Kui ma armastan, siis ma alati tunnen, et see on kõige võimsam armastus maailmas ja ma ei kogeks seda mitte kellegi teisega.
Olen olnud elu jooksul kahes tõsises suhtes. Mõlema puhul tundsin, arvasin ja olin kindel et see on midagi sellist nagu filmides näidatakse. Esimene suhe küll lõppes, aga ma elasin selle lõppu niimoodi üle, et tõesti arvasin, et ainus väljapääs sellisest kaotusest on surm. Ennast tapma ma ei hakanud, kuigi mõtlesin sellest palju ja vaimselt olingi justkui surnud. Ma olin üle aasta masenduses. Ma nutsin iga päev, mitu kuud. Mõni päev vähem, mõni päev silmad peast välja. Nutsin kogu südamest. Ma mõtlesin sellele, kuidas me koos olime ja kuidas tulevikus me vanade inimestena mõtleme, et me kaotasime noorena tõelise armastuse ja meie elud on möödas ja midagi ei anna enam parandada. Ma nutsin, sest arvasin, et mitte keegi teine pole minu jaoks nii mitmel moel loodud, arvasin, et kaotasin oma võimaluse kedagi nii südamest armastada, sest rohkem temasuguseid pole. Ma tahtsin ainult teda.
Imekombel sain ma sellest üle. Hetkel mõistan, et tegu oli minu jaoks täielikult vale inimesega ja ma polekski elu sees tohtinud temaga kokku jääda. Milline muutus, kas pole.
Nüüd olen olnud uues suhtes, kus ma olen tundnud sama, aga veel umbes tuhat korda võimsamalt. Kui ma mõtlen meie toredatest hetkedest või teineteisemõistmisest, siis mulle tuleb tahes-tahtmata pähe film, kuidas kaks hingesugulast kohtuvad ja armuvad. Kahjuks on mu praegune suhe aga aina enam lagunemas. Ma ei tea, mis edasi saab, aga mul on surmahirm. Kui midagi juhtuks, siis ma ei tea, kuidas ma enam edasi elaksin. Oleme koos olnud aastaid ja ma arvasin, et meid ootab ees tulevik täis tõelist armastust. Sellist mida paljud iial ei tunnegi. Ma tunnen, et kui see suhe lõpeks, siis mu elu oleks nagu näide armastusfilmist, kus kaks armastajat mitte iialgi enam kokku ei saa ja terve nende elu on õnnetu, sest nad kaotasid selle kõige tähtsama. Siis vanana hoiavad oma endise armsama pilti käes, poetavad pisara ja surevad. Vot tõesti nii melodramaatiliselt ja hirmunult kujutan oma elu ette.
Mis mul viga on? Miks ma nii ennastunustavalt armastan? Seda pole küll tihti juhtunud, kõigest need kaks korda. Ma pole suhtes üldse klammerduv ega midagi, seega seal see välja ei paista. Küll aga olen ma lihtsalt arvamusel, et kui ma oma kaaslase kaotan, siis kaotan kõik, kaotan selle ainsa, kes mulle loodud oli.
Tihti loen, kuidas ollakse kellegagi koos, minnakse kokku-lahku, leitakse keegi uus jne, sõbrannad toetavad, siis kohtad kedagi paremat, oma kaaslane hakkab kahetsema ja sa ei soovigi teda enam. Terve \”Seks ja linn\” põhineb sellistel olukordadel, aga seal näib see nii loomulik, nii eluline ja tavaline. See tundub teistel nii kergelt käivat, või noh nii kergelt, kui see võimalik on. Miks mina nii ei oska? Selle asemel, et mõelda \”ju siis nii oli vaja, küll kõik saab korda, õige armastus ei kao nii lihtsalt, küll ta tuleb veel tagasi\”, mõtlen mina \”kõik on läbi, mu süda on täiesti katki ja ma kaotasin just oma tõelise armastuse, kellest mõtlen vanana ja ohkan, et terve elu möödus valede inimestega, sest õige kaotasin käest\”. See on nii koormav, et ma ei tahakski enam armastada. Kahjuks pole see aga võimalik, sest ma juba armastan. Nüüd saab kõik ainult allamäge minna. Kadestan sõbrannasid, kellel pole hetkel kellegi vastu tundeid.
