Olen oma mehega olnud abielus 6 aastat ja meil on 2 last. Väiksem alla aastane. Me oleme mõlemad keevaverelised ja tülid kergelt tekkima aga oleme suutnud siiani leppida ja tunneme, et peame nagu koos olema. Eelisel aastal, kui noorem laps oli alles paari kuune, leidis mees omale armukese. Mina pidin siis lastega välja kolima, kuna korter kuulub mehele. Armuke käis külas ja oli igati valmis sisse kolima, kuid mees kutsus meid tagasi peale 2 kuud lahus elamist ja mina 2 väikese lapsega ka läksin. Mais elasin kuu aega eemal, sest armuke ei tahtnud kuidagi niisama kõrvele jääda ja mees loomulikult lasi sellel ka juhtuda. Ka sel korral leppisime, kuid nüüd, kus ma tean, et armuke on tõesti alla andnud ja mees ei taha enam perest ilma jääda, ei suuda mina kuidagi olla. Sees on rahulolematus ja kodus pole enam kodutunnet, siiani ma mõtlen armusuhtele, mis mehel oli ja pidevalt on tunne, et läheks ükskõik kuhu aga siia jääda ei taha. Kui mõtlen nendele variantidele, kuhu minna, siis tekib hirm tuleviku ees. Mees teenib aga hästi ja omab korterit ja autot. Mul pole aga midagi… Märgin ära ka, et olen 30 ja mees on sama vana. Mul on kõrgharidus, kuid maakohta, kuhu kolida, pole sellega midagi väga teha ja linnas elamiseks, ilma ühegi abikäeta ja eelneva töökogemuseta, läheb päris pikalt, enne kui jalad alla saan. Suurem laps läheb peagi kooli ja ei tõesti ei soovi ja ei saa enam rännata lastega mõõda ilma ringi…Mida teha? Kas kannatada majandusliku heaolu pärast ja iseenda emotsioonid ja tunded alla suruda või riskida ja (loota) et mees maha jättes saan samamoodi elujärje peale nii, et lastele ja endale piisavalt palju ja hästi lubada?
Teema: Rahulolematus või mis?
Kõige targem on vist seni pereidülli teeselda kuni sa endale töö ja uue elukoha leiad. Selline mees kes naise ja lapsed välja viskab et armukesele ruumi teha ei hakka vist elatist ka normaalselt maksma, nii et pead valmistuma täielikuks iseseisvuseks. Samas uuri muidugi välja kõik lisatoetused mida sa saaksid ja taotle.
Elate maal? Arvatavasti tuleb sul kolida lähimasse linna, sest seal leiab töö ja saab ehk autota hakkama (üks lisakulutus vähem). On kedagi kes saaks aidata – pere, sõbrad, kui mehe vanemad on sümpaatsed siis võibolla nemad?
Paraku jah see on suhteliselt patiseis. Mees pani sind olukorda, kus häid lahendusi polegi.
Ei oska öelda, mida teeksin, palju oleneb asjaoludest. Üldiselt vist üritaksin eneses leppida, et sellist suhet, millest unistasin, ei saa enam kunagi olema; ühtlasi hoiaksin külma kõhtu, ja elaksin esialgu laste heaolu nimel (nii materiaalses mõttes kui nende suhte pärast isaga) edasi sama katuse all. Samas haagiksin ennast hingeliselt sellest mehest täiesti lahti, suhtuksin viisakalt sõbraliku ükskõiksusega. Tasuksin tema tehtud sigadused sellega, et elaksin tema kulul niikaua, kuni olen ennast üles töötanud või kuni loapsed kodust lahkuvad, ükskõik kumb siis enne tuleb. Hinge jaoks otsiksin lähedase meessõbra “with benefits”.
Ära selle mehega veel üht last saa!
Leia endas jõudu saavutada selline kompromiss, kus saaksid oma olukorda paremaks ja ka laste elu ei kannataks väga palju. Kui see nõuab praegu mehega kokku jäämist et enda tagalat kindlustada, siis tuleb seda ka teha. Tee otsus ja jää sellele kindlaks.
Tasuksin tema tehtud sigadused sellega, et elaksin tema kulul niikaua, kuni olen ennast üles töötanud või kuni loapsed kodust lahkuvad, ükskõik kumb siis enne tuleb.
Sellise mehe puhul võib täitsa vabalt arvestada eos juba sellega, et homme, hiljemalt ülehomme mõni uus naine sisse kolib ja teemaaalgataja jälle kolima peab… Lastele selline edasi-tagasi sisse-välja kolimine küll head ei tree. Ise suudad ehk leppida aga lapsed?
Ega siin pole muud kui vana hea juba ootuspärane vastus, et oma kodu tuleb soetada ikka e n n e laste saamist. Ennetamaks taolisi situatsioone. Sind see enam ei aita, aga ehk mõnda nooremat perekoolikat aitab.
Ei kujuta ettegi ühel pinnal elamist mehega, kes teisega maganud on. Lahkuminek ongi ainus mõeldav lahendus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
