Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Olen vihane ema

Postitas:

20.02.2017 15:36

Tere!

Uskumatu, kuhu võib viia kahe teismelise (tahaksin rõhutada algul ühte siiski) rünnakud ema vastu, olen täitsa närvihaige juba. Ei suuda olla enam rahulik ja tasakaalukas.
Kõik algas pihta eelmine aasta, kui tütar (16) leidis esimese peika, kellest oli nii sisse võetud, et enam kedagi ei kuulanud. Õppimine oli õnneks korras ja poiss oli korralik spordipoiss, seega üritasin tasa olla, kuigi lootsin, et eks see varsti saab läbi ja kõik saab jälle korda. Pool aastat hiljem, jättis poiss ta maha ja sellest ajast saati olen tütrega mööda arste lipanud. Küll valutab, kõht, siis selg, seejärel magu jpm Kuid arstid kinnitavad kõik ühest suust, et tema tervis on hea. Ise on tige päevast-päeva ja pidevalt sätib end jälle kooliarstile näitama, et koju saaks ja ma ta kiirabisse viiksin, sest nüüd valutab pimesool (3 korda olen kõhuvalu pärast juba käinud emos), ma ei läinud temaga kuhugi ja nüüd ei pidavat “eriti” enam valutama.
Palju on ta mulle öelnud, et ma temast ei hooli ja tema hädad ei pidavat mind üldse kõigutama, kuigi olen juba mitu kuud temaga mööda arste käinud. Minu heast tütrest on saanud närvipundar, kes on täis vihkamist, kuidas küll seda muuta 🙁

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

veebel

20.02.2017 15:48

Tuleb uus peidmees leida. Ei aita muu.
Parem kui on rahulik napsimees ja looder, see peab kauem vastu. Helista mulle kui abi vaja.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

misha

20.02.2017 15:59

Saada yxikmehe juurde

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Südasuvi

20.02.2017 16:15

Tuttav mure. Tütarlaps tahab praegu hästi palju tähelepanu saada, et on valmis selle nimel kõigeks. Pluss see lugu, et nüüd on ta eas, kus arenguliselt alanud vanematest lahkulöömine, isesisvumine. Niivõrd uus ja hirmutav eluetapp, et ei osatagi kuidagi olla. Paanikaks pole põhjust, see on normaalne elujärk igal inimesel täiskasvanuks saamisel. Mõnel paistab see rohkem silma, kui teisel. Inimesed on ju erinevad.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

PiretTK

20.02.2017 16:22

No kas poleks mõistlikum ta psühholoogi vastuvõtule viia, loen välja et depressioon mis väljendub füüsilistes probleemides.
Kuidas see maha jätmine toimus, teise tüdruku pärast?

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

narmaalne

20.02.2017 16:34

Ei loe välja, milles seisneb lapse rünnak sinu isiku vastu?
Mis sind vihastab täpsemalt?

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.02 16:34; 21.02 07:51;

To report this post you need to login first.

Postitas:

suur lind

20.02.2017 17:14

Esimene soovitus: ära võta isiklikult. Teismelised keeravadki ära, sest neil toimuvad ajus sellised ümberkorraldused, et pmst on nad võrreldavad vaimuhaigetega – see on teaduslikult tõestatud. Nii et proovi võtta seda umbes nii, nagu võtad 2-3-aastase jonnituure – ealise iseärasusena. Keeruliseks teeb asja muidugi see, et teismeline ei ole enam kuigivõrd vanemate mõjuväljas ja võib seetõttu suurte lollustega hakkama saada, kui talle liiga suur vabadus anda, samas kui ta saab aru, et tema vabadust piiratakse, siis hakkab ta veel eriti ägedalt protestima.
Psühholoogi tasub proovida küll – minu meelest osa teismeliste hädasid tulebki sellest, et nad ei saa aru, kes nad on, mida nad tahavad, kuhu kuuluvad, mis neist saab jne. jne.; psühholoog võib osata aidata endast aru saada.
Üldiselt ongi see jube raske aeg, ka teismelisele endale, mis tuleb lihtsalt üle elada. Ma ei ole ka veel teismelise vanemaks olemisega kohanenud ja ei saa hästi aru, mismoodi läheneda – vahepeal on nad ju nii mõistlikud ja täiskasvanulikud, samas jälle käituvad nagu jonnieas tited; ühel hetkel tahavad et neid rahule jäetaks, siis süüdistavad, et keegi ei hooli jne. Tähelepanu tahavad nad tegelikult tõesti hästi palju, aga seda peab kuidagi väga õigetel aegadel ja parasjagu doseerima. Minu laps ei talu ka näiteks üldse kriitikat ja kui veel aasta tagasi sa temaga normaalselt asju arutada, siis nüüd olen loobunud omapoolsete arvamuste esitamisest, pigem kuulan ja noogutan kaasa.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

