Teema: Sport, trenn ja liikumise ajal

Tõenäoliselt on ka vahe kas rase on 25+ või 41+. Pole senini midagi kartnud aga vot sellel korral jätan siiski nii maratonid kui poolmaratonid jooksmata. Pigem kõnnin. Olgem ausad üks läbitud maraton tegelikult võtab naise organismist nii palju, et õige on taastuda 2 kuud. Mida me muidugi enda olemusest ei tunne aga nii on. Ärme võrdle siin hulle kes panevad aastas 25 maratoni. Ka 21 km. võtab sinust midagi,millest võiks 2 nädalat taastuda. Milleks riskida kui sama hästi võin kõndida omas linnulaulus 10km., kui trügida rahvamassis ja esineda kui kõva ma olen. Seda lihtsalt pole vaja! Jah mul on enne 35. eluaastat sündinud lapsed tõesti kõiksugu tegemiste juurest kantud lõpuni. Olin 20 aastane kangutasin 40 liitriseid vee-ja piimatünne,ka veel 6 tundi enne sünnitust!!!! Aga see oli siis. Nüûd enne seda õnnestumist on olnud mitu peetumis ja enam lihtsalt ei lähe korda siin kiitlejate targutamised.

Ja targutajatele!
Ei tasu unustada, et me kõik oleme erinevad. Mina ka ei saa aru sellest, mis tähendab , et ei saa oma kingapaelu raseduse lõpus ise siduda!?Mis on iiveldus? Mis on raseduse lõpus, ei saa liikuda? Pole selliseid vaevusi kordagi olnud. Ainuke mure mis on olnud, et ei jõua koha peal kaua seista, see on kõik, mida ma kogenud olen. Pole mul olnud valutavaid rindu ega häirivat pakitsevat kõhtu. Võiks ka öelda, kuulge mis te ” tuututate!” see ka mõni tunne või valu. Aga ometigi on nii, et mõni ei saa oma rindu katsudagi ja valutavast kõhutundest rääkimata. Nii valu kui kartuse lävi on inimestel erinev. Samuti on meil kõigil erinevad kogemused eelnevatest rasedustest ja muudest muredest, mis seonduvad lapse ootus ajaga.

Mõnele meeldib mehe käest peksa ka saada ja armastab teda edasi,sest nimetab seda abieluks.

Trenni tegemine raseduse ajal on väga enesetunde küsimus ja siin tasub olla endaga aus. Teha sellepärast edasi, et alati on tehtud, ei ole põhjendatud, samuti nagu ei ole põhjendatud ka patjadele viskumine järgnevaks 40 nädalaks. Tuleb aga arvestada, et rasedus on niigi koormus kehale ja seepärast ka tavapärane treeninggraafik võib vajada korrektuure. Rasedused kulgevad erinevalt, aga kui on väsimust, iiveldust, kaalulangus, madal vererõhk, peavalud, turses nina limaskestad ja nohu tunne, pulss tõuseb ka jalutamise ja paari korruse trepist käimise peale, siis ei ole mõtet keha koormata veel tugevama trenniga. Isegi kui keha on harjunud tegema trenni. Näiteks ka paljud treeningstiilid, mida soovitatakse rasedatele, ei pruugi siiski olla kõige sobivamad. Pilates, kõlab ju hästi! Ei ole hüppamist ega suuri lisaraskuseid, aga väga tugevalt peab pingutama vaagnapõhja, alakõhtu, mis võib põhjustada veritsust. Ka vesiaeroobika jm bassenitegevused mõjutavad su kehas rõhku, mida samuti eelkõige raseduse alguses ei ole vaja. Mitmed rasedate joogad soovitavad grupiga liituda alates 12-14 nädalast, kui on keha kohanenud, rasedus ilusti kinnitunud ja ka äe või arst öelnud, et kõik kulgeb kenasti.
Luba endale pikem jalutuskäik või kui tahad lisakoormust, võta nt käimiskepid kaasa. Kui ikka vähe, mine metsarajale ja tee mõni pikem tõus järjest üles-alla. Nii vähemalt liigud mõistlikult omas tempos ja oma keha järgi, mitte ei lähe kaasa tavaliste rühmatreeningute massipsühhoosiga “kiiremini, kiiremini, suurem raskus, suurem raskus, rase pole haige!, jõuad küll!”

Mul on seoses füüsilise pingutusega halvad kogemused. Esimest korda rase olles ei taibanud ennast hoida – enesetunne oli ok. 6.nädalal tulin trepist üles (7.korrusele), käes kott tühjade purkidega. Lõpetasin EMOs verejooksuga, rasedus katkes. Teine kord olin algul paar nädalat puhkusel, aga kui 8.nädalal tööle läksin (mul olid siis 16h vahetused ja füüsiliselt raske töö), siis teisel päeval algas jälle valu ja verejooks. Ei jäänud seegi rasedus pidama. Ja ometi olen ma aastaid palju treeninud ning füüsiliselt väga vastupidav.
Hiljem soovitas arst esimesel trimestril lausa töövõimetusleht võtta – kui ma titat ikkagi väga tahan. Hetkel mul 25.nädal ja liigun ning võimlen palju (aitab leevendada sümfüüsivalu). Muidugi enesetunde järgi – kui kõht ikkagi valust krampi tõmbub, siis tuleb kohe lõpetada.

Ma arvasin ka, et mis see ikka on ja rasedus pole haigus jne, aga kui ma 27 nädalal peale trenni spordiklubi ees siruli maas olin, siis sain aru, et päris nii need asjad ei käi ikka kahjuks. Inimesed ongi erinevad ja oma piire tuleb tunda…lihtsalt rasedana jõuavad need piirid kiiremini kätte kui tavaolukorras.

I trimestril ei olnud mul trenn arsti poolt lubatud, m.h oli määrimisi.

“Ma olen ühe rasedusgrupi liige ja imestan üht – enamus naisi loobub treeningutest pmst KOHE kui triibud saab. ”

Päris paljudel läheb enesetunne raseduse alguses päris räbalaks, mina magasin esimesel trimestril lõunaund, energiat lihtsalt polnud – silmigi ei jaksanud lahti hoida, tööviljakus konkreetselt null; iiveldas ka aga konkreetselt ei oksendanud. Teine trimester seevastu on energia poolest juba lillepidu. Kolmas trimester: siis tuleb kummardudes hape kurku, kisub kõhust teinekord vastikult ja suur unevajadus on tagasi. Kolmandal trimestril ei jaksa seista – täielik jama, kusagile liikumine pole probleem aga poes ostukorviga aegluubis hõljumine ja pärast kassas seismine on jubeduse tipp.

Mina käisin 7nda kuuni jōusaalis, oleks kauemgi vōinud käia, kōht oli pisike ja enesetunne hea, aga laiskus lōi välja.