära hajuvad, on alati olnud. Ja ma ei arva, et see on niiöelda lumehelbekeste põlvkonna probleem. Pigem tuleks otsida põhjuseid tööturul toimunud üldiste muutstega.
See on nii üle võlli näide, et tundub sellise perekooliliku paikapanemisena. Ei tahaks hästi uskuda, et selliseid noori olemas on või et neid lausa massiliselt on.
Selliseid konkreetse sooviga kindlasti mitte. Neiu põhjendaski 40 tunni soovi nädalas, kuna käib koolis ka. Et siis kooli kõrvalt natuke töötada. Aga palk võiks ikka 2000 bruto olla.
Ükskord, paar tundi enne vahetust, saatis siis ülemusele SMSi, et ta ikka ei jaksa kooli kõrvalt enam käia, et tema enam ei tule.Ei ütlegi, et massiliselt täpselt selliseid on, aga seda ta ütles küll, et praegust tööotsijate põlvkonda iseloomustab metsikult kõrge enesehinnang, igasuguse töökogemuse puudumine ja ülimalt kõrge palgasoov, sealjuures väga vähene huvi tööd üldse teha. Meeldivaks erandiks tõi siis, nagu ka enne mainisin, maakohtadest pärit tublid ja töökad lapsed.
Ma saan aru, et ei tasu ennast orjaks müüa, aga kui kõik teised saavad nt 1000 kandis palka ja siis tuleb mingi noor, igasuguse töökogemuseta neiu: Eee, mina tahan sama töö eest 2000, kuna ma olen noor ja väärtustan ennast. On see sinu arust normaalne? Oleksid nõus, et sinuga samal töökohal töötav inimene saab sinust 2 x rohkem palka, kuna tema on noor ja peab end väärtustama?
Praegu jääb vägisi mulje, et mõne sellise tibulinnukese ema on siin sõna võtmas ja oma lumehelbekest kaitsemas…
Ullikesi on igal ajal olnud. Minu ema, kes on kohvikut pidanud 1995. aastast, võib rääkida ka imelugusid tööotsijatest. Neid oli 1995. aastal ja on ka täna. Ma mäletan, et kui ta kohvikut avas, siis tahtis üks mees (ei olnud enam väga noor) tunnitasuks 25 krooni. See oli kaks korda rohkem, kui tol ajal keskmine tunnitasu oli, rääkimata tasudest mida maksti tol ajal kohvikutes.
Ma arvan, et te lihtsalt ei mäleta oma noorust ja võib-olla ei räägitud ajakirjanduses ka sellistest juhtumitest. Perekooli polnud tol ajal nagunii. Nii oligi tunne, et kõik on hästi vastutustundlikud ja korralikud töötajad.
“Mul on selline karvane tunne, et päriseluks aitavad ettevalmistada pigem spordivõistlused.”
See tunne ei ole õige. Sport arendab keha, aga päriseluks see ette ei valmista, sest spordis ja võistlustel on üks kindel keskkond, mille sees sa toimetad ning kui juhtud andekas olema, siis sind kaasatakse süsteemi. Aga kui süsteemist välja lõpuks astud või kukud, siis oled ikkagi päriseluga silmitsi. Mõned sportlased tulevad ka päriseluga toime, aga kindlasti mitte kõik.
Sellega ma päris nõus ei ole. Minu kogemus näitab, et spordiga tegelemine aitab arendada üht ÜLIolulist oskust: võimet pingutada. Just see tundub praegu noortel puuduvat. Kui on vaja nt üks nädal tavapärasest rohkem tööd teha (eriala spetsiifika on selline), siis nad ohivad ja surevad selle juures.
See on nii üle võlli näide, et tundub sellise perekooliliku paikapanemisena. Ei tahaks hästi uskuda, et selliseid noori olemas on või et neid lausa massiliselt on.
Selliseid konkreetse sooviga kindlasti mitte. Neiu põhjendaski 40 tunni soovi nädalas, kuna käib koolis ka. Et siis kooli kõrvalt natuke töötada. Aga palk võiks ikka 2000 bruto olla.
