Teema: Tähelepanuhäire täiskasvanul

Ma ei saa aru, 5a oli nagu kõik ok, aga nüüd paned ise diagnoosi ja oled kohe väsinud ka.
On ikka lahendus olemas, läheb arsti juurde, saab diagnoosi ja vajadusel kirjutatakse rohud.

Mina ise olen selle diagnoosiga, rohtu ei pea võtma, aga minu sümptomid on ka hoopis teistsugused, kui need, mis Sina välja tõid.

Seda, et naine kõike otsustab ja kõige eest vastutab ning kõik ise ära teeb ning mees on kolmanda lapse eest on peredes ikka väga palju ja vaevalt need mehed kõik ATH all kannatavad 😀

Kägu kirjutas:

Tegelikult olid need sümptomid ikka ka suhte alguses olemas, ma lihtsalt ei osanud neid tähele panna. Armastus on ju pime. Nüüd lihtsalt olen väsinud vastutava isiku rollist perekonnas. Viimasel ajal on asi ikka päris hull, sest mees justkui ei märka mitte midagi enda ümber. Kui näpuga ette ei näita, siis ta ise ei tule mitte millegi peale. Põhilised vastused olukordadele on: ma ei tea, ma ei mäleta, ma ei saanud (tema põhjendused).
Aga kuidas mees arsti juurde saada, seda ma küll ei tea. Tema enda arust pole ju viga midagi. Isegi poja suhtes ütles ta, et pole hullu midagi.

Mine siis ise mõne spetsialist juurde, kes õpetab Sind selle hädapätakaga õigesti ringi käima. Pojaga käid ju psühholoogi juures, kindlasti ole sealt nõu saanud, mida teha. Samad asjad töötavad ka mehe peal, mis poja peal. Tuletad meelde, kontrollid, väikesed ülesanded jne. ATH-ga inimesele ei ole mõtet tervet rodu asju ette laduda, a`la – prügiämber välja, ajalehed tuppa, auto rehvid vahetada, poes käia, lapsele järgi minna. Tal läheb kõik sassi. Üks asi korraga, väikeste ampsude kaupa. Ja alati töötab põhimõte – kiida hullu, hull töötab paremini. Tunnusta iga väikse edusammu eest. Jah, oledki nagu ema, aga muudmoodi Sa ei saa.

Ja kui Su mees läheb arsti juurde ja selle diagnoosi saab, mis Sinu jaoks sellega muutub? Ega ainult rohtude neelamisest nagunii kasu pole, need ei tee imet ega tõsta vastutustunnet, ikka peab tugigrupp ka olema.

Minul on endal vist diagnoosimata tähelepanuhäire, samuti pojal. Ka diagnoosimata. Olen juba 38 aastane ja alles praegu hakkan eluga hakkama saama, kui mul ei oleks sellist supermeest kõrval nagu mul on, siis ma ei teagi, mis minust saanud oleks. Minult nõuab tohutut tahtejõudu, et isegi mingi artikkel või pikem kommentaar põhjalikult läbi lugeda, et teha mingeid arvutusi või kalkulatsioone jne, samas ilukirjanduslikke raamatuid lugeda ei ole probleemi. Hetkel olen juba pea 10 aastat ettevõtja ja raamatupidaja on see ingel, kes mul hoiab paberimajanduse korras, ise ma ei suudaks seda iialgi. Muidu suhtlemises olen jällegi väga hea, ärritun küll kergesti, kuid eriti märkimisväärseid konflikte mul ei esine. Samas rutiin mulle meeldib isegi väga ja tundub, et pojale sobib ka rutiin imehästi. Meil on kindel päevakava, mida järgides meil läheb elu suht hästi. Kõik peab olema korralikult läbi mõeldud ja ette valmistatud, meeldetuletused kõik kirja pandud päeva-nädalaplaanidena või telefonis, muidu hakkame paanitsema, kiirustama, hilinema, hüsteeritsema. Aga nagu ma ütlesin, siis praegu läheb iga aastaga kõik järjest paremaks, olen õppinud elama. Mõlemal on meil veel paar sundmõtlemisega seotud häiret, näiteks me kontrollimatult koristame ja nö vabaneme üleliigsetest asjadest. Kui koju tekkib miskit sodi või on midagi laokil, siis mina suudan ennast juba kontrollida, aga poeg mitte, ta läheb väga närviliseks ja koristab ja närvitseb siis seni, kuni rahuneb. Mõlemal on meil veel ka söömishäire, mina kontrollimatult õgin närvide rahustamiseks, poeg vastupidi nälgib, ei julge midagi süüa ja kõik ajab oksele. Kooliasjades on poeg jällegi minusse, pea haaraks kõike lennult, aga süveneda ei suuda mitte millessegi. Ja hoolimata sellest suudab ta peaaegu ainult viitele õppida. Kuidas, ei tea. Tunni ajal tegeleb kõige muuga, aga õpetajat jälgida ei suuda. Samas raamatuid loeme mõlemad tonnide viisi ja on probleeme, et sealt nina välja saaks. Mees väsinud ei ole, kuna ma sellised lühiajalised projektid teen suurima rõõmuga ise ära, nt tellin restorani laua, ostan teatripiletid, pakin kingitused, korraldan õhtusöögi sõpradega, käin poes ja sõidutan lapsi kooli-trenni. Lihtsalt ei suuda ma tööl käia ja ka koolide lõpetamine on läinud nagu on, keskkool pika hilinemisega ja kõrgkool jäigi pooleli. Tõmblen erinevate kursuste vahel, tõsimeeli tahaksin käia ja osaleda, aga süveneda ei suuda.