kuukulgur

20.02.2017 18:55

Selgita palun pisut täpsemalt. Ütlesid, et poiss oli korralik ja tubli ja lapsel hinded korras. Miks sa sel juhul lootsid, et see suhe kiiresti läbi saab? Mis halvasti oli? Ja kas praegu ärritab sind see tema pideva haigeolemine või on muud häirivad asjad veel?

Üldiselt tundub, et su laps on omadega puntras, väga puntras. Soovtaks psühholoogi ja pereteraapiat. Tundub, et ka sa ise vajad abi, oled kõigest sellest väsinud ja ei jaksa enam lapsele toeks olla.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

JennyBro

20.02.2017 19:33

Tema valud ja hädad on psühhosomaatilised, st hingevalu võtab füüsilise kuju. Hingevalu võib olla seotud poisist lahkuminekuga (aga võib olla ka teisi küsimusi, nt mis must saab, mida ma elus tegema hakkan, mis on minu roll siin elus jms). Tema jaoks v-o oli see “eluarmastus” (pole oluline, kas oli või mitte, kui ta nii tunneb, siis lahkuminek on oi-kui-valus!). Ilmselt ta tahaks, et keegi oleks ta juures, vaikselt, kindlalt, ei küsiks, ei uuriks, lihtsalt oleks ta “vasta ‘ell ja ia” midagi vastu tahtmata.

Kõige raskem selles vanuses on tunne, et pole kedagi, kes mõistaks, kellega saaks rääkida – isegi mitte oma valuprobleemist, vaid üldse kõigest, ilma et hakataks kohe nõuandeid jagama. Mina oma emale midagi rääkida ei tahtnud, sest tal oli kohe “õige” seisukoht olemas. Isaga oli kergem, teinekord käisime õhtuti jalutamas ja siis sai maailma asju ja higngelisi olukordi lahatud. Isa kunagi ei püüdnud mind paika panna või minu olukordi ise lahendada, aga ta rääkis teinekordi lugusid iseenda raskustest. Ilma mingi moraliseerimiseta.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

rotsik

20.02.2017 19:57

Kägu kirjutas:

kellest oli nii sisse võetud, et enam kedagi ei kuulanud. Õppimine oli õnneks korras ja poiss oli korralik spordipoiss, seega üritasin tasa olla, kuigi lootsin, et eks see varsti saab läbi ja kõik saab jälle korda.

Seleta nüüd palun ära, miks sa lootsid, et noorte armastus läbi saaks ja miks kahe noore inimese suhte katkemine peaks tähendama, et “kõik on jälle korras”?
Kui õppimine ei kannatanud ja poiss oli korralik, millest siis ometi selline vaenulikkus?

Ja kui sa tütrele suhte purunemise pärast kaasa ei tunne, siis ongi loogiline, et ta leiab, et sa ei armasta teda.
Ise ussitasid esimesena, nüüd ära vingu. Õpi parem lapsest hoolima. Mine iseendaga psühholoogi juurde.

Kägu kirjutas:

Palju on ta mulle öelnud, et ma temast ei hooli ja tema hädad ei pidavat mind üldse kõigutama, kuigi olen juba mitu kuud temaga mööda arste käinud. Minu heast tütrest on saanud närvipundar, kes on täis vihkamist, kuidas küll seda muuta

Mööda arste käimine ei ole hoolimine, see on ehk hoolitsemine. Hoolitsemine – viid tütre remonti, et “tehke ta endiseks”. Aga mitte, et tema oma valus endale abi leiaks.
Sina eitad tema reaalsust ja tahad seda lihtsalt maha kustutada. Muidugi teeb see haiget!

