Tere. Asi on kergelt öeldes ahastusse ajav. Uus beebi sündis pea 2 kuud tagasi, viimasel nädalal on suurema lapse käitumine väga hirmutav. Nii kui beebi häält teeb, laliseb/nutab hakkab suurem kohutavalt röökima ja nutma, enam omaette ei mängi, on hirmul kui beebi üleval on. Beebi kahjuks on nõus magama/olema pea terve aja süles. Püüan vanema lapsega pidevalt kontaktis olla, mängida, raamatuid vaadata, ainult kahekesi tegevusi ette võtta aga tundub et sellest ei piisa ja laps tunneb ennast kõrvalejäetuna. Suurem on päeval ka lasteaias, ehk võib arvata et on sellest stressis ja väike beebi süvendab seda veelgi. Viimastel päevadel ei tohi ma isegi vetsu/teise tuppa minna, kohe on suuremal südantlõhestav nutt ja palub et emme tagasi tuleks ja vennale tissi annaks/tuttu paneks (sest siis on beebi tasa ja suurem saab ennast vabamalt tunda). Tihti röögivadki mõlemad korraga üksteise peale kuni väiksem ära väsib ja magama jääb. Ei oska tõesti enam midagi teha. Lastel isa töötab välismaal, oli nüüd 3n ära ja kohutavalt masendav on see aeg olnud. Palun nõu kellel olnud sarnane olukord.
Teema: 2a9k käitumine pärast beebi sündi
Mul on kahju neist naistest (ja neid teemasid on siin mitmeid), kelle mehed on välismaal tööl ja mingil põhjusel on otsustatud siiski saada teine laps. Sisuliselt olete ju üksikvanemad. Ise ei tuleks kunagi selle peale, et saada laps mehega, keda näen kui kuuvarjutust ja kellelt tuge ei leia.
Sul on vaja oma vanema lapse jaoks rohkem aega, mis tähendab seda, et pead leidma inimese, kes sind aitaks. Isa, vanavanem, lapsehoidja, mõelge variandid läbi, kui mees on välismaal tööl, siis ei saa ju finantsseis nii kehv ka olla, et lapsehoidjat mõneks tunniks ei saa palgata.
ja lapsehoidja titale, kes temaga nt jalutama läheb. Mitte suuremale, sest tema pigem vajab praegu rohkem sind. Loomulik, et tita on sul kogu aja küljes ja suuremale on see harjumatu olukord, eks teil kõigil ole praegu raske! Beebi alles kohaneb eluga, sina kahe lapsega, väike “suur” vend/õde muutunud olukorraga.
Ma jätaks suurema mõneks ajaks lasteaiast koju, et ta harjuks beebiga paremini ja veedaks samas ka sinuga siis rohkem aega.
Ehk on suuremal tunne, et ta saadetakse kodust eest ära. Temagi on alles üsna “titt”. Kogu see uus elumuutus on ka talle suur asi.
Jäta suurem natukeseks aiast koju. Ta ei ole tegelikult suur. Minu laste vahe on 3a. Meil küll nii suuri probleeme polnud, aga ma nägin, kuidas laps tundis hirmu, et kas ta ikka on oluline, et kas emme on ikka edasi tema emme ka. Nii pisike ei vaja lasteaias tegevusi, las tal olla kodus “igav”. Ta tahab emaga olla. Pakun, et u poole aastaga on ta väiksema lapsega harjunud.
Kui panin beebit magama, oli vanem tasakesi mu selja taga. Kui beebi magas, siis olin temaga. Õues käisime koos, jne. Anna talle aega.
Meil oli suht sama vanusevahe ja mulle tundus samuti lihtsam, kui suurem lasteaiast koju jäi. Kaks korda lasteaiavahet käia titega oli tülikas ning samas tõi suurem nii palju haigusi lasteaiast koju, et suure osa ajast olin siis lihtsalt kahe tõbise lapsega kodus, mis oli veel palju raskem.
