Isegi näiteks tennistega üritab käia aga paljajalu ja sokkides pm koguaeg. Kas see näitab midagi või kasvab välja? Beebina sai käidud ujumas, sest hoidis käsi taga nagu pingviin süles olles ja selga hoidis ka vibus kuidagi.
Teema: 3a. kõnnib väga tihti kikivarvul
Minul laps kõndis kaua kikivarvul, kuskil 2 aastaselt see sõimes siiski kadus. 7 aastaselt diagnoositi aga ristvõlvi lampjalgsus ja hallux valgus ( suured varbad tugevalt viltu kasvanud). Üheks põhjuseks pakuti, et väiksena palju varvaste peal käinud. Igaks juhuks rääkisin siia oma loo, saate arstiga konsulteerida ja äkki mingid harjutused või miski aitab lihaseid lõdvestada või jäigemaid jalanõusi kasutada.
Kolmesed teevad igasuguseid vahvaid asju, aga kui mures oled, siis küsi saatekiri ortopeedile.
Mina käisin kikivarvul ja siiani vahest. Kas jalanaha ja tallanahaga korras kõik? Mul oli noorena õhuke nahk ja tekkisid haavandid. Paljajalu ei suuda siiani kõndida ei toas ei õues ilma, et kikivarvukil oleksin.
Mina käisin ja mu laps käib ka, säärelihased saab ilusad 🙂 laste ortopeed ütles, et kui ta üle poole ajast käib ikka täistallaga, siis pole muretseda vaja, lihaspinge või kõõlustega oleks probleem siis, kui tal oleks valus või ei saaks talda maha panna ega käia.
Pealegi lastel on aeg-ajalt igasuguseid imelikke harjumusi, mis tulevad ja kaovad.
Mina ütleksin vastupidi, et siis just tekivadki sellised suured punnis säärelihased, mis pole minu silma ees küll ilusad… Ikka pikad sihvakad jalad on ilusad. Vähemalt tüdrukutel. Aga noh, see rohkem maitseasi.
Mina tüdruk kippus ka mingil hetkel nii 2.-3 eluaasta paiku tihti end kikivarvule ajama. Ma ei osanud ise midagi mõelda, aga arstist sugulane soovitas jälgida, et see liiga harjumuseks ei saaks, sest siis võivad küll tekkida probleemid või siis näitab see mingeid lihaspingeid vms. Käisin igaks juhuks ka ortopeedi juures, kes vaatas, kuidas laps kõnnib, ja ütles, et täiesti normis kõik. Minu lapsel oligi see pigem sellest tingitud, et ta oli siis veel “alla meetri mees” ja tahtis kõrgemale upitada, et paremini näha.
Aga kui sina räägid, et teil oli juba imikueas mingeid pingeid, siis ma soovitaksin ikkagi last ortopeedile näidata ja kasvõi profülaktika mõttes käia ujumas või massaažis või mida nad seal soovitavad. Halba see ei saa teha, aga hästi võiks mõjuda küll.
Ma viiks lapse füsioterapeudi juurde.
Ma käisin oma lapsega füsio juures. Laps oli imikuna natuke spastik ja liikus aastaselt toe najal varvastel. Saime harjutused ja varvastel kõndimine kadus.
Mina use kipun ka varvastel kõndima. Eriti kodus paljajalu. See paneb kõõlused ja lihased pingesse ja taldadele laskumine on ebamugav. Kõõlus justkui lühike ja ei veni.
Kui otsid seoseid autismiga, siis ainult varvastel kõnd pole näitaja.
Mina ütleksin vastupidi, et siis just tekivadki sellised suured punnis säärelihased, mis pole minu silma ees küll ilusad… Ikka pikad sihvakad jalad on ilusad. Vähemalt tüdrukutel. Aga noh, see rohkem maitseasi.
Minul kahjuks elu aeg nö punnis säärelihased olnud. Oma kehatüüpi/eripärasusi ei saa inimesed ise valida. Lapsevanemana võiksid olla tolerantsem ja oma laste kuuldes nii mitte rääkida. Kasvatad halvimal juhul mõne koolikiusaja üles. Samuti võid kogemata oma lapses ise ebakindlust tekitada, sest ema arvates see või see pole ilus. Täiskasvanud inimene ei tohiks nii rumalat juttu rääkida. Saan aru, kui jutt oleks nt rasvunud vöökohast, mida saab inimene muuta. Aga ka selle teema puhul peaks delikaatne olema. Jäta ninad,jalad ja hambad mängust välja. Igal ühel on midagi ilusat, mida teisel pole, ehk keskenduks hoopis sellele. Ja kui midagi ei meeldi, ole vait. Viga pole selles inimeses vaid sinus endas!
Minul tüdruk u 2a6k kõndis ka mingi hetk kikivarvukil vahepeal, aga see oli tema jaoks lihtsalt uus huvitav asi ja kadus kiiresti. Aasta möödas, pole kordagi nii kõndinud enam.
Mina ütleksin vastupidi, et siis just tekivadki sellised suured punnis säärelihased, mis pole minu silma ees küll ilusad… Ikka pikad sihvakad jalad on ilusad. Vähemalt tüdrukutel. Aga noh, see rohkem maitseasi.