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.02 19:57; 20.02 20:01; 21.02 09:46;

To report this post you need to login first.

Postitas:

rotsik

20.02.2017 20:01

Kägu kirjutas:

Saada yxikmehe juurde

Kui see poleks nii masendav, oleks see peaaegu et naljakas.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.02 19:57; 20.02 20:01; 21.02 09:46;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

20.02.2017 20:44

Kägu kirjutas:

No kas poleks mõistlikum ta psühholoogi vastuvõtule viia, loen välja et depressioon mis väljendub füüsilistes probleemides.
Kuidas see maha jätmine toimus, teise tüdruku pärast?

Ei pidanud ühiseid hobisid olema ja poiss lõpuks mõtles välja sellise vale ” et ei saa usaldada” (s.t mitte midagi, ega kellegile ei tohi rääkida nende suhtest). 🙁

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

20.02.2017 20:58

Kägu kirjutas:

Ei loe välja, milles seisneb lapse rünnak sinu isiku vastu?
Mis sind vihastab täpsemalt?

Mis mind vihastab? Tulles koolist, lüüakse tagantkätt uks kinni, esimesena joostakse külmkapi juurde -seal on jogurtit, kohukesi…jpm, kuid talle ei sobi miski..ütleb, et jälle sa ei ole poes käinud (ma ei kavatsegi minna, plaanid tehtud, mis süüa teen õhtuks), pakun, et teen kohe midagi talle, mida ta soovib, ei soovita, sest sellist toitu pole veel välja mõeldud, mida ta sooviks.
Riideid on tal nii palju, et 2 kappi ääreni täis, kuid tal ei ole midagi selga panna, sest kõik on koledad ja riided kokku ei sobitu -tema sõnul, talle ei osteta midagi (iga kuu saab midagi uut, ei ole keelanud, sest noor inimene tahab kenasti riides käia). Ja iga päev nii, eelmise päeva ütlused on tal meelest läinud ja nii käib iga päev selline trall, aga mul on meeles, olen mõttes andestanud, kuid kui 10-ndat korda uksi paugutab ja kõige kallal jätkuvalt näägutab, tuleb mulle kõik meelde ja hoian end kõvasti tagasi, et mitte teda raputada.
Luban sõpradega suhelda, ei käsi kellaajaliselt koju tulla, nädalavahetustel tuleb ikka päris hilja, kuid tal head sõbrad ja luban, arusaadav.
Edasi juba lugesite tema kõhu-ja seljavalud jpm.
Lõpmatuseni võiks kirjutada, kuidas armas laps on tundmatuseni muutunud ja kellega on pea võimatu ühe katuse all elada. 🙁 🙁

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

rax13

20.02.2017 21:31

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ei loe välja, milles seisneb lapse rünnak sinu isiku vastu?
Mis sind vihastab täpsemalt?

Mis mind vihastab? Tulles koolist, lüüakse tagantkätt uks kinni, esimesena joostakse külmkapi juurde -seal on jogurtit, kohukesi…jpm, kuid talle ei sobi miski..ütleb, et jälle sa ei ole poes käinud (ma ei kavatsegi minna, plaanid tehtud, mis süüa teen õhtuks), pakun, et teen kohe midagi talle, mida ta soovib, ei soovita, sest sellist toitu pole veel välja mõeldud, mida ta sooviks.
Riideid on tal nii palju, et 2 kappi ääreni täis, kuid tal ei ole midagi selga panna, sest kõik on koledad ja riided kokku ei sobitu -tema sõnul, talle ei osteta midagi (iga kuu saab midagi uut, ei ole keelanud, sest noor inimene tahab kenasti riides käia). Ja iga päev nii, eelmise päeva ütlused on tal meelest läinud ja nii käib iga päev selline trall, aga mul on meeles, olen mõttes andestanud, kuid kui 10-ndat korda uksi paugutab ja kõige kallal jätkuvalt näägutab, tuleb mulle kõik meelde ja hoian end kõvasti tagasi, et mitte teda raputada.
Luban sõpradega suhelda, ei käsi kellaajaliselt koju tulla, nädalavahetustel tuleb ikka päris hilja, kuid tal head sõbrad ja luban, arusaadav.
Edasi juba lugesite tema kõhu-ja seljavalud jpm.
Lõpmatuseni võiks kirjutada, kuidas armas laps on tundmatuseni muutunud ja kellega on pea võimatu ühe katuse all elada. ???? ????

