On siin veel vanemaid, kes saabuvat kooliaastat ei oota, sest lapsel on probleeme teiste klassikaaslastega läbi saamisel või teda isegi kiusatakse. Kuidas hakkama saate või valmistute? Kuidas toetate last kooliaasta jooksul ning kuidas tema eest seisate?
Laps läheb 6. klassi. Ta on igati tubli ja viieline õpilane olnud esimesest klassist peale. Vahepeal mõni periood on kas hoolsus või käitumine hea, aga aasta kokkuvõtteks alati kõik viied ja eeskujulikud. Ta on tark ja andekas nii mõnelgi alal. Tal on ka palju tuttavaid ja sõpru, aga mitte oma klassikaaslaste seas. Enamus lapsi, kellega suhtleb väljaspool kooli on kas pärit teistest klassidest või koolidest.
Olen igal õppeaastal korra käinud koolis asju klaarimas, sest alati on juhtund midagi sellist mis väljub kontrolli alt ja mu laps lihtsalt keeldub kooli minemast. Paar aastat tagasi oli isegi juhtum, kui teda tõugati garderoobis. Lapsed tunnistasid ise üles lõpuks, kui kooli läksin ja klassijuhatajaga rääkisin. Nad ei osanud isegi selgitada miks nad nii tegid, aga peale seda mõneks ajaks asi lahenes. See on mulle teadaolevalt ainus kord kui asi füüsiliseks läks.
Ega ma ei ütlegi, et neil koguaeg probleeme ja tülisid on. Vahepeal saavad isegi läbi. Kuni järgmise tülini. Küll on mu lapsel liiga kole ratas või telefon. Siis on probleemiks see, et ta polegi välismaal reisil käinud. Korra oli tüli isegi sellest, et teised lapsed ei uskunud et mu lapse vennal oli sünnipäev. Tookord läks asi nii kaugele, et pidin samal päeval kooli minema, sest mu laps lubas koolist ära joosta muidu.
Hetkel ta isegi ootab kooli, aga mina juba kardan ette. Olen oma kooliajal palju kiusamist nii tunda saanud kui ka pealt näinud ja lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, kui kuulen et lapsel koolis jälle mingi jama. Siis ma muutun justkui emalõviks ja olen valmis vist milleks iganes.
Teema: Saabuv kooliaasta ja läbisaamine teistega (kiusamine).
Näidete põhjal tundub üpris tavaline koolielu su lapsel. Mõni laps on lihtsalt tundlikum, võib-olla peaks mõtlema uue kooli peale?
Ma ise ootan kooli sama segaste tunnetega, sest poja klass on rahutu, togimised, tõuklemised, kaklused on igapäevased ja kunagi ei tea, mis tujus laps koju tuleb. Halvasti ütlemistest ma ei räägigi, aga mu laps õnneks ütleb vastu. Enamasti ei norita tema kallal, aga pidev viibimine sellises õpikeskkonnas muserdab.
Mu laps läheb sel sügisel juba 11. klassi ning absoluutselt kõik need aastad on ta augustis kooli oodanud ja kartnud. Alati oodanud tundide algust ning seda, et viimaks ometi saab midagi regulaarselt põnevat, lisaks tavapärasele raamatulugemisele, teha. Teisalt on ta alati rääkinud, et kool oleks kordades mõnusam koht, kui poleks vahetunde ja rühmatöid. Muide, ta pole praktiliselt kunagi kellegagi tülis olnud ning mingit kiusamise nime väärivat tegevust pole ka toimunud, aga ta lihtsalt ei viitsi iga inimesega suhelda. Parimate sõpradega nad ongi koos nii, et igaüks nikerdab oma asja lugeda või joonistada, kuid samal ajal tuntakse sõbra lähedust. Kunagi ta rääkis oma parima sõbranna kohta: “K-ga on hästi mõnus koos kooli minna. Me ei rääkinud täna sõnagi.” See ei tähenda, et nad omavahel üldse ei suhtleks, kuid keskmisel klassikaaslasel võttis ikka mitu aastat aega enne kui nad õppisid respekteerima, et need mõned, kes omaette loevad või joonistavad, on seda vabatahtlikult tegema hakanud ning nendega rääkima minemine on suurem ahistamine kui nende mängust välja jätmine. Tänaseks päevaks on laps kõvasti avatum, kuid 2/3 kohta oma klassist väidab, et need on uskumatult lollid või liiga lärmakad. Selle ülejäänud 1/3 suhtleb koolis hea meelega, kuid koolivälisel ajal siiski vaid olümpiaadide või teduskooli teemadel. Kui kool oleks ilma vahetundide ja rühmatöödeta, ootaks ta tänagi seda palju rohkem.
