Teema: Abort ! Mida üldiselt sellest inimesed arvavad?

Kuna ainsad rasedusVASTASED vahendid on kondoom, geelid/kreemid ja pessaar, siis minu silmis tavaline rasedusest loobumise vahend nagu pillid ja spiraalgi!

Seda teemat on palju arutatud ja vaieldud. Mina leian, et abort on õigustatud juhul, kui on vägistamine, loote väärareng (nagu esimene vastajagi ütles), kui ema tervis on ohus. Juhul, kui naine jääb tõesti rasedaks ka läbi \”võimsa tulemüüri\”, siis on vast ka abordi õigustatus kaalutav. Samas, kui ma ise jääks rasedaks nii, et olen omaarust mitut kaitset väga hoolikalt kasutanud, siis ma ei julgeks aborti iiial teha. Nimelt tunduks mulle, et see laps ilmselt PEAB mu/me juurde tulema mingil müstilisel põhjusel ja küll ma hakkama saan.

Eriline teema on abortide puhul veel alaealise rasedus, mis vajaks vist eraldi käsitlemist.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Seda teemat on palju arutatud ja vaieldud. Mina leian, et abort on õigustatud juhul, kui on vägistamine, loote väärareng (nagu esimene vastajagi ütles), kui ema tervis on ohus. Juhul, kui naine jääb tõesti rasedaks ka läbi \”võimsa tulemüüri\”, siis on vast ka abordi õigustatus kaalutav. Samas, kui ma ise jääks rasedaks nii, et olen omaarust mitut kaitset väga hoolikalt kasutanud, siis ma ei julgeks aborti iiial teha. Nimelt tunduks mulle, et see laps ilmselt PEAB mu/me juurde tulema mingil müstilisel põhjusel ja küll ma hakkama saan.

Eriline teema on abortide puhul veel alaealise rasedus, mis vajaks vist eraldi käsitlemist.[/tsitaat]

Mis selle alaealisega siis nii väga on? Ma sain 17a emaks, sain/saan emadusega väga hästi hakkama, laps on tark ja tubli. Praegu olen 22, näiteks praegu oleks rasedus täiesti ebasobiv mu ellu, tol ajal oli aga vägagi soovitud. Ega siis raseduse/lapse sünni sobivus ema ellu ei sõltu vanusest. Võib olla sobiv 15 ja ebasobiv 35 ja võib ka vastupidi.

Teemasse ka: pooldan, et abordivõimalus peab olema, kui lapsel on väärareng, ema on vägistatud, on tõsine oht ema tervisele, või on naine tõesti reeglipäraselt ja korralikult kasutanud ras. vast. vahendeid, kuid on siiski rasestunud. Seda viimast siiski kontrollida ei saa, aga see oleks südametunnistuse küsimus.

Minu meelest on ka abort pigem inimeste päästmine kui mõrv. Miks ma peaks selle lapse sünnitama kui ma tunnen et mul pole tema jaoks aega või ma ei taha temaga tegeleda või mul on teised huvid jne jne. Miks ma pean sünnitama lapse keskkonda kus teda ei taheta? Kus ta tunneks end terve elu eemaletõugatuna jne jne.

See on lihtsalt näide. Mina mõistan aborte. Enne lapsi olin abordivastane, nüüd alles lastega mõistan mida see kõik tegelikult tähendab. Armastan oma lapsi väga ja olid planeeritud, aga kui hetkel peaks rasedaks jääma (spiraal), siis tunnen et aborti tehes päästaksin oma 2 lapse elu, sünnitades rikuks 3 lapse elu.

No mis jutt see on? Isegi absoluutselt korrektsel kasutamisel jääb pille kasutades aastas rasedaks 2 naist 1000st. See tähendab, et kui kõik eesti naised võtaksid pille ja absoluutselt korrektselt, oleks siiski aastas kümneid rasedusi. Kas sa nt. spiraalilastest ei ole kuulnud? Ja spiraal ei ole enamasti paigalt liikunud, vaid kenasti oma kohal emakaõõnes, kõrval loode.