Minu eks oli selline ja see meid lõpuks lahku viiski, sest tema oma probleemiga tegeleda ei tahtnud ja andis elus täiesti alla. Ta võttis küll ravimeid, kuid ega need talle ei meeldinud, üritas pidevalt neid ise doseerida ja jättis sageli ka võtmata. Ligi 30-aastane töökohti nagu sokke vahetav, päevad läbi kanepit kimuv ja arvutimänge mängiv mees polnud minu arvates mulle võrdne partner, hoolimata tema heast südamest, hoolivusest ja intelligentsusest. Lapsi meil õnneks ei olnud ja täiskasvanud last ma endale tõesti ei soovinud. Nelja aastaga muutusin ise väga palju ja kahjuks negatiivse poole. Elurõõm kadus ja hakkab alles nüüd, kaks aastat peale lahkuminekut, veidikese haaval taastuma. Raputan siiani endale tuhka pähe, et üldse nii kaua temaga jändasin ja muudkui lootsin…imele vist.

Ega teemaalgatajalgi muud üle jää kui tulebki teha valik. Kas lahku minna või hakkama saada ja toimiva suhte nimel rohkem pingutada. Aga ka mees peab selleks tööd tegema, mitte sulepatjadel lesima ja elu nautima seni, kuni naine kõik asjad ette-taha ära teeb. Probleemi peab teadvustama, sellega tegelema ja leidma kõigile sobiva plaani, mida siis kõik peavad järgima. Muud võimalust ju ei ole, kui ei taha leppida ebavõrdse suhtega, ainuisikulise rabelemisega ja muretsemisega kõigi ja kõige pärast.

Ära anna alla, teemaalgataja! Kindlasti leidub ka sinu probleemile lahendus. Aga sina ei pea üksi seda lahendust otsima ja kõiki muresi enda kanda võtma.

Kägu kirjutas:

Ma ei saa aru, 5a oli nagu kõik ok, aga nüüd paned ise diagnoosi ja oled kohe väsinud ka.

Ma arvan, et see tuligi esile seoses lapse sünniga perre. Siis lisandus korraga tohutu hulk kohustusi ja vastutust ja selgus, et mehest ei ole vähimatki abi. Minul oli niiviisi. Enne last ei olnud ju hullu midagi, iseendaga sai mees hakkama, aga isana enam mitte. Seda ei näegi enne ette.

Punanepipar24 kirjutas:

No mul oli ka väga pikat probleeme, aga mingeid tablakaid ma enam süüa ei viitsi, tegelt ka, pole selline tunne nagu oleksin mina ise siis, vastikult uimaseks teevad ju. abi sain lõpuks psühholoogilt, soovin väga dr. Kärt Lust-paali, taga saab rääkida internetis ka https://netiarst.ee/arst/4/kart-lust-paal-kliiniline-psuhholoog

Väga halvad kogemused selle inimesega, ei soovita kellelegi. Ja ta ei ole mingi doktor.

Ka minul tekkis selle teema kohta küsimus ja mõtlesin teha teema, kuniks seda teemat nägin. Küsiks, kas on mõni täiskasvanu kes on psühhiaatrilt selle probleemiga abi saanud ja tarvitab ravimeid? Keda oskaksite soovitada?