Mingit head konkreetset retsepti pole kahjuks pakkuda, sest minu laps kohanes beebiga üllatavalt kergesti. Lasteaeda tagasi lähebki alles siis, kui järgmine laps ka lasteaiaealiseks saab. Esialgu oli plaanis paariks kuuks koju jätta, aga kokkuvõttes on nii ikkagi lihtsam – ei pea muretsema, mis kell magama või mis kell üles, koos on neil lõbusam mängida ka. Hakkasid koos mängima juba siis, kui beebi alles 6kuune oli.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et Sinu suurema lapse puhul pole asi ainult tähelepanupuuduses, vaid ta kardab beebi nuttu, sest see on tema jaoks ebameeldiv ja hirmutav. Täitsa ausalt – enamuse täiskasvanute jaoks on beebi nutt ebameeldiv ja näiteks minu ema on ka alati beebid kõik ruttu käest ära andnud, kui suu kõveraks hakkab minema, sest tema meelest on kõige hirmsam asi maailmas, kui beebi nutab. Seega kui nad saaks pikemalt koos olla (no vähemalt nüüd jõulude ajal ilmselt saavad rohkem), siis ehk läheks see hirm üle. Kindlasti räägi juurde (ilmselt sa seda juba teedki), et beebid teevad küll hirmsat häält, aga see on nende ainus viis teada anda, et nad pole rahul. See ei tähenda, et neil midagi hirmsat viga oleks.
Nii väiksele lapsele on ainuüksi lastaiaski käimine suur stress. Lisaks uus pereliige, kes tema vajadused veelgi kõrvale lükkab. Kui paar tundi õhtul emaga peale lasteaeda on talle imselgelt vähe.
Jätaksin vanema lapse lasteaiast koju. Siis ta tunneks end rohkem ehk pere osana, see peaks vähendama konkurentsi.
Pakuks veel välja vahepealse variandi, et las suurem käib näiteks kolm päeva nädalas lasteaias, mitte viis päeva. Tema lasteaiavabadel päevadel ehk siis leiad kellegi, kes beebiga pika lõunaune ajal paar tundi jalutab.
Kui kodus on olukord pidevalt pingeline, saan aru sellest, et emale on puhkus, kui saab vaid beebiga kodus olla. Seega ehk kaaluda seda kesktee varianti.
Mina ei jätaks vanemat last lasteaiast koju. Vanemal lapsel on samuti õigus arengule ja õppida suhtlema. Beebi ja emaga terveid päevi veeta pole arendav ja sellises keskkonnas mandub laps ära. Hiljem süvenevad käitumishäired ja kooli minnes on laps suhtlemises hädine.
Soovitan süda kõvaks teha ja lõpetada beebi pidevalt süles hoidmine, see ei ole vajalik ja juurutad sellega klammerdumist. Tundud saamatu ja ebakindel, seega oleks hea leida abiline, aga mitte selline kes sul kätt hoiab ja kaasa ulub, vaid suudab olla konkreetne, otsustada ja juhendada.
Minu laste vanusevahe on täpselt sama (2a7k) ja just sellise olukorra vältimiseks võttis abikaasa end esimestel kuudel töölt vaba(maks).
Ma näen, et seda olukorda annab lahendada a) isa koju tulekuga või b) ajaga. See esimene on muidugi kõigi jaoks parem variant.
Edu ja kannatlikkust teile!
Üks lapsevanem on ära ja teine saadab lasteaeda. Ja kui satudki koju, on ema beebiga.
Milleks te neid lapsi küll saate.
Vanemal lapsel on samuti õigus arengule ja õppida suhtlema. Beebi ja emaga terveid päevi veeta pole arendav ja sellises keskkonnas mandub laps ära. Hiljem süvenevad käitumishäired ja kooli minnes on laps suhtlemises hädine.
Su mõttel oleks natuke jumet, kui me räägiks kuueaastasest, mitte kahesest!
