Teema: Aastane laps vihastub ja karjub

1. Loomi söödetakse, lapsi toidetakse!

2. Sõnadega on värskele aastasele raske seletada. “Ei” ja “ära” sõnu nad ei mõista, liiga abstraktsed. Saad suunata lihtsalt muule tegevusele, nt tee pai, tee kalli või löö patja, diivanit, mudi kaisukat vmt. St käsud-keelud peavad jah-lausetena olema.

3. Ürita näha seoseid, mis neid olukordi tekitavad. Kas äkki oleks võimalik 50% juhtudest vältida, ennetada? Nt palju tülisid tuleb sellest, et lapsed tahavad ise teha, aga vanematele see tülikas.

#3926564:

#3926517:

1. Loomi söödetakse, lapsi toidetakse!

2. Sõnadega on värskele aastasele raske seletada. “Ei” ja “ära” sõnu nad ei mõista, liiga abstraktsed. Saad suunata lihtsalt muule tegevusele, nt tee pai, tee kalli või löö patja, diivanit, mudi kaisukat vmt. St käsud-keelud peavad jah-lausetena olema.

3. Ürita näha seoseid, mis neid olukordi tekitavad. Kas äkki oleks võimalik 50% juhtudest vältida, ennetada? Nt palju tülisid tuleb sellest, et lapsed tahavad ise teha, aga vanematele see tülikas.

Mina küll ise söön ja last ka söödan. Täiesti ebavajalik kommentaar. Üleüldse selline närviline inimene peaks olema viimane, kes laste osas nõu annab.

Teemasse: üks oluline asi on ise rahulikuks jääda, nt mitte välja näidata lapsele, et tema karjumine sind endast välja viib.

Söötma on siiski sõnast sööt, mitte söök. Söök -sööma, sööt – söötma

Samamoodi ei ole sa ju tiine olnud, ikka rase.

Ja ei ole vaja teisi närviliseks sõimata lihtsalt seetõttu, kuna ise närvi läksid oma keelekasutuse tõttu. Selleasemel võiks oma lapsi vähem loomamoodi kohelda.

Ehk on natuke abiks.

https://tarkvanem.ee/vaimne-tervis/2-3-a-laps/

Tema soov asjadega ise hakkama saada muutub üha tugevamaks. Samas on väline maailm ka hirmutav – ta vajab endiselt ema poolt tulevat kindlustunnet, et uute olukordade ja muutustega toime tulla. Ta kogeb tugevaid tundeid, tahab nendes olukordades ise hakkama saada, kuid veel ei suuda.

Ta peaks aru saama, et kisa ja peskmine ei aita oma tahtmist saada. Praegu oled vastupidise signaali andnud. Tahab sülle, kisab ja peksab, sina teed, mis tema tahab. Kui ei tee, tuleb lihtsalt rohkem kisada ja peksta, siis ikka teed.

See soov olla kantud on jah normaalne. Osadel on seda vast vähem, minu omal oli palju.

Konkreetselt aastast (12-kuust) kandsin veel vahel rasketel hetkedel/päevadel kõhukotis ja vahel puusal.

18k+ enam ei jaksanud. Siis istusingi maas temaga kuni ta rahunes. Üldiselt ta nii kõvasti või kiiresti ei jaksanud lüüa, et ma ei jõuaks blokeerida või et valus oleks olnud. Kui valid istumise, siis istu, ära anna järele. Muidu õpetadki last lööma.