Minul kahjuks elu aeg nö punnis säärelihased olnud. Oma kehatüüpi/eripärasusi ei saa inimesed ise valida. Lapsevanemana võiksid olla tolerantsem ja oma laste kuuldes nii mitte rääkida. Kasvatad halvimal juhul mõne koolikiusaja üles. Samuti võid kogemata oma lapses ise ebakindlust tekitada, sest ema arvates see või see pole ilus. Täiskasvanud inimene ei tohiks nii rumalat juttu rääkida. Saan aru, kui jutt oleks nt rasvunud vöökohast, mida saab inimene muuta. Aga ka selle teema puhul peaks delikaatne olema. Jäta ninad,jalad ja hambad mängust välja. Igal ühel on midagi ilusat, mida teisel pole, ehk keskenduks hoopis sellele. Ja kui midagi ei meeldi, ole vait. Viga pole selles inimeses vaid sinus endas!
Hmm, milleks selline rünnak? Kas ma kuskil ütlesin, et ma oma lapse ees teen maha tema välimust? Või lugesid sa seda kuskilt “ridade vahelt”? Igaühel oma maitse, sinna pole miskit parata. Lihtsalt siin teemas tuli selline asi jutuks ja ma avaldasin oma arvamust, seetõttu lisasingi juurde, et see on maitseasi. Kedagi solvamata. Enda teada. Kui sina solvusid, siis on see sinu probleem. Mina pole solvanud ei sind ega kedagi teist. Ja ka pole ma kedagi vait kamandanud nagu sina…
2019.a. augustist värske Stanfordi ülikooli uuring, 2,2 miljoni lapse puhul esines autismi diagnoosi puhul 8,4%-l lastest ka kikivarvul käimist. Tavaliste, st ilma autismi diagnoosita lastel, esines kikivarvul käimist vaid 0,47% juhtudest.
Päris kõnekas või mis?
Ühesõnaga – kikivarvul käimine esineb just autismi diagnoosiga laste hulgas (mitte kõigil, vaid 8,4%-l nendest), samas tavaarenguga lastel kikivarvul käimist esineb väga harva (ainult 0,47%-l) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/31489038
PERSISTENT TOE-WALKING ehk pidev varvaskõnd, millega laps jalga maha ei pane normaalselt! Kui “tihti”käib, see on teine asi, palun ära aja inimest närvi oma diagnoosidega.
See viitab lihaste ületoonusele. Minge füsioterapeudi juurde. Minu laps ka käis. Ta oli küll väiksem. Saime harjutused ja see probleem kadus kiiresti. Mida rohkem laps nii käib, seda rohkem lihased lühenevad ja tal ongi raskem õigesti käia.
Minul kahjuks elu aeg nö punnis säärelihased olnud. Oma kehatüüpi/eripärasusi ei saa inimesed ise valida. Lapsevanemana võiksid olla tolerantsem ja oma laste kuuldes nii mitte rääkida. Kasvatad halvimal juhul mõne koolikiusaja üles. Samuti võid kogemata oma lapses ise ebakindlust tekitada, sest ema arvates see või see pole ilus. Täiskasvanud inimene ei tohiks nii rumalat juttu rääkida. Saan aru, kui jutt oleks nt rasvunud vöökohast, mida saab inimene muuta. Aga ka selle teema puhul peaks delikaatne olema. Jäta ninad,jalad ja hambad mängust välja. Igal ühel on midagi ilusat, mida teisel pole, ehk keskenduks hoopis sellele. Ja kui midagi ei meeldi, ole vait. Viga pole selles inimeses vaid sinus endas!
Sa viitasid, et oled lapsest saati palju kikivarvul kõndinud. See arendab tõepoolest säärelihaseid ja kas sa pole mõelnud, et just seepärast sul ongi need “elu aeg punnis” olnud?
– Mõte polnud mõeldud kiusamisena ja muidugi ei pea ma vajalikuks päriselus kellegi sääri kommenteerida. Lihtsalt, sa ise tõid need asjaolud esile ja tekkis see tähelepanek.
Minu laps käis ka väiksena kikivarvul. Alguses ei reageerinud sellele. Kui käis u aasta hiljem ka palju kikivarvul, hakkasin uurima ja tuli välja, et tal hoopis lihased toonuses. 5-aastaselt hakkasid meeletult jalad valutama ja jalgades olid krambid. Andsin magneesiumi tablette. Mingil hetkel enam ei pannud tähele, et käib kikivarvul. 10-aastaselt ortopeed diagnoosis kõõluste deformeerumise. Pidime tegema harjutusi. Nüüd on ta 13 ja siiani märkan, et valib kikivarvul käimist, pean pidevalt meelde tuletama, et kannad maha paneks.
Nii et tunnen, et kui ta väike oli, ei pööranud piisavalt tähelepanu sellele. Seepärast teiste kommentaarid “kasvab välja” ja “lapsed katsetavad” jne ajasid kergelt vihale. Pigem varem uurida, mitte nagu mina, kes arvas, et ah, läheb üle. Nüüd pean pidevalt jälgima lapse kõndimist ja tema kõnnak on sellest imelikuks muutunud.
Minu sõbranna laps käis aastaid kikivarvul, üks ortopeed ütles, et see on normaalne, aga aastaid hiljem selgus teise ortopeedi juures, et see rikkus lapsel elu. Nüüd teismelisena on kannad lühikesed ja tal on liikumispuue. Saab kuidagi liikuda, aga kandade lühenemise tõttu on nii lülisammas kui jalad väga valesti arenenud ja ravi aitab minimaalselt. Väga raske on hiljem seda probleemi parandada, oleks pidanud kohe ortopeedilisi jalanõusid kandma, ravil püsivalt käima ja vanemad oleks pidanud iga päev kasvõi sada korda ütlema, et kannad tuleb maha panna.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.