Mina ei jätaks vanemat last lasteaiast koju. Vanemal lapsel on samuti õigus arengule ja õppida suhtlema. Beebi ja emaga terveid päevi veeta pole arendav ja sellises keskkonnas mandub laps ära. Hiljem süvenevad käitumishäired ja kooli minnes on laps suhtlemises hädine.
Soovitan süda kõvaks teha ja lõpetada beebi pidevalt süles hoidmine, see ei ole vajalik ja juurutad sellega klammerdumist. Tundud saamatu ja ebakindel, seega oleks hea leida abiline, aga mitte selline kes sul kätt hoiab ja kaasa ulub, vaid suudab olla konkreetne, otsustada ja juhendada.
Kui lapse ema ei ole just intellektipuudega, siis saab ta kahe lapse ja nende arendamisega kindlasti paremini hakkama, kui kasvataja kahekümnega.
Jäta vanem laps mõneks ajaks koju ja anna talle lisaks üks ühele ajale suure lapse õigused, nt abi mähkmevahetusel või kokkamisel või koristamisel vms. Las tunneb, et ta oskab ja võib palju rohkem kui pisike.
Sina koos lastega vajate väga abi. See on väga keeruline olukord.Kas sul oleks võimalik appi kutsuda vanaema, vanaisa, kes väiksemaga saaks tegeleda? See on ülikeeruline tulla üksi toime. Seda ei tohiks alahinnata, sest ka lapsed kannatavad.
Mina ka väga soovitan jätta vanem laps lasteaiast koju. Uue beebiga tuleb harjuda mitte ainult vanematel vaid ka lastel. Rahulik kodune rutiin on parem kui jooksmine lasteaia vahelt.
Samas kui situatsioon on nii tõsine, siis peaks laste isaga läbi arutama vatianti töö vahetuseks, sest ta võib ju olla välismaal ja raha teenida, aga kui pere on hullamas ja vanemal lapsel on selgelt probleem koduse olukorraga kohanemisel, siis milleks see töö ja raha üldse on.
Mul lastel väiksem vanusevage, aga vanem laps jäi koju kuni noorem sai ühe aastaseks. Kuna oli ka väga raske periood, siis mees mingiks ajaks loobus trennis käimisest, sest nende 2-3 tunni ajal oli olukord väga raske. Kui lapsed olid veidi vanemad ja olukord stabiliseerus, siis tavapärane trennide/töö rutiin sai taastatud.
Jõudu!
Mul on kahju neist naistest (ja neid teemasid on siin mitmeid), kelle mehed on välismaal tööl ja mingil põhjusel on otsustatud siiski saada teine laps. Sisuliselt olete ju üksikvanemad. Ise ei tuleks kunagi selle peale, et saada laps mehega, keda näen kui kuuvarjutust ja kellelt tuge ei leia.
Sul on vaja oma vanema lapse jaoks rohkem aega, mis tähendab seda, et pead leidma inimese, kes sind aitaks. Isa, vanavanem, lapsehoidja, mõelge variandid läbi, kui mees on välismaal tööl, siis ei saa ju finantsseis nii kehv ka olla, et lapsehoidjat mõneks tunniks ei saa palgata.
See viimane lause on küll liiast. Kui mees on meremees ja inimesed elavad Tallinnas, siis ei pruugi see elujärg üle mõistuse hea midagi olla. Ja meremehele 8-5-ni tööd eriti ei ole olemas. Lihtsalt infoks. Su teksti algus ei ole ka sugugi sõbralik. Saan aru, et avalik foorum ja kõigil on õigus arvamust avaldada. Seepärast avaldasin mina ka.
