Minul ei olnud. Miks? Käisime Pelgus paljudel loengutel ja ausalt öeldes tundusid need ämmakad seal kõik väga meeldivad. Lisaks oli meil abikaasaga kodus põhjalik ettevalmistus. Sisuliselt kirjutasin enda sünnitusplaani ja muud soovid temale üles. Harjutasime, mõtlesime kõik läbi ja nii ta läks. Lõpuks tundsin, et mul pole vaja mingit personaalset ämmaemandat, kes suudaks mind kuidagi paremini aidata kui mees. Pealegi, on see ämmakas minu jaoks siiski täiesti võõras inimene, kellega ma ennast kunagi nii vabalt ei tunne, kui mehega.
Otsus sai õige. Mees oli terve aja mulle toeks, püsis väga rahulik, masseeris ja silitas lakkamatult, hoidis püsti ja aitas pikali, mõõtis vahesid jne. Sisuliselt jätsid ämmakad ja arstid meid suhteliselt rahule, valutasime kahekesi seal rahulikult. Intiimne oli. Aeg-ajalt käidi ukse vahelt kontrollimas, kuidas on ja andureid külge panemas. Presside ajal mees hõikas ukse vahelt, et nüüd on abi vaja. Selleks hetkeks olin mina nii omas mullis, et minu poolest oleks selle lapse võinud vastu võtta ka lumeinimene. Keskendusin asjale. Poeg sündis ühe pressiga, umbes 10 min. Õmblusi praktiliselt polnud, mõned sisemised. Valuvaigisteid ei kasutanud.
See on õige, et sul peab olema üks kindel tugi ja mingi voorimine ja sahmimine ja sada erinevat arvamust ei aita kaasa asjale. Kui sa oma mehe peale nii kindel ei ole, siis tasuline ämmakas ilmselt hea variant.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 01.06 16:04; 01.06 16:54; 01.06 22:06; 03.06 20:20;