Kui naine ei taha last, siis ei pea ta saama.

Just lugesind uudist, kus ema näljutas oma 4kuuse lapse surnuks.

Ise ei kujuta ette, et laseksin oma raseduse katkestada, v.a loote raskete väärarengute puhul, aga teiste inimeste puhul suhtun ratsionaalselt ja tolerantselt. Isegi nii tolerantselt, et praegu arstiks õppides ma ei välista enda jaoks günekoloogiat tulevase erialana seetõttu, et seda eriala õppides ja naistearstina töötades tuleb paratamatult ka oma käega rasedusi katkestada.

Filosoofilisel tasandil on tegu niikuinii lahendamatu küsimusega, aga praktiline elu on aastatuhandete jooksul näidanud, et igas olukorras ja igas ühiskonnas on hulgaliselt naisi, kes leiavad rasestumise korral raseduse endale nii vastuvõetamatu olevat, et üritavad seda iga hinna eest hävitada, isegi kui nad väga hästi teavad, et abort on keelatud ja teostatakse tingimustes, mis on naisele eluohtlikud. Kriminaalsed abordid ebaadekvaatsetes tingimustes ning nende tagajärjel sandistatud ja ka surevad naised (peale selle tänapäeva oludes muidugi veel aborditurism) on abordikeeldude paratamatu tagajärg – minu arvates on sellise valiku korral legaalse abordi võimalus mõistlikum, inimlikum ja kokkuvõttes elu väärtustavamgi. Pealegi on rohked uurimused näidanud, et kõige vähem aborte tehakse kokkuvõttes ikkagi ühiskondades, kus on kättesaadavad nii korralik seksuaalharidus, adekvaatne kontratseptsioon kui ka legaalne abort naise soovil. Nii et abortide juriidiline keelustamine pole mingi imevahend nende ärahoidmiseks.

olen Mutsamammaga nõus.
aborte peaks olema palju vähem, vaadates neid võimalusi, mis raseduse ära hoidmiseks täna saada on.

aborte jääbki aina vähemaks, aga võimalusena peab see jääma, ka soovimatu raseduse korral. me ei saa eeldada, et muutused toimuvad kiiresti, aga nad toimuvad, muutused rahvastiku käitumises võtavad aastakümneid ja need on läinud aina paremuse poole. vägivalla ja hukkamõistu ja keelamisega ei saavuta aga midagi.

Minul on 3 last olemas ja kasutan tavalist spiraali. Kõik lapsed olid planeeritud, st alati kui mehega kokku leppisime, et nüüd võiks laps tulla, eemaldasin spiraali ja pärast sünnitust panin uuesti. Kui peaksin rasedaks jääma spiraaliga, siis kindlasti teeksin aborti. Laps, keda ma pole soovinud ja kelle tulekuks vaimselt valmis, ei tohi sündida. Ma ei armastaks teda ega hooliks temast nii, nagu soovitud lapsest, vaid ta oleks nagu lisakoorem kaelas ja sellist saatust ma oma lastele ei taha. Lapsed peavad olema soovitud ja väga oodatud! Kui mul veel lapsi polnud, siis abort võrdus minu jaoks mõrvaga ja ma kuulutasin seda ka siin perekoolis (15 aastat tagasi). Ise pole ma mitte kunagi aborti teinud, kuid nüüd teeksin seda kindlasti ilma süümepiinadeta, kui laps peaks tulema vaatamata rasedusvastaste vahendite kasutamisele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Enne lapsi olin liberaalsem abortide suhtes. Nüüd, kui mul endal kaks väikest last, siis olen aga ikka täiesti abordivastaseks muutunud. Mul on sahtlis alles mõlema puhul tehtud positiivsed rasedustestid. Päevad olid just ära jäänud. Ja see kaks triipu tähendab inimest 😮 !!!
Ma ei suudaks oma praegusi lapsi nö \”ära koristada\”, kui nad mu ellu järsku ei sobi, miks peaks ma suutma teha seda veel sündimata lapsega ? Vahe on selles, et sündimata laps peab lihtsalt minu kõhus kosuma nabanööri otsas. Need, kes sündinud, nad on samasugused lapsed, lihtsalt ei ole minuga nabanööri pidi ühenduses.