Tundub, nagu tavaline teismeline :D.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

Avantürist

20.02.2017 21:55

Õudne lugeda. Mul oli samamoodi, kui olin 16 aastane, sealt algasidki mu ärevushäired ja paanikahood. Ema ei hoolinud ja ei viitsinud mu “hala” kuulata. Samuti oli mul esimene tõsisem suhe ning mind jäeti maha.
Vajasin vaid toetust, mul oli PÄRISELT halb olla (mis sest, et psühhosomaatiline, kuid tunne oli reaalne), igalt poolt valutas, surmahirm. Käisin kõiksugu uuringutel haiglas, pealast jalatallani uuriti läbi. Käisin ka psühholoogi juures ning too soovis mu emaga rääkida, et anda soovitusi, kuidas mind aidata. Ja teate mis – ema keeldus tulemast, sest see ei pidavat olema tema asi. Ta vihastas pidevalt, kui mul oli halb.
Siiani olen kurb, et ema tollal ei toetanud, sest 15 aastat hiljem on mul periooditi ikka ärevus, kuigi elan õnnelikku pereelu. Võib olla oleks teismeliseeas saanud sellele piiri panna

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

JuuliaB

20.02.2017 21:59

Sinu postitusest jäi mind kriipima, et soovisid tütre esimese armastuse kiiret lõppu. No miks küll? Samas kirjutad, et noormees oli igati tore ja korralik poiss. Mis sul on oma 16-aastase tütre esimese armumise vastu? Peaksid järele mõtlema, midagi on sinu mõttemaailmaga valesti, kui sa sellist asja sooviksid. Mina emana mõtleksin, et tore, et mu tütrel on oma peika. See on neile selles vanuses ju niiii oluline! Ma muidugi tean, et ega see kestma ei jää (kestma jäämise võimalus on imeväike), aga kuni see kestab, oleksin õnnelik, et tütar on õnnelik.
Nüüd see sinu jutt, et külmkapist midagi ei kõlba. Vaat sellist asja ma jällegi ei kannata. Kui minu teismeline tõmbab toidu peale nina vingu, siis olgu minu poolest söömata. Mingeid eraldi pipstükke meie peres kellelegi ei vaaritata! Toidutegija vaeva peale nina ei kirtsustata. Kui ei maitse, jätab söömata, aga vingumine saab karistatud. Võin olla tapvalt irooniline, oma kaks loikamit panen paika nagu naksti. “Sa pole täna poes käinudki” – oioioi, kaks nädalat ei tooks ma nii ütlejale poest mitte ühtegi šoksi ega jäätist. Mingu ise ja toogu oma taskuraha eest!
Minu meelest oled sa üheltpoolt julm ja nagu mingi 19.sajandi kõlblusvalvur, teiselt poolt jälle kalts-ema, kes laste soove alandlikult turja küüru tõmmates täitma tõttab.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

silesale

20.02.2017 22:41

psühholoog oleks hea mõte küll. juba seepärast, et kui psühholoog küsib, et kuidas sa end praegu tunned, vastabki laps, kuidas end tunneb.
kui aga ema küsib sama, saab ta sõimu osaliseks, et mis sa arvad, kuidas end tunnen, sitasti tunnen ja elab end ema peal välja.
ema ei saa isegi seda öelda, et esimene lumi sulab alati. see oleks kui targutus. kui seda ütleb aga psühholoog, siis tema on näinud palju selliseid olukordi ja ta teab.
see et ema ka teab seda, see pole mingi teadus.

