Ma olin 10 aastat tagasi sina.
Mu toonane abikaasa, kellega ma olin juba aastaid koos elanud, mängis kõik kasiinos sirgeks. Ja siis laenas minult. Ja igalt pangalt linnas. Kui ma enam ei andndnud, siis pettis välja. Lubas maksta arveid, aga ei maksnud. Sain viimaks kohtukutse majaühistult, elekter lülitati välja. See kasiinoga võitlemine kestis 7 aastat.
Muudkui lubas lõpetada. Ja anus, et ma toetaksin, sest abikaasad on ju abiks! Tõi ettekäändeks, et kasiino on nii palju temalt raha võtnud, nüüd on vaja tagasi võtta. Et seni mängib kuni saab raha tagasi. KÕIGE suurem rumalus üldse. Kõik võidud toppis ta kohe uuesti kasiinosse.
Ta valetas tervele linnale, et mina nõuan raha. Kõik meie sõbrad olid talle võlgu. Ma olin raseduse katkemisega haiglas – ta läks kasiinosse. Mul polnud rahagi, et taksot koju võtta, pidin helistama oma sõbrannale. Kui ma kodus lapsekaotust välja nutsin, läks ta kasiinosse. Samal ajal kadusin müstiliselt mu päranduseks saadud kallid ehted.
Vahepeal läks asi justkui paremaks, ent raha polnud temal, kes ta minust kaks korda enam teenis, ikka mitte kunagi. Viimaks läksin minema, kui ta tegi enda arvates puhtasüdamliku ülestunnistuse, et terve palk läks tunniga kasiinosse, ja et nüüd võiks mina talle poole oma palgast üle kanda. Et nii olla vaid aus ja mõistlik. Mul läks silme eest mustaks. Ma olime arvanud, et kasiinodega on kõik – juba aastaks või nii. Aga ta oli õppinud seda NII osavalt varjama. Meie majas kõik lagunes, asjad olid ohtlikus olukorras – ja temal on JÄLLE kasiino? Kuigi see oli minu elamine, pakkisin hommikul vaikselt asjad ja läksin minema. Lihtsalt minema. Omast kodust.
Ma tean, et see ei tundu ka tagantjärele kuigi nutikas tegu. Ent sel hetkel oli mul vaja saada lihtsalt ÄRA. Füüsiliselt eemale. Läksin vanemate juurde. Kaks nädalat sain õhtuti anuvaid ja ähvardavaid kõnesid. Paaril korral tuli kohale sõita – lausus, et majas on suur veeavarii ja mis iganes. Midagi polnud. Võtsin venna kaasa ja läksin kohale – oli vaid solvunud silmadega mees.
Hakkasin taotlema lahutust. Mees keeldus. Elas kenasti maja sedasi. Maksin piinliku hoolega kommunaalarveid ja laenu, mehelt raha küsimata. Mees süüdistas mind pidevalt äärmises küünilisusest ja süüdimatuses – ja feminismis – sest ma ei andvat talle, vaesele puhtsüdamliku tegijale enam leivaraha. Kellas terve linna leid lugusid täis.
Viimaks ometi sain lahutuse, kui palkasin advokaadi. Hakkasin tõsiselt kartma, mis tegelastelt ta NÜÜD laenu võtab. Korralikult koostatud hagi peale kolis mees välja ja ilmus lahutama. No eks ma maksin talle ka väiksema summa meie muust ühisest varast (mida ta oleks ka nn sõbraliku lahutuse korral nagunii saanud). Võib vaid arvata, kuhu see läks.
Minu kogemused pikast kooselust sõltlasega:
1. ÄRA USU.
2. JOOKSE!
3. ÄRA VAATA TAGASI.
Ükski sõltlane ei muutu enne, kui ta ise ei taha seda ja ise ei teguste selle nimel. Sa saad olla toetav kõrvaseisja esimesel korral, aga mitte teisel. Siis sa oled juba kaassõltlane, ehk tegelikult kaasaaitaja – sinu tugi on see, millest ta puugina toitub.
Mis ma sulle soovitan
1. Võta advokaat. See raha tasub end ära.
2. Algata lahutus.
3. Vaheta lukud. Sa oled koos ema ja lastega omas kodus, sa pole üksi, kui ta hakkab sisse ründama. Kaitse oma lapsi. Sõltlane müüb ka oma lapsed maha (ja sa ei taha teada kuhu), et raha saada.
(Btw, Delfi, kui ma oma loo leian väikeste muudatustega teie veerult, kontakteerun sama advokaadiga!)
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 15.04 09:13; 15.04 10:08;