Olgu siin sulle ka lootust: lapsed suudavad ühel hetkel teiste erisusi aktsepteerida ning siis ei ole enam muhud nii kerged tulema. Julgusta oma last oma isikupära hindama ning kiida teda kõige eest, mis hästi välja tuleb ning tal tekib turvavõrk tegevustest nendeks hetkedeks, kui sõbrad ei toeta või ta ise ei taha nendega suhelda.
Võta ühendust kooli sotsiaalpedagoogiga. Selleks nad ju ongi.
On siin veel vanemaid, kes saabuvat kooliaastat ei oota, sest lapsel on probleeme teiste klassikaaslastega läbi saamisel või teda isegi kiusatakse. Kuidas hakkama saate või valmistute? Kuidas toetate last kooliaasta jooksul ning kuidas tema eest seisate?
Laps läheb 6. klassi. Ta on igati tubli ja viieline õpilane olnud esimesest klassist peale. Vahepeal mõni periood on kas hoolsus või käitumine hea, aga aasta kokkuvõtteks alati kõik viied ja eeskujulikud. Ta on tark ja andekas nii mõnelgi alal. Tal on ka palju tuttavaid ja sõpru, aga mitte oma klassikaaslaste seas. Enamus lapsi, kellega suhtleb väljaspool kooli on kas pärit teistest klassidest või koolidest.
Olen igal õppeaastal korra käinud koolis asju klaarimas, sest alati on juhtund midagi sellist mis väljub kontrolli alt ja mu laps lihtsalt keeldub kooli minemast. Paar aastat tagasi oli isegi juhtum, kui teda tõugati garderoobis. Lapsed tunnistasid ise üles lõpuks, kui kooli läksin ja klassijuhatajaga rääkisin. Nad ei osanud isegi selgitada miks nad nii tegid, aga peale seda mõneks ajaks asi lahenes. See on mulle teadaolevalt ainus kord kui asi füüsiliseks läks.
Ega ma ei ütlegi, et neil koguaeg probleeme ja tülisid on. Vahepeal saavad isegi läbi. Kuni järgmise tülini. Küll on mu lapsel liiga kole ratas või telefon. Siis on probleemiks see, et ta polegi välismaal reisil käinud. Korra oli tüli isegi sellest, et teised lapsed ei uskunud et mu lapse vennal oli sünnipäev. Tookord läks asi nii kaugele, et pidin samal päeval kooli minema, sest mu laps lubas koolist ära joosta muidu.
Hetkel ta isegi ootab kooli, aga mina juba kardan ette. Olen oma kooliajal palju kiusamist nii tunda saanud kui ka pealt näinud ja lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, kui kuulen et lapsel koolis jälle mingi jama. Siis ma muutun justkui emalõviks ja olen valmis vist milleks iganes.
Kas te psühholoogi abi pole kasutanud? Psühholoog on erapooletu kõrvalseisja, kes aitaks konkreetseid situatsioone analüüsida ja näha asju teises valguses. Palun ära võta seda lauset kiusamise õigustamisena, aga vahel võib mõni situatsioon ka tunduda kiusamisena isegi kui see seda pole. Näiteks täiesti mõttetu vaidlus, kas vennal on sünnipäev või mitte võib lõpuks kasvada üle tobedaks tüliks.
Mis mina oma isiklike laste peal olen tähele pannud, on see, et palju lihtsam ongi olla hea sõber nendega, kellega kohtud harvem. Klassikaaslastega pead iga päev nurki lihvima, siis on ka lihtsam tülli minna.
Soovitan pöörduda klassijuhataja ja sotsiaalpedagoogi poole. Suhtlemis- ning meeskonnatööoskus on üks olulisemad oskused, mis koolist, lisaks teadmistele, kaasa tuleks saada. Suhtlemine hilisemas elus on väga oluline ning selle algtõed tuleks omandada koolis. Tegelikult on inimeseõpetuses isegi selline osa, rääkimata üldpädevustest.