Ükskord, paar tundi enne vahetust, saatis siis ülemusele SMSi, et ta ikka ei jaksa kooli kõrvalt enam käia, et tema enam ei tule.Ei ütlegi, et massiliselt täpselt selliseid on, aga seda ta ütles küll, et praegust tööotsijate põlvkonda iseloomustab metsikult kõrge enesehinnang, igasuguse töökogemuse puudumine ja ülimalt kõrge palgasoov, sealjuures väga vähene huvi tööd üldse teha. Meeldivaks erandiks tõi siis, nagu ka enne mainisin, maakohtadest pärit tublid ja töökad lapsed.
Ma saan aru, et ei tasu ennast orjaks müüa, aga kui kõik teised saavad nt 1000 kandis palka ja siis tuleb mingi noor, igasuguse töökogemuseta neiu: Eee, mina tahan sama töö eest 2000, kuna ma olen noor ja väärtustan ennast. On see sinu arust normaalne? Oleksid nõus, et sinuga samal töökohal töötav inimene saab sinust 2 x rohkem palka, kuna tema on noor ja peab end väärtustama?
Praegu jääb vägisi mulje, et mõne sellise tibulinnukese ema on siin sõna võtmas ja oma lumehelbekest kaitsemas…
On üks ütlus, et kui jutt on liiga detailne, siis on see tõenäoliselt vale. Sinu jutt kipub ka sinna kanti. Kohe täpselt tead, mida räägiti töövestlusel, millal ta SMS-i saatis. Ära fantaseeri nii palju.
On üks ütlus, et kui jutt on liiga detailne, siis on see tõenäoliselt vale. Sinu jutt kipub ka sinna kanti. Kohe täpselt tead, mida räägiti töövestlusel, millal ta SMS-i saatis. Ära fantaseeri nii palju.
Vot ei suuda sind kuidagi uskuma ka panna, mulle seda nii räägiti.
Ära sina paranoiatse nii palju
Naljakas, et minu kommentaarid sulle nii hinge lähevad. Mis mureks, kas pead tõdema, et oled ka suutnud ühe sellise printsessikese valmis kasvatada?
Et julgesin 2 kommentaari kirjutada, siis läheb su jutt kohe hinge?
Kui täiskasvanud inimene pole nõus miinimumpalga eest orjatööd tegema, siis on ta printsessike? Siis olen mina ka printsessike ja sellist printsessikese elu soovin ka oma lapsele. Kõik ei pea oma karjääri ajalehepoisina alustama.
“Minu kogemus näitab, et spordiga tegelemine aitab arendada üht ÜLIolulist oskust: võimet pingutada. Just see tundub praegu noortel puuduvat.”
Nojah, füüsiliselt võib-olla küll. Aga ta ei pruugi tahta ega osata end vaimselt pingutada. Ma tean väga hästi, mida sportlik pingutus tähendab, aga ma ei paneks võrdusmärki sportliku edukuse ja kõrge tööviljakuse / vaimse võimekuse vahele.
20 aastat tagasi pani inimesi pingutama tõsiasi, et kui sa õiget tööd rabad, siis saad tõenäoliselt rikkaks. Ajad olid segased, normaalseid põhimõtteid ei järgitud ning raha riisuti igalt poolt kokku. Nüüd on olud muutunud, rumalamaid inimesi on alt tõmmata raskem, turg on sisuliselt ära jaotatud ja reeglid on üsna kindlalt paigas. Mida seal ikka tavalise tööandja juures pingutada, kes pealegi peab palka tohutuks suureks ärisaladuseks? Samas, neil vähestel, kelle palk on avalik, tundub pingutada soovijaid ikka jaguvat.
“Kui on vaja nt üks nädal tavapärasest rohkem tööd teha (eriala spetsiifika on selline), siis nad ohivad ja surevad selle juures.”
See võib jällegi viidata nõrgale personalitööle.
Mina pakuks hoopis sellise idee: kooli ületähtsustamine on üks põhjustest, miks elluastujad on eluvõõrad. Kuna kool (ja trenn jt hobid) on vanemate arvates lapsele nii tähtsad, siis kogu pere võimleb selle nimel, et miski ei häiriks lapse õppimist ja hobisid. Lapsi sõidutatakse igale poole, kodutöödes osalemist ei nõuta ja töölkäimist pärast kooli või vaheaegadel ei soosita. Selline laps saab kuldmedaleid spordivõistlustelt ja võibolla kuldmedali koolist, aga kui ema-isa enam ei etenda erasekretäri, -autojuhi ja teenija rolli, siis ise elada ei oska.