Ma arvan, et vanem laps saab rutiini tagasi seda kiiremini, mida kiiremini naaseb oma asjade juurde nagu lasteaed jms. Eriti, kui lapsel on probleeme. Eesti on vist ainus riik maailmas, kus päriselt ka arvatakse igal võimalusel tuleb lastel olla võimalikult kodune ja emal manduda ära ja sebida võimalikult paljude laste vahel ennast unustades. Eriti kui isa on ära, tuleks vanemale lapsele võimaldada olukordi, mis on talle tavapärased ja kus ei rõhutata pidevalt kellegi “uue” tulekut. Umbes, et harju nüüd ära, su emal on uus armastus ja sa lihtsalt karistuseks kõigele lisaks ei saa sa ka enam üldse lasteaeda, kus sõbrad ja õpetaja on kõik endised ja hierarhhia pole muutunud ja sind võetakse samuti endisena, ning õpetajal pole süütunnet, millest tulenevalt ta kahetimõistetavalt käitub (emad seda ju tahtmatult teevad ja see kuulub asja juurde). Mõelge nüüd ise. Emaga olemine on tore, aga kui see ema peab tegelema beebiga, siis lapsele annab turvalisuse ka see, et ta näeb, et mujal on kõik endine. Beebi on lihtsalt kodus ja seal tuleb temaga arvestada, ülejäänud osa päevast ja elust on endiselt sama ja tema ei ole muutunud.
Mina ei jätaks vanemat last lasteaiast koju. Vanemal lapsel on samuti õigus arengule ja õppida suhtlema. Beebi ja emaga terveid päevi veeta pole arendav ja sellises keskkonnas mandub laps ära. Hiljem süvenevad käitumishäired ja kooli minnes on laps suhtlemises hädine.
Soovitan süda kõvaks teha ja lõpetada beebi pidevalt süles hoidmine, see ei ole vajalik ja juurutad sellega klammerdumist. Tundud saamatu ja ebakindel, seega oleks hea leida abiline, aga mitte selline kes sul kätt hoiab ja kaasa ulub, vaid suudab olla konkreetne, otsustada ja juhendada.
Kui lapse ema ei ole just intellektipuudega, siis saab ta kahe lapse ja nende arendamisega kindlasti paremini hakkama, kui kasvataja kahekümnega.
Ema saab loomulikult hakkama. Aga ma olen seisukohal, et lapsel on kergem, kui lasteaed on alles ja seal toimib kõik edasi nii nagu varem. Siis on tal üks koht, kus kõik on endine.
Ma arvan, et vanem laps saab rutiini tagasi seda kiiremini, mida kiiremini naaseb oma asjade juurde nagu lasteaed jms. Eriti, kui lapsel on probleeme. Eesti on vist ainus riik maailmas, kus päriselt ka arvatakse igal võimalusel tuleb lastel olla võimalikult kodune ja emal manduda ära ja sebida võimalikult paljude laste vahel ennast unustades. Eriti kui isa on ära, tuleks vanemale lapsele võimaldada olukordi, mis on talle tavapärased ja kus ei rõhutata pidevalt kellegi “uue” tulekut. Umbes, et harju nüüd ära, su emal on uus armastus ja sa lihtsalt karistuseks kõigele lisaks ei saa sa ka enam üldse lasteaeda, kus sõbrad ja õpetaja on kõik endised ja hierarhhia pole muutunud ja sind võetakse samuti endisena, ning õpetajal pole süütunnet, millest tulenevalt ta kahetimõistetavalt käitub (emad seda ju tahtmatult teevad ja see kuulub asja juurde). Mõelge nüüd ise. Emaga olemine on tore, aga kui see ema peab tegelema beebiga, siis lapsele annab turvalisuse ka see, et ta näeb, et mujal on kõik endine. Beebi on lihtsalt kodus ja seal tuleb temaga arvestada, ülejäänud osa päevast ja elust on endiselt sama ja tema ei ole muutunud.
Laps on alles 2a9k. mis lõbu, sõbrad ja rutiin? sõimelaps. need lapsed ei oska veel korralikult üks-teisega mängida. Kui oleks 5-6 aastane, siis võib rääkida sõpradest.