Kuna me keegi täpset olukorda ei tea, siis on raske seisukohta võtta, aga mulle tundub, et teemaalgataja reageerib pisut üle (tema enda negatiivsete kogemuste tõttu ka mõistetav) ja see kandub üle ka lapsele. Minu meelest on sellised väiksed naaklemised laste hulgas väga tavalised, jah, parem kui neid ei oleks, aga kekutamine oma asjade, reisidega jms ja teiste omade mahategemine on üsna tüüpiline. Enamik lapsi on paksema nahaga ja äärmisel juhul ehk solvuvad sellise asja peale veidi, näiteks kui nende juttu ei usuta (see venna sünnipäeva näide), mitte ei hakka koolist ära jooksma. Ka tõuklemised on väikeste poiste hulgas tegelikult suht igapäevane asi – see tuleb nii kergesti, näit. üks müksab teist kogemata, teine tõlgendab asja valesti ja tõukab omakorda.
Samas on loomulikult vaja oma lapse kaitseks välja astuda, kui on tegu tõesti süstemaatilise kiusamisega. AGa kuna teemaalgataja ka ütleb, et vahepeal saavad lapsed läbi ja vaid vahel tülitsevad, siis võibolla ei ole asi siiski nii hull? Kuidas klassijuhatajale või mõnele muule õpetajale, kes neid rohkem kõrvalt näeb, see olukord tundub? Võib muidugi sotsiaalpedagoogiga või psühholoogiga ka rääkida ja paluda asja selgitada. Aga kui teemaalgataja on tõesti emalõvi-tüüpi, nagu ta mainib, siis oleks ehk mõistlik lihtsamate olukordade puhul end natuke tagasi hoida ja lasta lapsel endal õppida neid lahendama .
Kuidas klassijuhataja reageerib? Koolis on lapsed kooli vastutada ja kool peab tagama, et neil seal hea ja turvaline olla on. Ma ei saa aru, kuidas mõned siin sinu lapse suhtes toimuvat nimetavad normaalseks lastevaheliseks asjaks. Mitte mingisugune kiusamine, nii verbaalne, sotsiaalne kui varjatud, pole normaalne! Kui vanemad juba niimoodi suhtuvad, siis õpivad ka omad lapsed asjasse niimoodi suhtuma ja kunagi see ring kordub nende omade laste puhul. Klassijuhataja peaks kavasse võtma sotsiaalse käitumise õpetuse, kus lastega arutatakse nii erinevate olukordade kui nende võimalike tagajärgede üle. Kui klassijuhataja mudagi ette ei võta, tuleks pöörduda kõrfemale, õppealajuhataja poole. Meil on ka tavaline, et väiksemaid asju klaarivad lapsevanemad omavahel, st teavutavad üksteist olukorrast ja arutavad, mis edasi teha, et olukord paraneks. Kõigi soov on ju et lastel oleks koolis hea olla.
Klassijuhataja peaks kavasse võtma sotsiaalse käitumise õpetuse, kus lastega arutatakse nii erinevate olukordade kui nende võimalike tagajärgede üle.
Minu laps läheb 6-ndasse klassi, saadud õpikute seas oli ka suhtlemisõpetuse õpik. Huvitav, kes seda ainet andma hakkab? Võib minna asja ette ja võib minna ka täitsa mööda. Vaatasin, et eelmise aasta tunniplaanis 6-ndatel sellist ainet ei olnud (või oli esimesel poolaastal?). Selge, et lapsi tuleb õpetada suhtlema, nii koolis, kui kodus. Kui lapsel on probleeme, siis ongi normaalne suhtlemine raskendatud.
Minu laps läheb 6-ndasse klassi, saadud õpikute seas oli ka suhtlemisõpetuse õpik. Huvitav, kes seda ainet andma hakkab? Võib minna asja ette ja võib minna ka täitsa mööda. Vaatasin, et eelmise aasta tunniplaanis 6-ndatel sellist ainet ei olnud (või oli esimesel poolaastal?).
Sain selgust, see on osa inimeseõpetusest.
Nalja teed, teemaalgataja? Liiga hea elu ja mõtled probleeme välja?
Minu lapse koolis toimuvad hoopis sellised asjad:
Ise nägin pealt (sekkusin muidugi ka kohe) kuidas esimese klassi poiss võttis korraks kätte esimese klassi tüdruku Barbie ja see tüdruk talle selle peale täie jõuga jalaga virutas. Poiss hakkas nutma, tüdruk lohutas teda ja lõpuks ütles, et ah, mis siis, ma saan ise kodus iga päev peksa.
Teise klassi poiss tahtis Juku mängumaal tüdruku käest suurt mänguklotsi ära võtta, tüdruk ei andnud, poiss haaras temast kinni ja võmmis teda rütmiliselt rusikaga kõhtu. Ajasin nad laiali ja tüdruk ütles, et sellest pole midagi, ta lööbki kogu aeg kõiki.