Aga nagu öeldud, enne lapsi ma päris nii ei mõelnud, sest kogemus, tunded puudusid.[/tsitaat]

Aga suudad sa näha, kuidas väikestest lastest keegi ei hooli ja neid pole kellelegi vaja, nad on üksi ja õnnetud? Olen 10 korda ennem abordi poolt.

Ma olin ka selline kahevahel kõhkleja abordiküsimuses pikka aega. Endal ühtegi aborti ei ole olnud. Sel suvel lugesin Mari Saati suurepärast raamatut Surija üksildus ja seal puudutab üks essee aborte. Autor kirjutab, kuidas meie imestame, miks loodusrahvad niimoodi vaesuses palju lapsi saavad, ja siis kirjutab, et nende uskumust mööda on inimeseks sündimine suurim õnn ja mis õigus on meil, juba olemasolevatel inimestel, seda teistele (tullatahtjatele) keelata.

Niiet lapse sünnitamine on võimaluse andmine. Budistlikus maailmas siis uuestisünni mõttes, aga mumeelest pädeb see mõte ka mittebudistina – võimalus on sellel sündival inimesel nii uuestisünni mõttes kui ka praeguse elu mõttes. Ükskõik kui jube ta lapsepõlv ka ei ole. Olematus on ilmselt absurdsem. Mind igatahes see konkreetne Mari Saadi essee pani elule täiesti teise pilguga vaatama. Seda juttu, et lapsele ei ole oma tuba pakkuda ning ilmselt ei saa ta ka uusimat käru ning seetõttu pigem ärgu sündigu, on täiesti ebapädev.

Jah, arvan küll. 17 aastat hiljem tunneb üks noor õnne keskkooli lõpetamise puhul. 35 aastat hiljem kasvatab üks isa, kellel jäi küll keskkool raske nooruse tõttu lõpetamata, kuid kutsekas sai ameti, oma kolme last. 70 aastat hiljem on üks vanaema koos oma lastelastega. Millise inimese neist sa välja kustutaksid?

Puulehed ja nälg. Loomulikult peavad vanemad tagama lapsele lapsepõlve. Kui nad ei suuda seda, siis riik teeb seda kasvõi miinimumtasemel. Sotsiaalsete ekstreemsuste peale on kogu ühiskond tagajalgadel (nälgivad lapsed), ja peabki olema. Kas lapsed 17. sajandil, kui nad olid väärtuslik masstööjõud, oleksid pidanud olemata olema? Aga kas meie vanaemad ja -isad, ka emad ja isad 1940ndatel ja Siberis puulehti söönuna ja näljas olevana oleksid pidanud üldse välja surema? Kas nad on vähem väärtuslikud inimesed praegu?

Mu point on, et kõnealusel inimesel võib olla 10, 15 aasta pärast täiesti suurepärane elu. Elu, mida ta naudib kuni surmani. 70 aastat suurepärast elu versus aasta(d) viletsust enne lastekodusse sattumist.
Miks sinusugune otsustaja peab selle surma tooma juba enne sündi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ah, et laps peab kindlasti tulema, kui ta tulla tahab? Palju on veel vaja avalikuks tulnud lugusid puulehti söövates lastest, külmetavatest, hulkuvatest ja nälgivatest lastest? Vanemad lubasid neil tulla aga tingimusi ei suuda luua. Kas abordivastased aitaksid ja toetaksid neid lapsi?[/tsitaat]

Ei, laps ei pea tulema. Selle vastu on rasestumisvastased vahendid. Ja need ei vea massiliselt alt, nagu üritatakse väita.
Abordivastased üritavadki selgeks teha, et raseduse vältmiseks on paremaid vahendeid kui abort.
Sellel mõnel üksikul juhul, kui vahendid tõesti alt veavad, saab lapse anda lapsendada. See laps on eriti oodatud.