Kas kellelgi on positiivset kogemust suhtest kaine alkohoolikuga?
Sellest kuulmine oleks väga julgustav… Tean, et nö “mittepraktiseerivaid” alkohoolikuid ju ometigi on olemas (mis siis, et ainult 2-5% neist)…
Minu lugu on selline, et umbes aasta tagasi, kui rasedaks jäin, sain aru, et mu elukaaslane on alkohoolik. Enne seda arvasin, et ta on lihtsalt kõva peomees ja napsutaja. Siis ju jõin vahel isegi temaga koos. Teadsin, et talle meeldib kõvasti võtta, aga ükski kohustus ei jäänud kunagi joomise pärast täitmata. Ta on mitme kõrgharidusega, töötab edukas ettevõttes, pealtnäha igati tubli inimene. Rasedaks jäänuna, kui ise enam ei joonud, hakkasin aru saama, et see joomise sagedus ei ole ikka päris normaalne. Samuti hakkasid kannatama ühised kokkulepped (nt laupäevased-pühapäevased toredad plaanid – käisin üksi sõpradel külas jne, kuna mees tegi sel ajal kodus esimesed pohmaõlled ja valmistus õhtul edasi jooma…) Esitasin talle mitmeid ultimaatumeid, läksin mitu korda mitmeks päevaks kodust ära, olin kuri ja hüsteeritsesin, teine kord palusin ja nutsin. Veensin teda minema ravile, panema ampulli jne. Mitte miski ei aidanud. Kainena lubas ta mulle küll paljut, varsti kukkus aga uuesti pudelise. Pärast lapse sündi hakkas ta kuidagi eriti tihti jooma – juba iga nädal reedest pühapäevani, vahel ka nädala sees. Lõpuks mulle aitas ja kui laps oli kuuajane, siis ühe tsükli ajal tõstsin ta päevapealt tänavale. Olin kindla otsuse teinud.
Pärast seda on ta aga väidetavalt saanud aru, mis kaalul on. Nüüd läks ravile ja AA-sse, hakkas tablette võtma ja anub uut võimalust. Enda juurde elama ei võta ma teda päris kindlasti. Aga üha rohkem ikka mõtlen, et ehk tal õnnestubki kaineks jääda? Neid kaineid alkohoolikuid ju siiski on? Ta on ikkagi mu lapse isa ja mul on tema vastu endiselt tunded, ja nagu enamik alkohoolikuid – kui ta on kaine, siis on ta väha hoolitsev, hea, armas ja tark inimene, ka lapsesse on ta väga kiindunud ja igati püüab olla hea isa. Ta lihtsalt on sõltlane…
Mind huvitakski, kas kellelgi on positiivset kogemust sõltlasega? Olen seni aru saanud, et nendega tulebki olla võimalikult karm, nö neile toeks olemine ei tööta, siis nad arvavad, et neile ongi kõik lubatud. Või on ka teistsuguseid juhtumeid?
Teema: Suhe alkohoolikuga
Sa otsid julgustust? Pigem ava silmad, naine.
Mul on seljataga 3 aastat suhet joodikuga. Kuna mul puudus lähedane kokkupuude alkohoolikutega, siis ei saanud ma alguses päris tükk aega aru, mis on sellel pildil valesti. Tagantjärele mõeldes oli palju märke, mis viitasid inimese alkoholismile.
Kuna ta töötad kodunt eemal, olime koos vaid nädalavahetustel. Päris suhte alguses suutis ta need kained olla. Teadsin, et tal on komme mõnel õhtul nädalas pärast tööd õlled teha. Nagu ta ise alati kinnitas – mitte rohkem kui kaks. Kahtlustasin koguaeg siiski valetamist, sest telefonis rääkides või skaibis suheldes on ju võimalik aru saada, kas inimene on kaine või joobes.