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

20.02.2017 23:45

Kägu kirjutas:

Selgita palun pisut täpsemalt. Ütlesid, et poiss oli korralik ja tubli ja lapsel hinded korras. Miks sa sel juhul lootsid, et see suhe kiiresti läbi saab? Mis halvasti oli? Ja kas praegu ärritab sind see tema pideva haigeolemine või on muud häirivad asjad veel?

Üldiselt tundub, et su laps on omadega puntras, väga puntras. Soovtaks psühholoogi ja pereteraapiat. Tundub, et ka sa ise vajad abi, oled kõigest sellest väsinud ja ei jaksa enam lapsele toeks olla.

Poiss oli korralik alguses küll vähemalt, need olid nende omavahelised asjad, kuid mis mind häirisid. V-olla mulle ainult tundus, sest tütar ei rääkinud kohe mitte midagi, see ei ole ka õige…. Poiss kõikvõimalikel juhtudel manipuleeris temaga, halvustas, mitte kunagi ei saatnud teda koju (minu süda ütles, et midagi on siin valesti). Vahest oli vaja tütar kätte saada ja helistasin talle…mis peaks poisil selle vastu midagi olema!!!, aga oli, tütar oli saanud nädal sõimu selle eest, miks ta ema talle helistab, kui nad koos on. Palju selliseid asju, mis mind tugevalt häirisid. Ootas kalleid kinke ja süüdistas mu tütart, et ta ei hooli temast piisavalt.Kui vahest harva meile külla tuli, siis oli selline paipoisi nägu peas, et kõige toredam noormees üldse.
Just seepärast mõttes soovisin, et see lõpeks, kes olen mina, et seda poisile või tema vanematele ütlema lähen, oleksin kohe kõik ära rikkunud ja seda ma ei soovinud. Lõpuks saigi läbi, aga nii traagiliselt.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

20.02.2017 23:59

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

kellest oli nii sisse võetud, et enam kedagi ei kuulanud. Õppimine oli õnneks korras ja poiss oli korralik spordipoiss, seega üritasin tasa olla, kuigi lootsin, et eks see varsti saab läbi ja kõik saab jälle korda.

Seleta nüüd palun ära, miks sa lootsid, et noorte armastus läbi saaks ja miks kahe noore inimese suhte katkemine peaks tähendama, et “kõik on jälle korras”?
Kui õppimine ei kannatanud ja poiss oli korralik, millest siis ometi selline vaenulikkus?

Ja kui sa tütrele suhte purunemise pärast kaasa ei tunne, siis ongi loogiline, et ta leiab, et sa ei armasta teda.
Ise ussitasid esimesena, nüüd ära vingu. Õpi parem lapsest hoolima. Mine iseendaga psühholoogi juurde.

Kägu kirjutas:

Palju on ta mulle öelnud, et ma temast ei hooli ja tema hädad ei pidavat mind üldse kõigutama, kuigi olen juba mitu kuud temaga mööda arste käinud. Minu heast tütrest on saanud närvipundar, kes on täis vihkamist, kuidas küll seda muuta

Mööda arste käimine ei ole hoolimine, see on ehk hoolitsemine. Hoolitsemine – viid tütre remonti, et “tehke ta endiseks”. Aga mitte, et tema oma valus endale abi leiaks.
Sina eitad tema reaalsust ja tahad seda lihtsalt maha kustutada. Muidugi teeb see haiget!

Kui tütar ei räägi midagi, siis ei saa teda ka aidata. Olen sada imet teinud, et ta rääkima panna, üks kord veidike isegi õnnestus ja siis ta ka ainult nuttis, mitu tundi järjest. Ma ei saa ta valu ära võtta, ei saa minna selle poisi juurde ja teda sõimata, veedan nii palju aega , kui vaja oma tütrega, kõige vähem tahan talle haiget teha.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

21.02.2017 00:06

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Uskumatu, kuhu võib viia kahe teismelise (tahaksin rõhutada algul ühte siiski) rünnakud ema vastu, olen täitsa närvihaige juba.

Kägu kirjutas:

Minu heast tütrest on saanud närvipundar, kes on täis vihkamist, kuidas küll seda muuta

Tundub, et nagu ema, nõnda tütar.