Nii väike laps on päeval suuremas kollektiivis, kus lärm ja kisa, siis tuleb koju, kus on väsinud ema ja kisav imik – kas selline vatisnt on tõesti parem, kui rahulikult hommikul ärgata, sättida ema ja õe/vennaga õue. Imik magab vankris ja vanem laps saab emmega ringi käia ja rääkida/vaadata/..
Ma arvan, et vanem laps saab rutiini tagasi seda kiiremini, mida kiiremini naaseb oma asjade juurde nagu lasteaed jms. Eriti, kui lapsel on probleeme. Eesti on vist ainus riik maailmas, kus päriselt ka arvatakse igal võimalusel tuleb lastel olla võimalikult kodune ja emal manduda ära ja sebida võimalikult paljude laste vahel ennast unustades. Eriti kui isa on ära, tuleks vanemale lapsele võimaldada olukordi, mis on talle tavapärased ja kus ei rõhutata pidevalt kellegi “uue” tulekut. Umbes, et harju nüüd ära, su emal on uus armastus ja sa lihtsalt karistuseks kõigele lisaks ei saa sa ka enam üldse lasteaeda, kus sõbrad ja õpetaja on kõik endised ja hierarhhia pole muutunud ja sind võetakse samuti endisena, ning õpetajal pole süütunnet, millest tulenevalt ta kahetimõistetavalt käitub (emad seda ju tahtmatult teevad ja see kuulub asja juurde). Mõelge nüüd ise. Emaga olemine on tore, aga kui see ema peab tegelema beebiga, siis lapsele annab turvalisuse ka see, et ta näeb, et mujal on kõik endine. Beebi on lihtsalt kodus ja seal tuleb temaga arvestada, ülejäänud osa päevast ja elust on endiselt sama ja tema ei ole muutunud.
Ja mina jälle ei saa aru, miks peab oma väikse lapse kodust ära saatma. Kas sa tahaks iga päev kodust ära minna organiseeritud keskkonda, kui sa tead, et tegelikult puudub selleks vajadus? Minu arvates võiks siinkohal leida kuldse kesktee. Las laps alguses harjub kodus ja käib edasi osalise ajaga. Ja ei juhtu ka midagi, kui läheb aeda 4-5-aastasena.
Väiksem tüdruk sündis kui suurem oli 2a1k. Jätsin ta teadlikult juba enne sünnitust koju. Kodus olime 3k, siis läks tüdruk lasteaeda tagasi. Beebi sündis kevadel ja mul mees iga aasta siis õppustel 4-6n. Läksin selleks ajaks ema juurde. Praegu nad 9k ja 2a10k ja saavad väga hästi läbi. Alguses hoidis suurem minust isegi eemale, kas siis nägi, et beebi tahab palju süüa ja kaisus olla, või oligi solvunud. See aga möödus kiiresti. Nüüd juba teised mured, väiksem juba asjatab ringi ja päris palju segab suurema mängu, tülisid ikka esineb. Üldiselt aga hoiavad üksteist palju ja käivad üksteisel järgi. Sa peaksid suurem lapse mõneks ajaks koju jätma. Ta tunneb ennast kõrvalejäetuna, sest ei saa teiega piisavalt koos olla. Ma ostsin suuremale isegi nuku, et ta saaks ka mähkmeid vahetata, sööta jne. Meil igatahes õnneks läks väga kergelt
uue elukorraldusega harjumine.
