Mul on 1a 3k vanune laps ja alati olen olnud seda meelt, et laps loobub ise kui ta valmis on ning mina teda võõrutama ei hakka, ega ka vägisi enda pärast toppima kui ta ei taha. Kui ta sai 1aastaseks, siis lõpetas ta paari nädalase vahega ära mõlemad öised toidukorrad. Aja jooksul hakkas ka päeval aina vähem ise küsima. Praegult ma pakun talle rinda hommikul ärgates, enne lõunat, peale lõunat magama pannes, peale lõunaund, õhtupoolikul ja enne ööund. Kui ma nüüd mõtlen, siis viimastel nädalatel on ta enamikel kordadel keeldunud – raputab pead ja ütleb mkmm ning kisub pluusi alla või siis on mõni minut imenud nii, et isegi piim pole veel voolama hakanud ja juba jookseb edasi toimetama. Söömiseks saab veel vaevalt nimetada võib-olla kahte korda: hommikul ärgates ja peale lõuna und ärgates. Kas niimoodi näebki välja loomulik võõrdumine või võib asi milleski muus olla ja peaksin ikka veel pakkuma? Kodutoitu sööb hästi, aga piima ei talu (allergiat pole, aga põsed lähevad karedaks. Väikeses koguses maitsestamata jogurt on ok.) Lapsel on 3 põhitoidukorda ja 1-2 vahepala. Vesi on laual vabalt võetav ja on viimasel ajal küll palju jooma hakanud. Kas ta teeb seda suuremast vee vajadusest nüüd kus enam rinda nii palju ei saa või ei taha ta enam rinda sellepärast, et rohkem vett tarbib?
Et siis kas lasta asjadel jätkuda nii nagu on? Lõpetada pakkumine ja anda rinda vaid küsimise peale (ma usun, et siis üsna kiirest lõpeks ka imetamine ära)? Pakkuda vett vähem ja rinda rohkem? Võiks ju lasta asjadel minna, aga mulle tundub 1a 3k laps loomuliku võõrdumise jaoks ehk väike ja äkki asi on ikkagi muus?
