Teema: raha ja õnn

Kägu kirjutas:

Kas on üldse olemas sellised inimesed, kes päriselt on sellise töö ja eluga rahul ja millegi rohkema poole ei püüdlegi?

Minu arvates on need inimesed väga rahulolematud ja virisevad pidevalt, kuidas neil on orjatöö ja madal palk, aga ikkagi nad ei püüdle millegi parema poole. Enamus vaeseid inimesi koondab oma energia säästmisele ja närutamisele, mitte sellele, kuidas rohkem teenida.

kui on rahaprobleemid maksude maksmisel teeb see õnnetuks ja murelikuks. kui on raha piisavalt, siis inimesed ei mõtle kas raha teeb neid õnnelikuks. nad saavad endale lubada muretult kõike mida oma arust vajavad. sel juhul saavad nad öelda, et tegelikult ei tee raha õnnelikuks, sest nende õnn on muus, kui maksudes ja eluga toime tulemises, reisides või uutes asjades. neil on see kõik olemas ja see on nende meelest elementaarne juba.
kõige vääram on minu arust aga ütlemine, et raha eest tervist ei saa. tervist saab tänapäeval raha eest küll. seda näitavad juba jõulutunneli annetuskampaaniad, vähiravifond-kingitud elu. eile lugesin Delfist noore mehe võitlust skleroosis multiplexiga. tema suurim õnn oleks saada 50000 eurot annetajatel, et pääseda Moskvasse tüvirakkude siirdamisele. osta endale tervist, et näha tütre kasvamist.

mis oleks masendavam üldse, kui tead, et ravi on võimalik, aga selleks pole vaid raha.

Jah, mind isiklikult teeks raha õnnelikuks.

Kägu kirjutas:

Kas nõustute sellega et raha ei tee õnnelikuks?

Oleme mehega mõlemad suhteliselt kesise palgaga, ja tuli täna jutuks.

Igal pool öeldakse seda, et ”raha ei ole tähtis” ja et ”raha ei tee õnnelikuks” , aga kuidas ta siis ei tee, kui me elame kõik materiaalses ühiskonnas. Kuidas saab napilt 500 eurot teeniv kassapidaja sisemiselt õnnelik olla? Olen ise sellist tööd teinud, kui tulen vaevu ots otsaga kokku ja kui muu ei mahugi pähe, kui ainult rahaprobleemid. Kas on üldse olemas sellised inimesed, kes päriselt on sellise töö ja eluga rahul ja millegi rohkema poole ei püüdlegi?

ja samas kui miljonäridel on tohutud võimalused ja aeg teha kõike mida hing ihkab, kuidas saab siis sealjuures õnnetu olla? Vabadus ju just ongi see, mida enamus inimesi kogu hingest soovivad… jah muidugi kui tervis kehv, siis arusaadav, aga näiteks kui tervis on korras? Mis siis veel?

Aga miks te ei tee midagi oma rahaliste võimaluste parandamiseks? Minge kasvõi soome tööle/elama. Kui tahad hästi elada siis tuleb teha tööd või tegevust mis toob rohkem raha sisse. Pingutada tuleb.

Miljonäride elu ei ole ägedam, sest miljonite teenimiseks peab palju riskima. Suured riskid tähendavad alati ka võimalust suurelt kaotada. Miljonäridel on suured suhteprobleemid, sest kõik nillivad tema raha – sugulased, tuttavad. Igaüks tuleb rääkima kuidas see või too plaan teeks rikkaks ja oled hea, anna mulle nüüd natuke raha. Lõpuks on miljonär üksi ja lävib ainult teiste rikastega, sest nemad ei nuru temalt raha. Teine probleem on lapsed, kes mõnuga raha kulutavad ja proovi sa range olla, siis oled maailma halvim lapsevanem. Rikaste lapsed põruvad elus rohkem kui vaeste lapsed, sest nad on lapsena juba kõike saanud ja pole motivatsiooni ise midagi saavutada.

Raha on ego küsimus.

Kas on suuremat vahet kui täna saad 500 eurot palka ja homsest hakkad saama 5000 eurot? Alguses on rõõm, aga siis kulud lihtsalt kordistuvad 10 kordselt ja raha on jälle vähe. Kui enne klappisid poes toidukorvi, siis nüüd ostad kallimaid toiduaineid ja viskad pool prügikasti kuna isu polnudki. Raha ju on. Aga lõpuks oled sama õnnetu ja kurb, sest naabril on rohkem kui sinul.

Rikkus on nagu lõputu trepp. Pole suurt vahet mitmendal astmel sa lõpuks oled, rahul ikka pole.

Raha ei tee õnnelikuks, aga raha puudumine teeb tihti õnnetuks.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kas nõustute sellega et raha ei tee õnnelikuks?

Oleme mehega mõlemad suhteliselt kesise palgaga, ja tuli täna jutuks.