Kägu kirjutas:

Kõik algas pihta eelmine aasta, kui tütar (16) leidis esimese peika, kellest oli nii sisse võetud, et enam kedagi ei kuulanud. Õppimine oli õnneks korras ja poiss oli korralik spordipoiss, seega üritasin tasa olla, kuigi lootsin, et eks see varsti saab läbi ja kõik saab jälle korda.

Saab korda siis mis mõttes? Et tütar leidis endale kena korraliku peika? No oh seda õudu küll!

Sa ise sündisid muidu kohe 40-aastasena? Või istusid kuni 40. eluaastani toas kinni ja poiste poole ei piilunudki? Või kuidas sinust selline füürer-emme saanud on?

Kas hakkas parem, täis kibestumist jutt…, kui loeksid kogu teema läbi või siis mitte.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

21.02.2017 00:32

Kägu kirjutas:

Õudne lugeda. Mul oli samamoodi, kui olin 16 aastane, sealt algasidki mu ärevushäired ja paanikahood. Ema ei hoolinud ja ei viitsinud mu “hala” kuulata. Samuti oli mul esimene tõsisem suhe ning mind jäeti maha.
Vajasin vaid toetust, mul oli PÄRISELT halb olla (mis sest, et psühhosomaatiline, kuid tunne oli reaalne), igalt poolt valutas, surmahirm. Käisin kõiksugu uuringutel haiglas, pealast jalatallani uuriti läbi. Käisin ka psühholoogi juures ning too soovis mu emaga rääkida, et anda soovitusi, kuidas mind aidata. Ja teate mis – ema keeldus tulemast, sest see ei pidavat olema tema asi. Ta vihastas pidevalt, kui mul oli halb.
Siiani olen kurb, et ema tollal ei toetanud, sest 15 aastat hiljem on mul periooditi ikka ärevus, kuigi elan õnnelikku pereelu. Võib olla oleks teismeliseeas saanud sellele piiri panna

Olen teema algataja.
Ema oleks saanud tulla, aga ei midagi rohkemat, teismelisega põrkud päevast-päeva vastu seina. Vanemad on kõiksugustes hädades süüdi, kaua võib, kuulad 1 kuu, oled igati toeks, kuulad veel paar kuud, kaua võib. Ema kindlasti hoolis, kuid ta ei suutnud rohkemat…..

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

antimode

21.02.2017 00:50

Teemaalgataja tütar paistab kohutav manipulaator olevat ja eks sellepärast ta kiirelt maha häetigi

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

narmaalne

21.02.2017 07:51

Mulle tundub ka absoluutselt tavalise teismelisena.

Ja esimene armastus tavaliselt läheb nagunii aiataha.

Pea vastu ja ole oma tütrele toeks. Teismeiga on päris raske aeg lapsele endale ju ka- hormoonid möllavad, tujud seinast seina. Saan aru, et sa ootad, et kahe kuuga oleks kõik OK, aga kui ei ole?
Kannad tütre maha?

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.02 16:34; 21.02 07:51;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

21.02.2017 09:20

Kägu kirjutas:

Mulle tundub ka absoluutselt tavalise teismelisena.

Ja esimene armastus tavaliselt läheb nagunii aiataha.

Pea vastu ja ole oma tütrele toeks. Teismeiga on päris raske aeg lapsele endale ju ka- hormoonid möllavad, tujud seinast seina. Saan aru, et sa ootad, et kahe kuuga oleks kõik OK, aga kui ei ole?
Kannad tütre maha?

