Teema: 1. klassi laps ei taha õppida

Ei pruugi alati olla see, et ta ei oska õppida. Minul on see kolme lapsega läbitud tee. Lapsel on lihtsalt tohutu hirm, et nüüd jälle ei saa mängida ja puhata vaid peab end üle mõistuse raskete ülesannetega pingutama ja ta ei suuda sellest hirmust õppimise ja kohustuste ees üle olla. Minu lastel oli just see pihtahakkamine raske. See mõtete õppimise või muu kohustuse juurde viimine. Ja vahel muidugi ka esmapilgul tundus ülesanne hoomamatult raske. Kui siis minu abiga alustatud sai siis tegelikult ei olnud probleemi, et laps ei tea, mida edasi teha, kuidas õppida. Lihtsalt see alustamine on väga vaevaline. Enda vaimse bloki ületamine. Ega miski muu ei aita, kui oled toeks, rahustad õigel hetkel maha ja ütled, et ärgu heitku meelt, küll me kahekesi meeskonnana sellest tööst läbi närime, premeerid ühise tegevusega, kui laps on kohustustega kähku ühelepoole saanud. Väga pikkamisi, aastate edenedes, läheb paremaks. Minu neljanda klassi laps siiani venitab õppimise alustamisega kella kaheksani õhtul ja siis õpib kümneni välja (kui ma pidevalt ei tänita, et varem alustataks). Teise klassi laps algul turtsub ja nutab, siis lõpuks hakkab õppima ja saab ideaalselt ülilühikese aja jooksul kõik tehtud. Kõige vanem laps saab juba ise normaalsel ajal oma asjad tehtud, aga temal ka oli kõige vähem seda hirmu õppimise ees.

1 klassi lapsega ei saa seda praktiseerida, et ära õpi. Ta ei õpigi, jääb teistest maha ning see süvendab seda, et laps ei hakkagi õppima.
Meil on kindel kaup, et kell 7 hakatakse õppima, laps läheb oma tuppa. Alguses istusin juures, suunasin, siis hakkasin ära käima, pikutasin kõrval olevas magamis toas ning laps ise tuli küsima nõu. Aitab süsteemsus ja nõudlikkus, mingeid asjade loopimist ma ei luba.

See ühe vastaja rutiiniks kujunenud kellaeg on väga mõistlik. St kõlab nagu negatiivne ring – kogu aeg kulub (võimu)võitlusele. Tehke parem koos ilus piltidega jne päevaplaan, kus on mängu-, õue- ja koosolemise aega ka, siis hea viidata, mille arvelt see edasilükkamine käib.

Meil on kokkulepe, et enne ei saa Tv-d, sõpradega õue jms kui õpitud. Oma valik, millal seda teeb. No ja kuna ta alati tahab midagi teha, siis õpib kohe ära. Mina õhtul ainult kontrollin. Peale õppimist tuleb ka koolikott kokku panna ja riided riidepuule valmis. Ma küll ei viitsiks niimodi taielda ja ninnunännutada.

#3057528:

Hommikul ärgata raske, riidesse ei saa, on mitu korda hilinenud

See on ju puhtalt sinu enda möödalaskmine. Saada magama varem, ärata varem, vajadusel aita riidesse. Ja ikka sina oled see, kes 1. klassi lapse puhul jälgib kella ning saadab ta õigel ajal kooli.

Mul on 1. klassi poiss, suvelaps pealegi, kes kõige parema meelega mängiks kogu aeg. Hommikul võtan ta tund enne kodust lahkumist üles, et tal oleks aega rahulikult uimerdades silm selgeks saada. Koos teeme kodused tööd ära, st tema muidugi teeb, mida olen see, kes tuju üleval hoiab ja kella vaatab. Kontrollin koti üle ja riided ning õigel ajal viin kooli.

#3057707:

1.klassis ei tohi ju midagi kodus õppida jätta? Mu lapse õpetaja siiski vahel harva jätab midagi lõpetada, kui tunnis ei jõua ära teha, aga muidu ei ole mingit õppimist kodus. Kas teil tõesti antakse kodutöid?

Mitmendas klassis tohib kodus õppida anda ja mitmendas klassis laps iseseisvalt tohib õppima hakata.

esimeses klassis ootab õpetaja kindlasti kodu tuge lapse õppimise ja kontrollimise osas.
mul oli ka selline laps väiksena. küll me õppisime ja tülitsesime. ma oma teiste lastega ei jõudnudki tegeleda :(. proovisin ka igat. nii, et ei sundinud ega kontrollinud ka. see katse lõppes märkustega. lapsel polnud märkusest lugu. preemiasüsteem ei toiminud. karistustega õppis laps toime tulema. oli raske et ta kohe üldse õppida ei tahtnud. see jätkus edasi ka järgmistes klassides. võtsin ka eraõpetaja abiks, et äkki on asi minus. ei, asi oli ikka lapses, sest ka eraõpetajad kurtsid, et võimatu on õpetada, kui laps ei taha.

Ta on liiga väike, et õppimine oma vastutusele jätta. Asjad hakkavad kuhjuma ja protest suureneb veelgi. Ok, paar korda võid proovida ja vaadata, mis tunde talle tekitab, kui saab märkuse, et asjad on kodus või kui teistel on tehtud ja tal mitte. Aga mitte üle paari korra, eriti kui ta ei saa aru, et midagi valesti oleks. Nii ei aita sa last kuidagi.
Ma olin oma lapsega täiesti hulluks minemas ja tegelikult on ka praegu, teises klassis, jauramist ikka väga palju. Absoluutselt mitte miski ei aidanud- ei premeerimine, ei arvutikeeld, ei sõprade lubamine või keelamine-kõigest oli suva, kui ainult ei peaks õppima.
Kui tuligi laua taha, siis istus ja põrnitses, jauras, vihkas, loopis pliiatseid….õpetajagi ütles, et teda ei huvita koolis ei märkus ega kiitus.
Mingi aeg tõstsin käed püsti ja võtsin eraõpetaja 3x nädalas. Võõraga õpib ja kuna õpetaja talle meeldib, siis väga vastu enam ei ole.