Esileht Väikelaps 4-aastane ei küsi …:(

Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )

Teema: 4-aastane ei küsi …:(

Postitas:
Kägu

Tere, minu just 4 aastaseks saanud laps ei küsi eriti miks küsimusi, tänu sellele ei saa ka temaga eriti pikki dialooge pidada.. Küsib vahest harva kui midagi ei saa, aga sellised küsimused nagu: miks raamatul lehed on vôi miks puu maas kasvab jne selliseid lapselikke mitte. Räägib pigem sellest, mida juba teab voi mina talle ôpetanud/ rääkinud olen.. Kas see on okei?
Vôrdlen teda muidu palju ka oma esimese lapsega, kellega sai juba 3 aastasena pikki vestlusi ja arutlusi pidada. Noorem laps pigem selline lapsik.. Ta ei ole kunagi küsi ud, kes on kuningas jne. Kui muinasjuttu loen, siis ta nagu ei saagi aru, kes on kuningas, koletis, printsess vms. Pigem saab aru elulistest juttudest ja asjadest, nt: raamat Laura lood ja Roosi lood.. Kuidas teil? Millal see miksitsmine siis hakkab?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga kõik ei küsigi. Inimesed on ju erinevad. Ju teda ei huvita sellised asjad.
Laste võrdlemine on saatanast!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga ehk teda just huvitavadki teist tüüpi jutud, elulised, mitte mingid vanad muinasjutud ja asjad, mida ta kunagi näinud ei ole ja mida olemaski ei ole. See pole mingi puudus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa tahad seda miksitamist ?
Miks muru on roheline? Miks ser ja too ?
Tüütu…ootan millal see läbi ükskord saab,laps 3,3

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul ei ole kummalgi lapsel miksitamist olnud, pole ka selle peale tulnud, et see peab olema. Kui tahan lapsega vestlust arendada, siis küsin hoopis ise, nt “Kas sa tead, kes kuningas on?”. See arendab ka lastes erinevate küsimuste formuleerimist. Jaburaid küsimusi, “miks raamatul on lehed”, ma ei ole ka väga laste suust kuulnud, aga ainus vastus sellele oleks tõenäoliselt ka küsimuse vormis- “mis sa ise arvad?”, et ärgitada selliste küsimuste vastuseid edaspidi enne esitamist lapsel ise välja mõtlema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsed pole ka küsinud miks küsimusi. St. eks ikka vahel küsvad, et miks sa pead tööle minema või miks me peame juba magama minema, aga sellist miks-miks-miks perioodi pole kunagi olnud. Info jõuab nendeni muud moodi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul 4,5aastane küsib küll miks-küsimusi, aga ei ole sellist suurt miksitamist ja pole kunagi olnud…seevastu 2,5aastane on suur miksitaja, mis väga tüütu (lisaks veel, et diktsioon on ka veel kehv ja ei saa kõigest aru ka, mida ta küsib 😀 ).

4,5-aastane seevastu küll küisb mult rohkem “kudias” küsimusi.

Raamatute osas on kellelgi eespool õige tähelepanek – tuleb leida õiged raamatud. Näiteks kui mul vanem laps oli juba aastaselt suur raamatuhuviline ja teda huvitas kõik, siis nooremat nagu üldse ei huvitanud, mingi hetk avastasin, et peavad olema raamatus sõidukid – autod, lennukid, laevad, rongid jne. Need hakkasid paeluma. Aga ikkagi väga pikalt pigem vaatas ainult pilte, veel 2aastaseltki ei tundudnu huvi, mida ma loen, ainult pildid paelusid (seevastu vanemale lapsele ma lugesin selles vanuses konrkeetselt lugusid). Nüüd, kui noorem on üle 2,5a, ta juba kuulab ka – aga jätkuvalt peamiselt ikka ainutl autod, elnnukid,rongid, kosmoseraketid 😀 Sain ühe väga stereotüüpse poisi endale.

4,5aastasele meeldivad küll ka muinasjutud ja haldjad jm tüdrukutekraam (mul ikka totaalselt stereotüüpsed lapsed), aga väga väga huvitavad ka “targad” raamatud nö päriselu asjadest – hetkel on meil käsil “Suur linnuraamat”, hitid on olnud ka nt “Miks” ja “Kuidas” ning muud sarnased entsüklopeedilised, kuid lihtsa sisusga raamatud. Väga meeldivad raamatud sarjast “Pildiraamat …” (Pildiraamat rüütlitest, printsessidest, jne aga ka toidust, aiast jmt.

Ja kui sa ikka tahad seda miks-teemat arendada lapsega, sisi hakka ise küsima talt – “Mis sa arvad, miks hommikul päike tõuseb ja õhtul loojub?” – kui ta vastabki “ei tea”,s isi saad ju seletada ise võiküsida edasi, kas ta tahaks teada jne

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teate, minu arvates näitab miksitamine mitte lapse tarkust, vaid vastupidi – rumalust 🙂
Kas just päris seda, aga igatahes viitab miksitamine sellele, et see laps ei viitsi oma peaga mõtelda ja tahab saada vaid valmis vastuseid.