Soovitan sellist kulgu:

1. Laps küsib omal viisil sülle

2. Sa küsid kinnituse, “kas sa tahad sülle” ja ta nö jaatab seda.

a) ole kohe nõus “olgu, ma võtan su sülle” ja tassi teda mõnda aega. Püüa vältida põnevaid tegevusi (aknast välja vaatamine, mängima viimine vm)

b) paku kohe kompromissi “ma praegu tassida ei jaksa, aga ma võin siin istuda, kallistame ja saad mu peal ronida ka”. Kui ta on siin harjunud, et lõpuks ikkagi tassid ka, siis alguses on jonnimist rohkem, pärast vähem.

c) Keeldu kohe “ma pesen nõud ära, ja siiiiis võtan su sülle”, “ma panen pesu kuivama, ja siiiis võtan su sülle”. Pea oma lubadusest kinni ja lõpuks ta saab sellest lausest hästi aru. Nutmist ja pahast patsutamist ignoreeri

Mul on nüüd kahene, ja eks ikka süles on parim koht. Röökimist ja löömist on nüüd harva ja ülemised asjad üldiselt töötavad. Siiski, sellises vanuses suunan ta juba löömise peale rahunema. “Kui sa mind veel lööd, siis ma panen su ukse taha rahunema”. Lubadusest kinni pidada ja sellises vanuses 1-2 min max üksi (ohutus, valges kohas, mänguasjad võivad ka olla st oma tuba täitsa ok)

Eks võiks veel pikalt jätkata, et kuidas ja mida lapsele juurde rääkida, ja mida teha kui x, aga ma rohkem ei jaksa ???? Soovitan ingl keeles Happiest Toddler On The Block, eesti keeles nt jesslapsed.

Kiiret lahendust ei ole, ja lapse temperamenti ka ei muuda, aga järjepidevusega, lapsega ausaid kompromisse tehes ja endale kindlaks jäädes võib asja natuke mahedamaks saada küll. Kui sulle meeldisid need ideed, siis proovi, ja palju jaksu aga igal juhul!

#3928511:

#3928383:

Palusin rahuliku vanemluse soovitusi, mitte nõukaaegseid soovitusi, kus laps jäetakse üksi oma suurte tunnetega.

Kes üksi jätmisest rääkis ja mis nõukaaegne suhtumine. Sa tõesti ei saa aru, et kui sa teed peksmise ja karjumise peale seda, mida ta tahab, siis ta jätkab sinu peksmist. Peksmise peale ei peaks preemiana sülle saama. See pole mitte lapse tunnetega tegelemine, vaid tema halva käitumise premeerimine. Huvitav, et koeretekoolis koeraomanikud saavad aru, et see on vale reageering, aga lapsevanemad tihtipeale mitte, kuigi loogika on ka täiskasvanute puhul sama. Peksmine ei peaks olema lubatud tegevus, mille tagajärjel saab oma tahtmist. Sul oleks tõesti mõnd lastekasvatamise raamatut vaja vaadata.

Kirjutad pika teksti, aga mitte ühtegi teemasse puutuvat soovitust ei ole. Võta eeskuju eelneva kommentaari kirjutajast, konkreetsed soovitused, viisakas ja heasoovlik toon. Selline klähvimine on tarbetu.

Minu kogemus näitab, et võimalikult palju tuleb selliseid episoode ennetada. Kui juba hakkad aimama, et mingi teatud olukord vallandab löömise ja kisa, siis lapse tähelepanu hajutada ja eemale suunata.

Minul läks kergelt, see kisa ja löömise periood oli üsna lühike ja ilmselt mängis rolli ka mu lapse pehmem iseloom. Aga ennetamine tõesti aitas.

Veel, mis ma tähele panin, et nälga vallandas lausa lapses maas püherdamisega jonnihood.
Kuna sa kirjutad, et tal söömisega nagunii keeruline, siis võib-olla see ongi põhipõhjus, miks laps koguaeg pahur on.

Kas toidad ise? Mina lasin mõnuga pläkerdada tal ise oma söögitoolis juba üsna pisikesena. Seega aastaselt ta praktiliselt sõi juba ise(vedelat vaid pidi aitama).
Kui toidad ise, anna tal võimalus ise süüa(avastab rusikaga toidu tekstuuri jne) ja ehk siis jõuab rohkem toitu ka kõhtu.

Ma pakuks (st pakkusin) kallistust.