Suur ohumärk oli see, et ta ei suutnud joomist lõpetada enne kui oli laua all. Kõik peod lõppesid nii. Ta ei suutnud ühe katuse all olla alkoholiga – kord läksin paariks tunniks kodunt ära ja olime koju ostnud just õlut, millest pidi jätkuma kauaks. 2 tunni pärast naastes oli inimene endale sisse valanud 12 purki õlut ning purupurjus. Talle ei olnud probleem purupurjus olekus autoga ühest eesti otsast teise sõita.
Nüüd elu alkohoolikuga ei tähenda ainult aeg-ajalt purjus inimese enda kõrval talumist. See tähendab seda, et inimene su kõrval on kas purjus või ta on kaine, kuid mõtleb sellele, kuidas saaks ennast täis võtta. Ehk et ta on kainena närviline, ärev, tujukas, ka kuri, kergesti ärrituv. Ta ei pea kinni lubadustest. See on alkohooliku üks nõrgemaid kohti üldse. Temaga ei saa seltskonnas nö normaalselt napsu võtta, sest ta ei tunne piire. Ta teeb häbi, tema pärast on piinlik. Ööd temaga on õllehaisused. Kui ta tahab purjus peaga ka seksida, võib ta teha haiget, sest ta ei taju ennast adekvaatselt. Ta on masendav eeskuju oma lastele (kasvõi seesama täis peaga sõitmine). Finantsiliselt on alati esikohal alkoholi ostmine, mitte pere huvid. Ta satub sekeldustesse ja pahandustesse. Tema peale ei saa loota, mitte kunagi.
See ei ole elu.
Kui sa oled juba läinud lahku, lahku kolinud, siis on see lõplik. Isegi kui võtad tagasi, paar päeva on tore, sealt edasi tulevad kõik probleemid uuesti tagasi. Seda ei saa lahendada mitte kunagi enam. Sõltlast ei ravi miski või kui ravi, siis miski muu uus ja huvitav mis motiveerib sõltlast. Aga sina see kindlasti ei ole. Muidu oleks mees juba varem pingutama hakanud.
On küll olemas kaineid alkohoolikuid, muidugi vähem kui mitte-kaineid, kuid siiski on neidki. Minu abikaasa on selline eksemplar. Samuti kõrgharidusega edukas mees. Kuid täielik alkohoolik oli. AA oli ka meil päästerõngaks, üli-üli hea koht, kust abi saada. AGA, inimene peab tundma oma iga ihurakuga, et nüüd on kõik, olen põhjas, olen alkohoolik ja nii edasi enam ei või. Kui läheb AAsse kellegi teise rõõmuks, ise endale probleemi tunnistamata, on sellest vähe abi. Mõni mõtleb, et pole see asi nii hull, ma võin ju maha jätta kui tahan jne jne jne. Aga ei saa midagi. Alkoholism on tõsime haigus, uurisin selle kohta väga palju omal ajal. Inimene ongi lõksus. Aga päris lootusetu ka ei ole, kui inimene endale tunnistab, et jah,ma olen alkohoolik. Ja see AAs kohal käimine on neile tugigrupina ülioluline. Seal on neid, kes ka 5-10-15a kained olnud, kuid jäävad siiski grupis käima. Et olla uutele toeks ja ise rajal püsida.
Nii et, võimatu ei ole, aga raske on!
Abikaasa nüüdseks juba 6a täiesti kaine.
minul ka suhe alkohoolikuga. algul läks üle kivide ja kändude, ei suutnud kuidagi üle nädala kaine olla.Olid kogemused aa-ga ja lootuse külaga. Nüüd tartus mingi uus ravi, isu vähendavad tabletid ja rühmateraapia. Praeugseks on kaine olnud 2 kuud ja ütleb,et pole üldse isusidki. Meel rõõmus, särab nagu pühademuna. Räägitakse, et peab olema vähemalt 3 a kaine, siis on lootust, et jääbki kaneks, seni aga võib libastuda.
