Laps 2,2 aastane. Lööb, näpistab, hammustab. Olen kõike proovinud, räägin rahulikult, peegeldan tundeid, riidlen, olen konkreetne jne. Mitte midagi ei aita, selline tunne et teeb meelega ja paneb lihtsalt proovile. Ei julge kuskile külla ka minna, sest kunagi ei tea millal tal tuleb hoog kedagi lüüa. Muidu on hästi rōōmus laps. Eriti hästi veel ei räägi. Kas see on ealine iseärasus? Kuidas saan ta käitumist muuta?
Keelad järjekindlalt juba tegevuse käigus., mitte ei riidle tagant järgi. Keelad teisi hammustada, näpistada. Jälgid last, et leida märke, mis viitavad löömahakkamisele ja muule. Ennetad tagajärgi, lapse ägestudes suunad kohe muule tegevusele. Mitte ei oota, et hammustab ära ja siis alles suunad ümber.
Äkki aitab, kui suunata lihtsalt mujale nt “ma ei saa sul lubada ennast hammustada/lüüa. Kui tahad, hammusta/löö seda patja”. Mul 2a see toimis, kui oli ka hetk, kus kippus lööma. Ütlesin talle hiljem, et inimesed ja loomad saavad haiget (kui oli maha “rahunenud”) ehk siis seletasin hiljem kui tuhin oli möödas.
Eriti hästi veel ei räägi. Kas see on ealine iseärasus? Kuidas saan ta käitumist muuta?
Ealine iseärasus jah ja seotud sellega, et ei oska end muudmoodi veel väljendada. Lisaks veel muidugi “kohutava kahese periood”. Ega muud polegi teha kui last valvata, et kellelegi haiget ei teeks ja järjepidevalt selgitada.
Laps 2,2 aastane. Lööb, näpistab, hammustab. Olen kõike proovinud, räägin rahulikult, peegeldan tundeid, riidlen, olen konkreetne jne. Mitte midagi ei aita, selline tunne et teeb meelega ja paneb lihtsalt proovile. Ei julge kuskile külla ka minna, sest kunagi ei tea millal tal tuleb hoog kedagi lüüa. Muidu on hästi rōōmus laps. Eriti hästi veel ei räägi. Kas see on ealine iseärasus? Kuidas saan ta käitumist muuta?
Jah, olen ka oma laste pealt kogenud, et 2-3a on selline periood, kus laps lööb, näpistab, hammustab, torkab jne. meelega ja lõbu pärast. See tundub olevat tõesti ealine iseärasus, sest jääb harvemaks kuskil 3a-ks ja läheb u. 4a-ks üle.
Tunnete peegeldamise peale on minu lapsed lihtsalt naernud (ei ole mõjunud). Kuna ennast poksikotina ka nagu ei taha kasutada lasta, siis olen keelanud ja kui ei kuula, siis lapse titavoodisse tõstnud, kust ta ise välja ei saa – et ole seal voodis siis, kui sa muidu mind lööd. Ega see pole mingi nipp, mis löömise soovi kaotaks (pigem läheb löömise soov tõesti üle vanuse kasvuga) – aga lihtsalt, nõme oleks ennast ka takistamatult lüüa lasta.
Minu lapsed on lõbu pärast löömist, näpistamist jne. harrastanud kodus. Külas (kui võõramad inimesed pealt vaatavad) ilmselt ei ole tundnud ennast nii vabalt.
Võite miinustada – aga meie saime löömisest lahti siis, kui isa ütles, et kui veel lööd, siis saad vitsa – laps tuli ja lõi. Siis saigi paar nähvi vastu peput ja päevapealt jäi see löömise komme ära. Sai ka räägitud, keelatud, peegeldatud jne.
Mitte midagi ei aita, selline tunne et teeb meelega ja paneb lihtsalt proovile. Ei julge kuskile külla ka minna, sest kunagi ei tea millal tal tuleb hoog kedagi lüüa.
On jah ealine iseärasus, ja teebki meelega ja panebki proovile, saad täiesti õigesti aru. Õpib niimoodi maailma tundma, et mis siis juhtub kui ma teen nii või naa. Täiesti loomulik arenguetapp.
Vanema vastus peab olema selline, et laps rohkem ei tahaks seda mängu proovida. Külla minna, tõepoolest, ei saagi mingit aega, sest kuni laps niimoodi käitub, ei saa sa riskida, et ta külas kellelegi haiget teeb.
Ega see igaveseks niimoodi ei jää. Peab lihtsalt asjaga tõsiselt tegelema, õpib ära, et tulevad ebameeldivad tagajärjed, ja kasvab välja.
