Teema: .

Ega see arutelu siin mu mehe tegudele või muule miskit ei muuda.
Minu ainus põhjus hetkel miks kaaluksin last alles jätta, on hirm abordi ees.
Küll on kuuldud hirmsatest tüsistustest jne.
Ma lihtsalt kardan, aga selle hirmu tõttu laps saada… Oeh.
Kardan põhjusega. Mul oli 9 aastat tagasi katkemine 8 nädalal, ise ei puhastunud, sain tablette ja ma iga hetk mõtlesin, et annan otsad. Need ei mõjunud ja nii mitmeid päevi!
Siis LÕPUKS tehti narkoos…
Peale seda oli kõik ok, aga ma kardan ja see on loogiline!
Ma ei kujuta ette,kuidas sinna portseduurile mu jalad kannaks, tabeltiga ei riski ja ütlesin seda ka arstile. Eks siis pobises, et ju siis mu keha ei tee nendega koostööd või miskit.
Kirurgilise laitis nii maha, nagu kõik kaabitaks välja… Tegelikkuses väikese raseduse pealt ei kaabitagi midagi, aga see selleks.
Saan aru, et mu oma viga, et kardan jne, aga… Ega mingisuguse rahusti mõju all ma sinna protseduurile ju ka minna ei saa.
Minu jaoks on nii kohutavalt raske, kardan edaspidise pärast ja oma tervise pärast.
Mehel muidugi poogen, teda ei kisuta seest tyhjaks, teda ei puuduta keegi, isegi toeks ta tulla ei tohi, corona ju. Kedagi sisse ei lasta, oleks tugipunkt oleks ehk kergem seda teha.

#3549321:

#3549288:

Mida ma teeen??

Aborti pidid ju tegema, mis jaurad siin kogu aeg. Hakka loogilisemalt mõtlema. Sünnitus on ju palju valusam kui abort. Ja võiks peale oma egoismi, kuidas sina kõike kardad, natuke selle peale ka mõelda, mis sellest lapsest siis saab sellise ema ja isaga. Kui isa on nõme, peaks ju ema vähemalt olema mõistlik ja tubli. Sina seda ei ole. Ja praegu pole su rasedus kinnitustki leidnud, võib-olla on tühi lootekott. Täiesti ebaratsionaalne oled.

Kusjuures tühja lootekoti puhul tehakse samuti puhastus, seega protseduurist ma ei pääse. Súnnitus on jah valusam, aga selliseid tüsistusi kui abordil ju tavaliselt ei ole… Vähemalt keegi ei too hirmutavaid fakte paberil välja.
Rasedus ei ole ilmselt täielikku kinnitust leidnud, sest päevade järgi olev 6+ on reaalselt 2+,kuna ma tean millal ma tâpselt viljastusin, punase verelaigu järgi paberil 2 päeva enne menstruatsiooni. Peale seda 4p tegingi testi ja tugevalt positiivne. 2 UH ju ka selja taga juba.
Seega päevade jârgi arvestamine on puhta vale, raseduse suurus peab olema ikka see millal reaalselt toimus pesastumine.
Ei olegi ju võimalik näha 2-3 nf raseduse puhul muud peale lootekoti?

#3549506:

#3549374:

Súnnitus on jah valusam, aga selliseid tüsistusi kui abordil ju tavaliselt ei ole… Vähemalt keegi ei too hirmutavaid fakte paberil välja.

Miks ei too! Sa ilmselt ei loe meditsiinilist kirjandust ikka. Üks võimalik, kuigi tänapäeval harva esinev tüsistus, mis sünnitusel on, on ema surm. Veel on võimalik põiepidamatus, võivad tulla nt neeru-, emaka- või põiepõletik, hemorroidid, lisaks siis kaalutõus, sünnitusjärgne depressioon. Ja need on ainult levinumad probleemid, peenikeses kirjas on kindlasti veel asju. Aga ometi oled julgenud juba sünnitada. Elu polegi ju riskivaba.

Hmm, nojah. Sünnitustega on hästi läinud tõeti, kuid lapse sünd ongi ju loomulik käik.
Abort on sekkumine tervisesse ning tundub kuidagi ohtlikum, sünnitatakse ju iga päev sadu lapsi.

#3549918:

#3549755:

Abort on sekkumine tervisesse ning tundub kuidagi ohtlikum, sünnitatakse ju iga päev sadu lapsi.

Tõepoolest, jah. Ega neid emakaõõne abrasioone tõesti eriti tehtud ei ole, minu teada sa oleksid meie vabariigis viimase 10 aasta jooksul esimene. Ohtlik värk tõesti.

Eks ikka tehakse, aga see tundub ohutum ja lisaks tehakse seda ju tervislikel põhjustel.
Abort on pigem teguviis millele vaatavad ka arstid ju viltu?! Tavapårast oppi ma ei pöeks ausaltöeldes.

#3550273:

#3550068:

Eks ikka tehakse, aga see tundub ohutum ja lisaks tehakse seda ju tervislikel põhjustel.

Abort on pigem teguviis millele vaatavad ka arstid ju viltu?! Tavapårast oppi ma ei pöeks ausaltöeldes.

Mis sul viga on?

Viga pole midag, aga hirm on ju, olen korduvalt ôelnud

#3550987:

Teemaalgataja mida siis otsustasid? Abort või sünnitada?

Hei.
Otsustasin ikka katkestada, aga aega veel kirjas ei ole ning kuhugi alla pole kirjutanud, ootan ÄE aega. Arutasin paljude lähedastega ning rääkisin oma pereelust ja põhjustest mis mind abordi suunas kallutavad, õnneks kõik olid arusaajad.
Minu puhul vaid saatmas hirm protseduuri+tüsistuste ees, nagu eelnevalt olen öelnud.
Püüan tugev olla ja kuidagi endas jõu leida, et see ära teha.
Täna sain hcg proovi vastuse ka, keegi siin kirjutas, et äkki ma polegi rase. Igatahes oli numbriks (suurem kui) 10000.

#3551011:

Minul on vaid üks küssa. Mida võtad ette selleks, et sa sellises olukorras uuesti ei rasestu? Panustad sellele, et mees enam nii ei tee?

Pillid ilmselt,olen spiraalilastest küllalt kuulnud. Ning noh, loogiliselt mõeldes kardan ma pikka aega seksida,ükski rasestumisvastane vahend ei ole ju ka 100%.
Rohkem seda stressi läbi elada ja abordi teed ei tahaks iial ette võtta.

#3551199:

Mida sa siis enam ootad, kui oled otsustanud lapse tappa???

Pead ikka valusale kohale vajutama? Mu otsus ei tule kusagilt poolt kergekäeliselt, mul on vâga raske. Aga ma pean mõtlema, kuidas ja kui palju ma tulen ise toime lastega, kui peaks mees näiteks otsustama hoopis haljamale oksale liikuda.
Ma olen oma mõtetega teinud tööd nädalaid, otsinud plusse ja miinuseid.
Selline otsus pole mitte kunagi naisele kerge, vähemalt enamikele mõtlevatele naistele mitte.