Tuttav mees on kaine olnud mingi 12 aastat, kah sai tuge kirikust ja usust ja käib regulaarselt aa-grupis. Imetlen ta tugevust, elu pole teda hellitanud ja praegugi väga keerulised ajad tal, aga alko poole ta ei vaata.
Siin on lugu, et alkohooliku kõrval on partner ka sõltlane, kaassõltlane. Joomiste vahel üritab inimene pingutada ja hea olla, pöörab naisele tähelepanu, lubab maad ja ilmad kokku ja räägib naisele ilusaid sõnu. Ja siis ehitab naine oma elu lootusele, mis siis järgmise joomatuuri ajal kokku kukub. ja seal on see hingeline haigetsaamine. Mees veidi kainenedes taipab, et on naisele haiget teinud ja siis lubab jälle maad ja ilmad kokku, pöörab naisele tähelepanu, pingutab….kuni järgmise korrani. Kui selline mees enam ei joo, selgub, et ta ei pruugi ka enam tähelepanu osutada naisele ja et alkoholi tagant hakkavad väljapaistma teised isikuomadused. Närvid võivad selleks ajaks mehel olla ikka korralikult läbi ja ta ootab, et teda nüüd pidevalt tunnustatakse, et tema on nüüd hea ja enam ei joo. Nii et kõigepealt peaks mees olema kaine ja siis on näha, mis omadused tal üldse olemas on ja kas temaga kooselu üldse sujub. Kui oled elanud alkohoolikuga, sa ju inimesest ei teagi midagi, milline ta on. Nii et antud loos saaks mehele soovitada, et üüri tuba üsna pere lähedal, et saaks palju lapsega koos olla, ole kaine ja näita välja tegudes, et oled väga hea pereinimene ja kaaslane. Naisele soovitaks, et ära usu sõnu, vaata, millised on teod.
Sõbranna mees on kaine olnud 18 aastat ja pole libastunud. Noorena oli joodik, jõi järjest nädalaid ja kaotas töökohti. Poja 3. sünnipäeva õhtul ei lasknud sõbranna meest enam uksest sisse (võttis vennad ja isa appi). Mees sai kaineks ja jäi kaineks, poja 4. sünnipäeval lubas sõbranna mehe koju tagasi.
minul oli lühike suhe 3 aastat kaine olnud alkohoolikuga kes minuteada on siiani kaine.
mina lõpetasin suhte kuna ei suutnud taluda mõtet, et ei saa kunagi enam juua pudelit saunaõlut temaga koos laupäevases saunas, ei saa juua klaasi veini piduliku õhtusöögil kahele ja klaasi shampust uusaastaööl just temaga.
muid põhjuseid oli ka aga need mõtted tundusid primaarsed tookord.:-)
meil ei olnud ühist last, otsus oli seega kergem.
Minul oli suhe endise alkoholistiga. oli vist ka aastaid joonud varem ja siis 2 a kaine olnud. Meil tekkis ka lahkhelisid ja nii ta korra libastus. Mingi aeg siis jäi töötuks ja jälle nädala tsüklis.
Olen nõus, et vähemalt 3a peaks olema kaine ja siis võib ehk loota…
Nõus ka , et kainena võib inimene olla hoopis närvilisem. Mind sõimas joodikuks, kui tulin korra keskööl sõprade juurest, kus olin paar kokteili joonud. Ma pidavat alko järgi haisema ja ta magas teises toas seetöttu. Mu väheke ülemeelik tuju lõppes tüli ja pisaratega.
Ma võtan ehk kuus korra alkoholi, kuid soovin nautida veini või shampust ilma et peaksin kannatama etteheitvaid pilke ja vaikimist.
