Mure 11-kuuse lapsega, kes viimased nädalad jube halvas tujus. Hommikul ärkab, sööb ja mängib – umbes ühe tunni on heas tujus. Ja siis hakkab lohutamatult nutma. Vahel saan aru, et tegemist ilmselt frustratsiooniga sellest, et ei saa millegagi hakkama või ei lubata millegagi mängida (näiteks ei õnnestu ronida telekakapi otsa, aknalaua peale või mängida akulaadijaga). Aga ta on siis täiesti lohutamatu. Röögib käes, viskab vibusse. Olen püüdnud mingi 15 minutit hoida teda käes lihtsalt, kallistada, aga enamasti ikka jätkab karjumist. Kui maha panna, siis istub ja kisub oma käsi hästi närviliselt.
Kas see on eakohane jonnimine või peaksin muretsema, et lapsel mingi tõsine mure?
Öösel magab ilusti 10,5 kuni 11 tundi, päeval teeb ka kenasti kaks und. Aga päevast päeva kordub sama – et pärast söömist ja magamist on mõnda aega rõõmus ning siis mitu tundi suhteliselt halvas tujus, peab megalt meelt lahutama, eri tubades käima, eri mänguasju näitama, aga ikka võib olla nutune ja röökida.