Kes ei loodaks, et see hullus mööduks juba, ei mõista seda mahakandmise juttu. Laste teismeiga on ka väga raske vanematele, mitte ainult teismelisele. Ise olin 16.a täiesti iseseisev, õppisin 100 km eemal kodust, ei olnud kellegi õlal nutta.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

rotsik

21.02.2017 09:46

Kägu kirjutas:

Poiss oli korralik alguses küll vähemalt, need olid nende omavahelised asjad, kuid mis mind häirisid. V-olla mulle ainult tundus, sest tütar ei rääkinud kohe mitte midagi, see ei ole ka õige…. Poiss kõikvõimalikel juhtudel manipuleeris temaga, halvustas, mitte kunagi ei saatnud teda koju (minu süda ütles, et midagi on siin valesti). Vahest oli vaja tütar kätte saada ja helistasin talle…mis peaks poisil selle vastu midagi olema!!!, aga oli, tütar oli saanud nädal sõimu selle eest, miks ta ema talle helistab, kui nad koos on. Palju selliseid asju, mis mind tugevalt häirisid. Ootas kalleid kinke ja süüdistas mu tütart, et ta ei hooli temast piisavalt.Kui vahest harva meile külla tuli, siis oli selline paipoisi nägu peas, et kõige toredam noormees üldse.
Just seepärast mõttes soovisin, et see lõpeks, kes olen mina, et seda poisile või tema vanematele ütlema lähen, oleksin kohe kõik ära rikkunud ja seda ma ei soovinud. Lõpuks saigi läbi, aga nii traagiliselt.

Aga sellist poissi ei saa ju korralikuks nimetada, ometi. See pole mingi korralik poiss. Üks viga ongi see, et teil pole mõisted selged – kui mõisted pole selged, siis ei saagi omavahel räägitud.

Okei, kui asjad nii, siis oli lahkumineku lootmine õigustatud, aga sa ei saa seda mõtet tütrele nuiaga pähe taguda, varu kannatust.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.02 19:57; 20.02 20:01; 21.02 09:46;

To report this post you need to login first.

Postitas:

kurimoor

21.02.2017 11:01

Kägu kirjutas:

Õudne lugeda. Mul oli samamoodi, kui olin 16 aastane, sealt algasidki mu ärevushäired ja paanikahood. Ema ei hoolinud ja ei viitsinud mu “hala” kuulata. Samuti oli mul esimene tõsisem suhe ning mind jäeti maha.
Vajasin vaid toetust, mul oli PÄRISELT halb olla (mis sest, et psühhosomaatiline, kuid tunne oli reaalne), igalt poolt valutas, surmahirm. Käisin kõiksugu uuringutel haiglas, pealast jalatallani uuriti läbi. Käisin ka psühholoogi juures ning too soovis mu emaga rääkida, et anda soovitusi, kuidas mind aidata. Ja teate mis – ema keeldus tulemast, sest see ei pidavat olema tema asi. Ta vihastas pidevalt, kui mul oli halb.
Siiani olen kurb, et ema tollal ei toetanud, sest 15 aastat hiljem on mul periooditi ikka ärevus, kuigi elan õnnelikku pereelu. Võib olla oleks teismeliseeas saanud sellele piiri panna

justnimelt, VÕIB-OLLA. võib-olla oleks aga võib-olla ka mitte.
emad on ka ainult inimesed, oma vigade ja nõrkustega. on loomulik ja loogiline, et laps peab ema ideaaliks ja kõikvõimsaks aga sina oled nüüd eeldatavasti juba täiskasvanu. ehk isegi ema?

kui kaua sa jaksaks kogu aeg ja kõiges süüdi olla?

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 21.02 11:01; 21.02 15:17; 21.02 15:33;

To report this post you need to login first.

Postitas:

liselle

21.02.2017 12:24

Väga raske on leida psühholoogi..sain esialgu aja ühele heale sotsiaalpedagoogi juurde, eks näib, kas saame veidi abi ja kas tüdruk on nõus seda teekonda läbima.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 20.02 15:36; 20.02 20:44; 20.02 20:58; 20.02 23:45; 20.02 23:59; 21.02 00:06; 21.02 00:32; 21.02 09:20; 21.02 12:24;

To report this post you need to login first.