On küll olemas kaineid alkohoolikuid, muidugi vähem kui mitte-kaineid, kuid siiski on neidki. Minu abikaasa on selline eksemplar. Samuti kõrgharidusega edukas mees. Kuid täielik alkohoolik oli. AA oli ka meil päästerõngaks, üli-üli hea koht, kust abi saada. AGA, inimene peab tundma oma iga ihurakuga, et nüüd on kõik, olen põhjas, olen alkohoolik ja nii edasi enam ei või. Kui läheb AAsse kellegi teise rõõmuks, ise endale probleemi tunnistamata, on sellest vähe abi. Mõni mõtleb, et pole see asi nii hull, ma võin ju maha jätta kui tahan jne jne jne. Aga ei saa midagi. Alkoholism on tõsime haigus, uurisin selle kohta väga palju omal ajal. Inimene ongi lõksus. Aga päris lootusetu ka ei ole, kui inimene endale tunnistab, et jah,ma olen alkohoolik. Ja see AAs kohal käimine on neile tugigrupina ülioluline. Seal on neid, kes ka 5-10-15a kained olnud, kuid jäävad siiski grupis käima. Et olla uutele toeks ja ise rajal püsida.
Nii et, võimatu ei ole, aga raske on!
Abikaasa nüüdseks juba 6a täiesti kaine.
Kui AA selle Jumala teema välja jätaks, siis ma läheks ka sinna. Üldiselt olen aga nii põikpäine, et mingid kodeerimised, ampullid jms. minu puhul kindlasti ei aita. Ema lõpetas joomise kuna hakkas tervise pärast kartma, aga mina ei suuda seda.
Üldiselt olen aga nii põikpäine, et mingid kodeerimised, ampullid jms. minu puhul kindlasti ei aita.
Nojah, kui juba kord oled selline vahva põikpea, eks joo siis lihtsalt edasi. Sa tahad, et keegi sulle vastu tahtmist midagi teeks?
minul oli lühike suhe 3 aastat kaine olnud alkohoolikuga kes minuteada on siiani kaine.
mina lõpetasin suhte kuna ei suutnud taluda mõtet, et ei saa kunagi enam juua pudelit saunaõlut temaga koos laupäevases saunas, ei saa juua klaasi veini piduliku õhtusöögil kahele ja klaasi shampust uusaastaööl just temaga.
muid põhjuseid oli ka aga need mõtted tundusid primaarsed tookord.:-)meil ei olnud ühist last, otsus oli seega kergem.
ühesõnaga sul endal ka alkoholiprobleem. alkohol on tähtsam, kui lähedane inimene. päris õudne.
Neid kaineid alkohoolikuid on olemas küll. Mul on peretuttavate seas mõned, kes on juba mitukümmend aastat kained olnud, aga sellega on tõesti see, et sa pead arvestama, et teda tuleb hoida 100% alkoholist eemal. Seega igasugused õhtusöögi kõrvale veinitamised või mõnel üritusel/saunas paar õllet/siidrit võtta on kindel EI sellise inimese kõrval. Olen ise kasvanud tsüklijoodikute peres. Isa jõi ainult vabadel päevadel, ema jõi vahel mitu kuud järjest, kui tsüklisse sattus (seda juhtus õnneks suht harva, parematel aegadel isegi üle aastate). Nüüd elab isa ammu juba uue naisega, joob jätkuvalt, aga tema ei ole kunagi olnud selline joodik, kellel midagi joomise tõttu tegemata jäänud oleks. Ta suudab tööpäevadel kaine olla. Ema ei ole juba aastaid tsüklis olnud, ta ise teab, et on alkohoolik, aga ta seda vahel minu arust ikkagi ei adu, et tema ei tohi võtta tilkagi, muidu on asi p…s. Viimati ühel peol võttis klaasikese veini, mis lõppes sellega, et ta tassiti koju. Õnneks tsüklisse ta ei ole enam kukkunud, elu on igati korras, aga minu arust võiks ta sellest aru saada, et alkohoolikule on ka tervitusnaps keelatud. Muidu on praeguseks ta kaine alkohoolik ja igati adekvaatne ja asjalik inimene. Mina ka koju kunagi alkoholi ei võtnud, nii igaksjuhuks. Kui keegi kinkis, siis kinkisin alati kellelegi kohe edasi või võtsin sõbrannadega istumisele kaasa. Poes saab ema käia küll ilma alkot ostmata, aga kunagi mu peidetud siidrid jõi ta küll kodust ära, seega rohkem ma ahvatlusi koju ei vedanud.