Mina kiitsin sporti pigem kaotusega toimetuleku mõttes ja just pingutamise ning parem olla soovi mõttes. See, ma ütleks, on pigem vaime kui füüsiline pool spordis. Sportimine on tore ses mõttes, et spordis on lihtne endale eesmärke seada ja selleni jõuda. See on vajalik harjutus ning seda oskust saab ju mujale üle kanda. Keskpärasele lapsele on sportimine igal juhul kasuks. Andekate lastega on hoopis teine lugu. Nemad sattuvad kiirteele ja ei õpigi edu nimel tööd tegema. Sellega kaasneb hiljem igasuguseid jamasid. Ses suhtes peavad lapsevanemad ise oma lapsi tundma.
22-aastane neiu Tallinnast, soovis töötada 40 tundi kuus (!) ning palka küsis 2000 bruto. Tuletan meelde, et tegu on klienditeenindaja tööga. Eelnev töökogemus puudus neiul täielikult.
Kust te leiate selliseid? Olen 23 ja kui oma tutvusringkonnas (19-27) ringi vaatan, siis ei tunne ühtegi sarnaste ootustega noort. Mitte ühtegi. Ja siin väidetakse pidevalt, et terve meie põlvkond on selline.
Kuulaks tegelikult hea meelega konkreetseid näiteid (asutus, kandideerija kohta täpsemad andmed, nagu näiteks lõpetatud gümnaasium vm õppeasutus) nendest “neidudest”, sest endiselt tunduvad siin ühe isiku toodud juhtumid üsna absurdsed.
Ühtlasi mainin, et olen samas asutuses töötanud 3 aastat, teenin natuke üle miinimumi ja haiguspäevi pole selle aja jooksul mitte ühte võtnud. Puhkust pole täies mahus ära kasutanud. Sõbrad-tuttavad on puhanud rohkem kui mina, aga tööeetika on neil täiesti olemas; vingujaid on, aga teevad seda vabal ajal, mitte tööl; palgad varieeruvad, on nii miinimumpalgalisi kui ka 1500+ teenijaid; laisklemist ei harrastata.
Ausalt käib närvidele, et meie põlvkonda pidevalt asjatult materdatatakse. Leitakse 1-3 näidet ja siis väidetakse, et KÕIK on sellised. Ei ole.
Mina olen jälle hoopis vastupidise käitumisega ja tunnen, et teen ka sellega lapsele halba. Räägin pidevalt, et elu on raske ja ebaõiglane. Näitan säästuka taga logelevaid jotasid ja räägin, et näed nii juhtub nendega, kes ei õpi ja sõpru ei vali – keegi neid tööle ei taha, peret neil ka pole- tühised inimesed. Räägin, et ema-isa peavad rasket tööd tegema, et söök oleks laual jne. Algklassis käivale lapsele mõjub see paraku muserdavalt…Kiita üritan ikka asja eest, peaksin rohkem kiitma.
Meie elu pole tegelikult nii hull midagi, seda üritangi näidata talle, et tal tekiks tahtmine veelgi kõrgemale pürgida, aga oma liigse rääkimisega olen lapsele hoopis elamise ees hirmu tekitanud.
Õude vanem ju tegelikult. Sellise lapsest võibki saada see nn jota, langeks masendusse selle elu on raske teemaga üles kasvades. Kas tead üldse, mis selle inimese sinnani on viinud, mida on elus kogenud. Väita et keegi on tühine, see on alatu.
Lapsed võiks teada, et neil on alati koht, kus neid tingimusteta aktsepteeritakse ja niikaua kui lapsed õpivad toetavad neid vanemad. Kui ei õpi, siis ei toeta enam. Kas edukus elus sõltub ainult õppimisest? Ei sõltu, mõni elusündmus võib sinugi jotaks teha. Ühel hetkel võib sul olla kõik, teisel kaotad nt kogu mõistuse (rasked kaotused, surmad). Inimese psüühika on erinev.
Ma arvan ka, et spordi tegemine õpetab pingutama. Minu meelest on väike eneseületus see, mille eest võiks last kiita.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