Kui kisas, kükitasin, avasin käed, küsisin, kas tahad kalli – mõnikord n-ö ehmatas kohe välja, mõnikord vajas natuke aega, enne kui tahtis. Ja rahunenud lapsele sobisid juba erinevad variandid, mitte ainult ringi tassimine. Juba rahunenud lapsel püüdsin ka kutsuda esile selle “ülle” või žesti, enne kui sülle võtsin, et näidada, et rahulikult sõnadega saab tõenäolisemalt oma tahtmise.

Ennetamine on ka kindlasti omal kohal.

Ja “kohal olemine” üleüldiselt, sest eks nad klammerduvad seda enam, mida rohkem muuga tahaks tegeleda.

#3928383:

#3928306:

Ta peaks aru saama, et kisa ja peskmine ei aita oma tahtmist saada. Praegu oled vastupidise signaali andnud. Tahab sülle, kisab ja peksab, sina teed, mis tema tahab. Kui ei tee, tuleb lihtsalt rohkem kisada ja peksta, siis ikka teed.

Palusin rahuliku vanemluse soovitusi, mitte nõukaaegseid soovitusi, kus laps jäetakse üksi oma suurte tunnetega.

Sulle antakse jumala asjalikku ja pädevat nõu ja sa nähvad siin vastu, kaitstes ikka oma imetabast türanni, teadmata tegelikult mitte midagi lapse kasvatamisest. Aga lase siis samamoodi edasi, kui peksab, keera teine põsk ka ette.

Ja siis kui imetabane türann 15-aastane, tuled kurtma, et laps ülekäte kasvanud ja ühiskonnaga pahuksis ja sina saad ainult tappa, kui midagi öelda julged. Aga ole ikka temaga tema suurtes tunnetes, onju, sest sinu laps on midagi nii erilist, et toimivad kasvatusmeetodid talle ei sobi.

Enne kooli saab ATH diagnoosi ka raudselt:)

Mul endal on pooleteise aastane. Ma nüüd ei tea, kas ma käitun õieti või valesti, aga üldiselt ma ei lase lapsel nii kaua minu tähelepanu nõuda, et asi sellise käitumiseni jõuaks. Mitte, et ma pean õigeks igale lapse soovile järele anda, aga sageli need soovid on sellised lihtsad – tahan sülle, tahan näha mis sa teed, tahan, et sa minuga suhtleksid. Tunduks imelik täiskasvanud pereliiget ignoreerida, sest ta võiks ju aru saada, et ei saa alati oma tahtmist. Võtangi lapse sülle ja võimalusel jätkan oma tegevusi. Või panen ta köögis seisupukki, et ta saaks vaadata ja seletan asju ja proovin leida viise, kuidas ta saaks tegevusest osa võtta. No muidugi on situatsioone, kus ma peangi ütlema, et emme ei saa hetkel kui ta mu püksi sabas ripub ja jaurab, aga neid on tegelt vähe.

Kui asi on ühel või teisel põhjusel jõudnud ta vihastamiseni või isegi asjadega tagumiseni (on tulnud ette) siis no oleneb olukorrast. Kui vaja lasen tal natuke põrandal aeleda ja jonnida, taguda mind, ei kurjusta, pigem räägin rahulikult, et ma tean sa oled närvis, emmel läheb natuke aega, veidi pead ootama. Vahel peab kiiremini sekkuma, kui tagumise sihtmärgiks on näiteks kass. Aga alati üritan olla rahulik ja järjepidev, et viis kuidas ta midagi küsib ei muuda tulemust (aga tulemus ei tohiks olla enamasti “ei saa”) ja halvasti käitumist otseselt ei karista.

Mulle tundub, et kui laps tunneb, et teda mõistetakse ja tema vajadused on olulised ja ta ei saa iga kord blokki, kui ta tähelepanu otsib, siis ta ka teeb seda palju vähem ja oskab ka rahulikumalt oodata. Mu meelest ei ole mõistlik, ega hea kasvatus, lasta lapsel pidevalt jonnida, sest et vanema arvates peab laps mõistma, et ei saa alati oma tahtmist. Tahtmisel ja tahtmisel on vahe.