Lähedasel sõbrannal hakkavad ka juba alkoholismi jooned kujunema, tal on samuti emal alkoholiprobleemid ja ema teda pidevalt hoiatanud, et ära joo nii palju, aga kahjuks teda ei huvita. Ta samuti ei joo tööpäevil, aga nädalavahetuseti käib sageli peol ja tema puhul on ka see, et kui ta juba hamba verele saab, siis ta ei suuda lõpetada ja joob ennast ikka väga purju. See on näiteks juba üks alkoholismi tunnus.
Raske on sõltlastega, ausalt kohe. Mina olen seda joomise probleemi oma elus nii palju näinud, et ma kindlasti ei valiks elu inimese kõrval, kellel on mõni sõltuvus. See on üks suur must auk, kust tulevad välja vähesed ja seda ka ainult ja ainult oma tahtejõu alusel. Mitte keegi kõrvalt neid aidata ei saa, kui ise ei taha.
Mul on tuttav, kes oli tsüklijoodik. Iga paari kuu tagant oli nädala täiesti koomas, siis teise nädala tuli koomast välja ja siis oli jälle paar kuud normaalne ja algas kõik otsast peale ning niimoodi aastaid.
Ühel päeval võttis ennast kokku ja lõpetas selle. Nüüdseks juba 5-6 aastat täiesti kaine mees ja kõva tegija enda huvialal.
Kõik on võimalik, kui inimene tõesti tahab.
Lapse pärast suhtled ju nagunii, milles see uus võimalus seisneb, kui enda juurde elama ei võta?
Anna talle siis see uus võimalus, las tõestab ennast, aga elab omaette ja kooselule ei mõtle enne 3-4 aastat, kui ta selle aja on tõesti kaine püsinud.
ühesõnaga sul endal ka alkoholiprobleem. alkohol on tähtsam, kui lähedane inimene. päris õudne.
Päriselt arvad, et kaine alkohooliku kõrval peaksid teised ka kained olema? Elu on elamiseks, mitte teiste järgi joondumiseks.
Elasin ca 10 a koos alkohoolikuga.Oli tal hea tõõ,haridus,kõik mis eluks vaja.Vedasin teda ravile, proovisime kõiki variante 1,5 a suutis norm olla.Mida vanemaks jäi seda hullemaks see asi läks, lõpuks muutus kurjaks Ja nägi nägemusi. lõpp oli ikkagi see,et kolisin lihtsalt ära ja seega läksime ametlikult ka lahku. Ei saanud asjast asja, nüüd juba 7 a lahus ja siiani käivad joomahood
Kui AA selle Jumala teema välja jätaks, siis ma läheks ka sinna. Üldiselt olen aga nii põikpäine, et mingid kodeerimised, ampullid jms. minu puhul kindlasti ei aita. Ema lõpetas joomise kuna hakkas tervise pärast kartma, aga mina ei suuda seda.
Kui AA “Jumala teema” ei meeldi siis soovitaks sellist kohta: http://www.regionaalhaigla.ee/et/kaksikdiagnoosiga-patsientide-paevaravi-osakond-vi-osakond
See on paldiski mnt päevane osakond spetsiaalselt uimasti ja/või alkoholi sõltuvusega patsientidele. Alkohoolikud käivad koos ja üritavad kained olla, sama mis AA-s aga ilma kõrgema jõuta. Lisaks saab tasuta süüa, jõusaal, teraapia jne
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