Igal pool öeldakse seda, et ”raha ei ole tähtis” ja et ”raha ei tee õnnelikuks” , aga kuidas ta siis ei tee, kui me elame kõik materiaalses ühiskonnas. Kuidas saab napilt 500 eurot teeniv kassapidaja sisemiselt õnnelik olla? Olen ise sellist tööd teinud, kui tulen vaevu ots otsaga kokku ja kui muu ei mahugi pähe, kui ainult rahaprobleemid. Kas on üldse olemas sellised inimesed, kes päriselt on sellise töö ja eluga rahul ja millegi rohkema poole ei püüdlegi?

ja samas kui miljonäridel on tohutud võimalused ja aeg teha kõike mida hing ihkab, kuidas saab siis sealjuures õnnetu olla? Vabadus ju just ongi see, mida enamus inimesi kogu hingest soovivad… jah muidugi kui tervis kehv, siis arusaadav, aga näiteks kui tervis on korras? Mis siis veel?

Aga miks te ei tee midagi oma rahaliste võimaluste parandamiseks? Minge kasvõi soome tööle/elama. Kui tahad hästi elada siis tuleb teha tööd või tegevust mis toob rohkem raha sisse. Pingutada tuleb.

Miljonäride elu ei ole ägedam, sest miljonite teenimiseks peab palju riskima. Suured riskid tähendavad alati ka võimalust suurelt kaotada. Miljonäridel on suured suhteprobleemid, sest kõik nillivad tema raha – sugulased, tuttavad. Igaüks tuleb rääkima kuidas see või too plaan teeks rikkaks ja oled hea, anna mulle nüüd natuke raha. Lõpuks on miljonär üksi ja lävib ainult teiste rikastega, sest nemad ei nuru temalt raha. Teine probleem on lapsed, kes mõnuga raha kulutavad ja proovi sa range olla, siis oled maailma halvim lapsevanem. Rikaste lapsed põruvad elus rohkem kui vaeste lapsed, sest nad on lapsena juba kõike saanud ja pole motivatsiooni ise midagi saavutada.

Raha on ego küsimus.

Kas on suuremat vahet kui täna saad 500 eurot palka ja homsest hakkad saama 5000 eurot? Alguses on rõõm, aga siis kulud lihtsalt kordistuvad 10 kordselt ja raha on jälle vähe. Kui enne klappisid poes toidukorvi, siis nüüd ostad kallimaid toiduaineid ja viskad pool prügikasti kuna isu polnudki. Raha ju on. Aga lõpuks oled sama õnnetu ja kurb, sest naabril on rohkem kui sinul.

Rikkus on nagu lõputu trepp. Pole suurt vahet mitmendal astmel sa lõpuks oled, rahul ikka pole.

See on ikka üsna piiratud nägemus, kui väidetakse, et rikaste lapsed põruvad elus rohkem kui vaeste omad. Eesti näide tõestab absoluutselt vastupidist, kus need lapsed, kelle vanemad on olnud jõukad ja saanud oma lapsele parema hariduse anda, ruulivad jätkuvalt eliidi hulgas ehk naudivad elu, samas kui vaesematest peredest pärit lapsed ei jõua sageli kaugemale madalapalgalistest ametitest.

Kägu kirjutas:

See on ikka üsna piiratud nägemus, kui väidetakse, et rikaste lapsed põruvad elus rohkem kui vaeste omad. Eesti näide tõestab absoluutselt vastupidist, kus need lapsed, kelle vanemad on olnud jõukad ja saanud oma lapsele parema hariduse anda, ruulivad jätkuvalt eliidi hulgas ehk naudivad elu, samas kui vaesematest peredest pärit lapsed ei jõua sageli kaugemale madalapalgalistest ametitest.

sa näedki ainult glamuuri mida võimaldab vanemate raha kulutamine. eliit, nautimine. aga kui vanemad surevad või vaesuvad ja raha juurde ei tule, siis see rikas võsuke lööb pärandused läbi ja on lõpuks sama rikas kui sina oled. aga seda elu sa ei näe, sa näed ainult glamuuri. vaata kui paljud rikkad on lõpuks vaeseks muutunud. elus on palju valet. võta kasvõi anu saagim kelle raha pärineb kõik tema exmeestelt ja samas ta ise edvistab seltskonnas kui jõukas naine. või kui paljud glamuuritajad elavad tegelikult võlgu ja kui lõpuks mull lõhkeb, siis loeme tohututest võlgadest. aga enne seda oli geniaalne rikkur kes iga nipsuga oskas raha teha.

Vabandust, aga üldistamine ühe näite põhjal, mida sa juhtumisi tead, teeb sind veelgi rumalamaks. Kui sa suuda siin mulle praegu 100 konkreetset juhtumit tuua, kus rikaste perede lapsed on vanemate päranduse tuuri pannud ja ise vaesunud, siis ma võib-olla usun sind, kuigi suurte mööndustega. Sinus räägib mingi erakordne kibestumine. On muuseas tõestatud, et rumalus ja vaesus on omavahel otseses seoses.