Kolm poissi ajasid neljanda vastu koridori seina, seisid ees, et ta ei saaks ära minna ja hüüdsid äärmiselt rõvedaid solvavaid hüüdnimesid, kuni neljas lõpuks ühte neist tõukas. Kiusajad tõstsid kisa ja süüdi jäi see neljas, tjah.
Kaks poissi võtsid kehalise tunni ajal kolmanda poisi jalatsid ja riided, lükkasid need riietusruumi nurka ja pissisid peale.
Ja nii edasi.
Õpetajaga rääkimisest pole kasu. Loomulikult ma olen rääkinud.
Plaanin ka koolivahetust, aga ei leia kodu lähedal kohta. Ja vaevalt, et mujalgi oluliselt parem oleks.
Õpetajaga rääkimisest pole kasu. Loomulikult ma olen rääkinud.
Plaanin ka koolivahetust, aga ei leia kodu lähedal kohta. Ja vaevalt, et mujalgi oluliselt parem oleks.
Direktoriga oled rääkinud? Kui ka temaga rääkimisest pole kasu, siis soovitan küll kooli vahetamisele mõelda. Muidugi arutage ka lapsega teise kooli minekut. Mina tean juhtumit, kus teismelise koolivahetus oligi ainuke pääsetee ja laps lõpetas põhikooli õnnelikuna.
Võta ühendust kooli sotsiaalpedagoogiga. Selleks nad ju ongi.
Teate, mina ei paneks nende kooli sotsiaalpedagoogide, psühholoogile jms tegelastele ülisuuri ootusi. Elu on näidanud, et kõik sõltub siin mitte ametikoha välisest nimetusest, vaid inimfaktorist.
Mu oma lapsel siiani nagu suuri probleeme kiusamisega pole olnud, tavaline elu pigem. Kuid eelmisel aastal juhtus üks intsident tüdrukuid käperdava ja nilbeid nalju tegeva klassivennaga. Leidsin, et niisugust juhtumit ei peaks maha vaikima, ning teatasin asjast klassijuhatajale. Too siis viiski lapsed kooli psühholoogi juurde. Kui pärast asjaosalistelt kuulsin, kuidas too psühholoog oli suhtunud ja lastega rääkinud, oskasin ainult pead vangutada. Ei mingit süvenemist, ainult jutt et “Oi-oi, kust see poiss küll selliseid asju üldse õppis?” Kogu jutt taandati mitte poisi teole ja temaga sel teemal vestlemisele, vaid ainult mingite kolmandate süüdlaste (kelle käest õppis, kellelt nilbusi kuulis) otsimise peale. Poisile endale ei öeldud mitte ühtegi negatiivset sõna ega kutsutud teda üldse korrale. Ehk siis kooli psühholoog andis rohelise tule – tüdrukuid tohib käperdada ja nendega ropendada palju jaksad, peaasi ainult, et ütled pärast psühholoogile, kustkohast sa selle õppisid. Ja ongi korras 🙂 Ei maksa mainida, et too poiss käperdab ja nilbitseb edasi ja nii palju kooli “psühholoogist” kasu oligi.
Samas, mõni suvaline aineõpetaja oskab lastega nii hästi hakkama saada, et lahendab nagu mängult ära päris tõsised probleemid ja lapsed on tema järele lausa hullud. Nii et ei loe see paber midagi, mõni on ilma paberita sada korda parem psühholoog kui teine oma kolmekordse magistrikraadiga kodu- ja väljamaa ülikoolidest.
Mida olen mina ōppinud 6 aasta jooksul “eliitkooli” (meie jaoks kodutänava kooli) lapsevanemana:
– ohver on ALATI süüdi
– kiusajal on ALATI ōigus
– ōpetaja ega sotsiaalpedagoog pole KUNAGI erapooletu
– kui kool on kirjade järgi ühinenud mōne kiusamisvastase programmiga, siis koolis kiusamist EI EKSISTEERI, muul juhul ka ei eksisteeri
– mōnitamine ja füüsilised kokkupuuted on ALATI lihtsalt “selles vanuses laste müramine ja naljad”
– eelarvamused laste kohta kujunevad pedagoogilisel kaadril täiesti tühja koha pealt
– kui lapsevanem ütleb, et tema laps kohe kindlasti kedagi ei kiusa ega narri, siis nii see on
JOKK
*kes mōistab irooniat, see mōistab, aga – pardon my French – mis kuramuse eliidist me siin räägime, nii pedagoogilise personali kui eliitkodudest pärit eliitvōsukeste osas…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