Postitas:

piilur

21.02.2017 12:49

pai, pai teemaalgatajale! olen ise täpselt samasuguses olukorras olnud, sai joostud tütrega mööda arste, pidevalt seletamatud pea ja kõhuvalud. päevad koosnesid ainult probleemidest, iga nädal oli uus dieet, mille jaoks oli vaja süüa varuda. minu toodud produktid olid ikka ja alati valed nii et ta läks uste paukudes õhtul kell 10 paari kilomeetri kaugusele poodi, et “õiged asju” tuua. muidugi ma ei lubanud üksi minna, ajasin jälle auto välja ja käisime siis ära. pidevalt dieet, ülekaal, vistrikud, kooliprobleemid…
ja ühel päikselisel päeval kui tütar oli 19 saanud, oli see kõik möödas! mulle vaatas vastu kaunis, selge silmavaatega ja aruka jutuga noor inimene, valmis ise oma otsuseid tegema ja nende eest ka vastutama, sõbralik ja mõistlik kaasinimeste ja iseenda vastu.
nii et oota ära, kunagi naerate koos praeguse olukorra üle:)

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

bukafalos

21.02.2017 13:09

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Õudne lugeda. Mul oli samamoodi, kui olin 16 aastane, sealt algasidki mu ärevushäired ja paanikahood. Ema ei hoolinud ja ei viitsinud mu “hala” kuulata. Samuti oli mul esimene tõsisem suhe ning mind jäeti maha.
Vajasin vaid toetust, mul oli PÄRISELT halb olla (mis sest, et psühhosomaatiline, kuid tunne oli reaalne), igalt poolt valutas, surmahirm. Käisin kõiksugu uuringutel haiglas, pealast jalatallani uuriti läbi. Käisin ka psühholoogi juures ning too soovis mu emaga rääkida, et anda soovitusi, kuidas mind aidata. Ja teate mis – ema keeldus tulemast, sest see ei pidavat olema tema asi. Ta vihastas pidevalt, kui mul oli halb.
Siiani olen kurb, et ema tollal ei toetanud, sest 15 aastat hiljem on mul periooditi ikka ärevus, kuigi elan õnnelikku pereelu. Võib olla oleks teismeliseeas saanud sellele piiri panna

justnimelt, VÕIB-OLLA. võib-olla oleks aga võib-olla ka mitte.
emad on ka ainult inimesed, oma vigade ja nõrkustega. on loomulik ja loogiline, et laps peab ema ideaaliks ja kõikvõimsaks aga sina oled nüüd eeldatavasti juba täiskasvanu. ehk isegi ema?

kui kaua sa jaksaks kogu aeg ja kõiges süüdi olla?

No kui raske saab olla see, et sa ei hakka nõuannetega pähe taguma, kui teine lihtsalt end tühjaks rääkida tahab. See pidev nõu andmine ongi kõige suurem viga, kõige suurem suhtluse ja usalduse tapja. Kohutavalt frustreeriv. Üks tahab rääkida, tahab, et teda mõistetaks (mis ei pea tähendama nõustumist!!!!!), aga teine pool hakkab kohe nõuandeid jagama. KOHUTAVALT vale lähenemine!

Please wait...

To report this post you need to login first.

Postitas:

hunden

21.02.2017 13:18

No kui raske saab olla see, et sa ei hakka nõuannetega pähe taguma, kui teine lihtsalt end tühjaks rääkida tahab. See pidev nõu andmine ongi kõige suurem viga, kõige suurem suhtluse ja usalduse tapja. Kohutavalt frustreeriv. Üks tahab rääkida, tahab, et teda mõistetaks (mis ei pea tähendama nõustumist!!!!!), aga teine pool hakkab kohe nõuandeid jagama. KOHUTAVALT vale lähenemine!

Oi, mu ema teeb ka nii ja tänu sellele ei ole ma talle aastaid enda muredest suurt midagi rääkinud. Nii kui mokaotsast mainin, lendab oma lahendustega peale. Oleks need lahendused siis vähemalt midagi uut, mille peale ma ise pole tulnud, aga ei, täiesti ilmselged asjad. Saan aru ema vajadusest oma last muredes kohe praegu aidata ja neid lahendada, aga esiteks on vanus sealmaal, kus peaksin ise hakkama saama ja teiseks olen hetkeks, kui temaga mure jagan, olukorda iga nurga pealt juba analüüsinud ja ei ootagi muud kui ära kuulamist. Mitte ilmselgeid variante lahendustest.

Please wait...

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.02 13:18; 21.02 19:30;

To report this post you need to login first.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.