Nt: “Läheme õue!” – “Miks!”; “Hakkame raamatut vaatama!” – “Miks!”; “Näe, kui ilus sinine on taevas täna.” – “Miks!”; “Vaata, koer haugub seal.” – “Miks!” Jne.
Laps ainult loobib tühja peaga miks-miks, oma mõistus on sel ajal 100% väljalülitatud olekus. Ja kui nüüd täiskasvanu hakkab ajusid ragistades üritama lapsele seletada, miks taevas on sinine või miks nad koos raamatut vaatavad, siis tihtipeale ei vaevu selline miks-laps vastust üldse äragi kuulama, vaid jookseb minema või lajatab oma sisutühje miksisid rahus edasi 🙂 Vahel tundub, et mikse parasiitsõnana kasutav laps tahab lihtsalt suhelda, aga mõistus pole veel nii arenenud, et midagi muud suhtluse alustamiseks kasutada.

Andekad lapsed ei miksita tihtipeale mitte kunagi. Tegelikku mõistuse olemasolu näitab hoopis see, kui laps oskab kasutada erinevaid küsisõnu: kes, mis, kus, kuidas jne. Oma küsimuse kitsam formuleerimine näitab, et laps on oma peas viitsinud juba selle teemaga pisut tööd teha ega oota valmis vastuseid. Kui töötasin õpetajana ja lasteaiarühmas olid mõned tõesti arukad ja uudishimulikud lapsed, siis nemad ei miksitanud mitte kunagi. Vaid nende küsimused olid alati väga kitsalt ja konkreetselt formuleeritud, ning tihtipeale nad ei küsinudki, vaid kasutasid nentivat kõneviisi: näiteks tuli rühma üks andekamatest lastest mu juurde, vaatas otsa ja ütles: “Krokodillid munevad, eks ju.” Ning mina sain siis omalt poolt seda vestlust edasi arendada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga küsi ise lapselt küsimusi. Ärgita teda mõtlema.
“Kuidas me seda teha võiks?”
“Mis Sa arvad, miks see nii käib?”
“Mis juhtuks, kui seda ei oleks?”

jne

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selline iga asja peale miksitamine näitab jah mõttelaiskust, mul on alles seitsmene avastanud miksitamise, kui ta midagi teha ei viitsi või niisama kiusata tahab. Lõpuks ma ütlengi “seks, et koera nimi oli Reks!” 🙂 Tegelikku teadmishuviga on vähe teistmoodi miskitamine. Ja me lapsed väiksena massiliselt ei miksitanud, nad mõtlesid oma peas asju selgemaks ja mõni miks-kuidas-kas? tuli siis sellise asja kohta, mis veel selgusetuks jäi.
Ja kui ma tean, et laps jutus oleva sõna tähendust ei tea, siis ma korraks selgitan (ja käratatakse, et “ma tean ammu, loe juba edasi!”) 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mu 5-aastasel on kõnearengu häire ( ei taju aega ja vahemaid jne ja jutustab segaste lausetega jne ) aga miksitamine on väga käpas. Miks see on nii ja miks see teeb seda jne. Ja kui ma ta küsimusele vahel vastan, et ma tõesti ei tea ( no vahel tõesti ei oskagi kuidagi vastata! ) siis ta saab pahaseks ja nõuab, et ,, aga ütle nüüd miks! ,,. Mõnikord ta ka ise küsib juurde a la, et kas see teeb sellepärast nii, et …
Mõnikord jään vastustega jänni aga ta huviga uurib ja küsib ja näha on, et tal on põnev täitsa kuulata mida mina tema miksidele vastan 🙂 kui ta mu vastusega rahule jääb siis ta vastab ,,aa ok ,,.
Minu last näiteks ka ei huvita muinasjutud, ma ei saagi talle neid väga lugeda, sest ta ainult räägib mul kõrval 😀 vaatab pilte ja muudkui küsib küsimusi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga ehk teda just huvitavadki teist tüüpi jutud, elulised, mitte mingid vanad muinasjutud ja asjad, mida ta kunagi näinud ei ole ja mida olemaski ei ole. See pole mingi puudus.

Muinasjutt on fantaasia, ilma fantaasiaalaselt mõelda oskav inimene aga robot. Muinasjutte on väga vaja!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsed ongi erinevad, noorem laps ei armastanud üldse rääkida, kui tulime loomaaiast – siis hakkasin uurima jne – laps kehitas õlgu. Raamatuid loeb vaid entsüklopeedia sarnaseid, mitte jutukaid, eriti loodusalased. Ongi selline laps, vanem laps rääkis õhinal lasteaias toimunust, noorem aga mitte.

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 1 kuni 13 (kokku 13 )


Esileht Väikelaps 4-aastane ei küsi …:(