Soovitan sama, mis teisedki, et jäta vanem laps lasteaiast koju või kui tõesti tahad, et käiks, siis poolikud päevad. Meil on laste vanusevahe 1,5 a, kui noorem sündis, siis polnud veel lasteaed üldse tema jaoks päevakorras. Olime rahulikult kodus, kulgesime omas rütmis, võib-olla oli asi selles, et esimene laps oli kõigest 1,5 a, aga harjumine beebiga kulges probleemideta, enamasti ei teinud ta väljagi, et beebi mul pidevalt süles oli, et temaga mängisin või lugesin talle vmt tegin nii, et tita kogu aeg süles oli. Raske muidugi oli, kui mõlemad korraga nutsid (esimene laps magas väga halvasti, ärkas öösiti tihti, nooremal aga olid pikalt gaasivalud), aga ärkvelolekuajal oli kõik OK. Vanem laps hakkas lasteaias käima, 2-3 päeval nädalas (algul poolikud päevad), kui oli 3,5-aastane, kui hakkasin laste kõrval kodus osalise ajaga tööd ka tegema uuesti, aga ka 3,5-aastase puhul oli näha, et tegelikult päev lasteaias tekitas pingeid, väsitas, nii et pärast elas end välja. Alla-kolmeaastast, kui pole otsest vajadust, ma lasteaeda ei saadakski.
Ma arvan, et vanem laps saab rutiini tagasi seda kiiremini, mida kiiremini naaseb oma asjade juurde nagu lasteaed jms. Eriti, kui lapsel on probleeme. Eesti on vist ainus riik maailmas, kus päriselt ka arvatakse igal võimalusel tuleb lastel olla võimalikult kodune ja emal manduda ära ja sebida võimalikult paljude laste vahel ennast unustades. Eriti kui isa on ära, tuleks vanemale lapsele võimaldada olukordi, mis on talle tavapärased ja kus ei rõhutata pidevalt kellegi “uue” tulekut. Umbes, et harju nüüd ära, su emal on uus armastus ja sa lihtsalt karistuseks kõigele lisaks ei saa sa ka enam üldse lasteaeda, kus sõbrad ja õpetaja on kõik endised ja hierarhhia pole muutunud ja sind võetakse samuti endisena, ning õpetajal pole süütunnet, millest tulenevalt ta kahetimõistetavalt käitub (emad seda ju tahtmatult teevad ja see kuulub asja juurde). Mõelge nüüd ise. Emaga olemine on tore, aga kui see ema peab tegelema beebiga, siis lapsele annab turvalisuse ka see, et ta näeb, et mujal on kõik endine. Beebi on lihtsalt kodus ja seal tuleb temaga arvestada, ülejäänud osa päevast ja elust on endiselt sama ja tema ei ole muutunud.
Laps on alles 2a9k. mis lõbu, sõbrad ja rutiin? sõimelaps. need lapsed ei oska veel korralikult üks-teisega mängida. Kui oleks 5-6 aastane, siis võib rääkida sõpradest.
Nii väike laps on päeval suuremas kollektiivis, kus lärm ja kisa, siis tuleb koju, kus on väsinud ema ja kisav imik – kas selline vatisnt on tõesti parem, kui rahulikult hommikul ärgata, sättida ema ja õe/vennaga õue. Imik magab vankris ja vanem laps saab emmega ringi käia ja rääkida/vaadata/..
Ma tahtsin oma postitusele sama lisada, et emal endal oleks rahulikum ja stressivabam, kui ta ei peaks hommikul väikelast lasteaiaks sättima, siis beebiga koos teda sinna kärutama, siis beebiga tagasi koju, pärast jälle beebiga koos lasteaeda suuremale järele. Võib-olla ei olegi asi nii palju 2 a 9 k vanuse lapse käitumises, kui selles, et ema on väsinud ja võiks oma päeva palju lihtsamaks teha, kui see alla-kolmene saaks ka hommikul rahulikult kodus asjatada, siis läheks nad koos õue, titt magab vankris, suurem saab mänguväljakul mängida, emaga jalutades oma ainutähelepanu jne. Oma mõlema lapse puhul märkasin, et lasteaed ja lasteaias tekkinud sõbrad muutusid oluliseks umbes 4-5-aastaselt, sinnamaani oli lihtsalt koht, kuhu tuli minna, kuna ema-isa olid tööl. Kolmesele lasteaed midagi nii olulist juurde ei anna, et ema peaks selle pärast end ribadeks ja närvihaigeks rabelema.
Beebit ei pea kogu aja süles hoidma.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