Kust sai teemmalgata vaesus ja õnnetus alguse? Kas viletsast haridusest, mis ei võimalda parema palgaga töökohta või südamelähedasest ametist, millega tasuga on raske ära elada?

Ma olen mitu aastat oma n-ö unistuste tööd teinud, aga palk ei võimalda rahulikult ära elada. Alguses olin sellega pm rahul, et olen veel algaja, saan hakkama, töö meeldib jne, aga praegu küll mõtlen, et eelkõige tahaks ikka normaalset sissetulekut ja selle saamiseks sobiks igasugune töö, mis vastab minu oskustele/potentsiaalile. Mul pole enam seda kindlat ametinimetust/töökohta, et ainult see on minu unistuste töö, vaid vaatan tööturul oma oskuste järgi ringi ja praegu tundub küll, et võin erinevad tööd endale n-ö unistuste tööks mõelda, kui nende eest normaalset palka makstakse.

Kuigi tööl on ka äge olnud, siis suurem osa kõige mõnusamatest mälestustest on mul ikkagi vaba ajaga seoses (lähedastega koos olemine, üksi vaba aja nautimine) ja raha eest saab seda vaba aega siiski rohkem nautida, nt kasvõi see, et ei pea tingimata ise süüa tegema, saab autoga/taksoga ringi liigelda vms pisiasjad, rääkimata kallimatest lõbustustest. Kui nii vaene olla, et ei saa rahulikult süüagi osta, siis parem ikka see esialgne unistuste töö maha jätta ja uusi võimalusi otsida. Lõpuks ma ju niikuinii närtsin ära ka oma unistuste tööga, kui pidevalt peab raha pärast muretsema.

Kui ma mõtlen sellele, kas ma olen õnnelik või õnnetu oma pool-vaese eluga, siis pigem olen ikka õnnelik, sest mitmes muus osas on elu ok (nt tervis) ja tegelikult olen ka tuleviku osas lootusrikas. Kui selline vaene elu kauem kestaks, siis ma usun küll, et ma muutuks õnnetuks.

Tavaline eesti mees vajab õnnelik olemiseks vaid kahte asja. Seksi ja teiste meeste tunnustust. Raha eest saab osta mõlemaid. Kui on pappi, on keppi ja respekti ja vot siis mees tunneb, et ta on õnnelik.
Osadel naistel on õnne jaoks vaja vaid teistest parem olla. Näiteks ilusam, rikkam. Kui naine saab endale kallimaid iluasju lubada, siis ta tunneb, et on teistest naistest parem ja on õnnelik. Raha eest saab seda osta.

Olen täheldanud, et mida rohkem mul on vaba raha, seda vähem ma tahan osta. Olen nooremana unistanud, et saaks ometi rohkem raha teenida, et siis ilusamaid riideid osta. Kulutasingi siis seda vähest vaba raha odavate riiete peale. Nüüd aga, kui palk on väga hea, ei kipu enam midagi ostma. Tundub mõttetu lihtsalt – pigem koguks ja reisiks hoopis.

Vot selle viimase kommentaariga ma olen nõus. Enamus inimesi lihtsalt ei oska olla õnnelikud. Õnnelikud selle üle, mis neil on. Enamasti valitakse õnnetuolemine sellepärast, mida neil ei ole.

Rikkus on selline maagiline illusioon, millest unistatakse ja mille poole püüeldakse. Ükskord, kui seal kohal ollakse, avastatakse, et ikkagi ei olda rahul. Vaesel inimesel on vaese inimese mured, keskpärase sissetulekuga inimesel omad mured ja rikastel on omad mured. Viimastel on neid muresid eriti palju. Inimaju on programmeeritud alalhoiuinstinkti abil pigem salvestama halba, kui head.

Mina olen küll nõus, et raha ei tee õnnelikuks. Õnnelikuks teeb sinu geneetika paraku. Mina olen näiteks selline, kes on õnnelik ka kesise palga juures. Ma lihtsalt leian ka tasuta asjade seast nii palju, mille pärast õnnelik olla. Ma elan vabalt jäätunud välikäimlaga ja viletsa ahjuga külmas elamises ja ometi ma ei ole õnnetu. No ei ole, tee mis tahad. Igav mul hetkeksi ei ole, lõbustustest puudust ei ole, sõpradest puudust ei ole, toredad lapsed ja ebapraktiline mees on ka. Rohkem tööd ma teha ei taha, et rohkem raha teenida, tahan hoopis rohkem vaba aega, mis lubaks mul elu nautida. Ma oskan ökonoomselt majandada ja ülejäänud vaba aja kulutan tegevustele, mis mulle meeldivad.