Olen 54. Mul kergemat sorti ärevushäire. Olen võtnud umbes aasta AD-sid (Elicea), ärevust tõesti ei tunne. (No vahel öösel ärgates ainult.) Aga mul ei ole energiat. Töö on ainus, mis mulle vähegi huvi pakub. Kodus olen täiesti audis. Ma ei tee süüa – tunnen, et ei taha teha ja kõik. Pelmeenid on suur saavutus. Koristan vaid siis, kui enam karkudega ka üle ei saa. Sest ma ei taha koristada, ei suuda end sundida. Aknad on aasta pesemata, ma ei suuda seda tööd ette võtta. Ma ei loe enam raamatuid, ma ei vaata filme. Varem jumaldasin reisimist, nüüd tunnen, et ei taha…. ehk siis miski ei huvita mind, miski ei innusta ega ärata ellu. Tiksun kuidagi päevast-päeva. Kõlab natuke nagu depressioon? Samas mul on ju juba ravimid peal, kas need siis lihtsalt ei sobi? Peaksin uuesti arstiga nende vahetusest rääkima?
Teema: AD-d, kas sobivad mulle?
See ei kõla natuke nagu deprekas vaid täitsa musta augu moodi. Ise võtan ka AD-sid üle 3 aasta ja tahan ikka tegutseda. Eile pesingi aknad, tahan uusi retsepte katsetada, tahan minna jalutama ja rattaga sõitma. Kindlasti kiiremas korras räägi arstiga.
Kas võtad ka vitamiine?
Päris kindlasti peaks vahetusest rääkima ja mõnda teist ravimit proovima. Kui praeguse ravimiga oled nii mustas augus siis see ei mõju ju ilmselgelt nii nagu peaks! Jõudu sulle!
Esialgses jutus kirjutad, et midagi ei taha teha. AD-de ülesanne ongi hoida meeleolu stabiilsena. Kui oleks pidevalt rõõm ja vaimustus, siis järgneks sellele jälle langus. AD-d hoiavadki inimesed taas tegutsemas, kui eelnevalt tundus kõik nii tohutult raske ja iga uus päev oli puhas piin.
TA olen – ma vist ei oskagi seletada, kuidas end tunnen… ma ei ole õnnetu ega kuidagi masenduses. Olen oma eluga tegelikult vägagi rahul, lihtsalt ei innustu millestki. Mingit sädet ei ole minu jaoks milleski, elan kuidagi emotsioonitult. (Töö samas tekitab küll emotsioone, see jutt käib kõik eraelu kohta.) On see depressioon? Äkki lihtsalt vanadus ongi selline, et midagi õieti ei naudi enam? Mul on kuidagi piinlik psühhiaatrit tülitada, on ju nii palju inimesi, kellel on tõesti halb ja kes väga abi vajavad. Mina olen lihtsalt rõõmutu, muud muret ei olegi nagu. Vanasti öeldi minusuguse kohta, et heast elust lolliks läinud…
Ma olen 52. Nii hullus olukorras just ei ole, et kodus ei pese ega korista, aga seda sädet pole minus ka juba ammu. Miski ei huvita ega paku pinget. Jõulud – eks neid juba peetud küll ja veel. Munadepühad – on ju elus neid värvitud piisavalt. Kevad – no mis seekord teisti on, läheb jälle vuhti ja varsti sügis käes. Mis ma elult ootan? Mitte midagi ei oota. Mis mind uuesti erutaks? Ei tea, kas ongi veel mõnd sellist asja. Kahju.
No kes viitsiks neid asju teha? Või teeks rõõmuga. Mina küll mitte. Ma ei suuda üldse naiste moodi elada. Tööl käia ja siis kodus midagi teha. Ma teeks üht neist. No nagu mehed saavad elatud. Ainult töö ja tulevad koju puhkama.
TA olen – ma vist ei oskagi seletada, kuidas end tunnen… ma ei ole õnnetu ega kuidagi masenduses. Olen oma eluga tegelikult vägagi rahul, lihtsalt ei innustu millestki. Mingit sädet ei ole minu jaoks milleski, elan kuidagi emotsioonitult. (Töö samas tekitab küll emotsioone, see jutt käib kõik eraelu kohta.) On see depressioon? Äkki lihtsalt vanadus ongi selline, et midagi õieti ei naudi enam? Mul on kuidagi piinlik psühhiaatrit tülitada, on ju nii palju inimesi, kellel on tõesti halb ja kes väga abi vajavad. Mina olen lihtsalt rõõmutu, muud muret ei olegi nagu. Vanasti öeldi minusuguse kohta, et heast elust lolliks läinud…
See on samuti depressioon kui igasugune motivatsioon kaob ja ei ole tahtmist mitte midagi teha, ära aja seda vanaduse või hea elu kaela vaid vaata tõele näkku! Arsti asi on inimesi ravida ja sinu mure pole kuidagi väiksem kui kellegi teise oma, sul on õigus õiget ravi saada!
See on samuti depressioon kui igasugune motivatsioon kaob ja ei ole tahtmist mitte midagi teha, ära aja seda vanaduse või hea elu kaela vaid vaata tõele näkku! Arsti asi on inimesi ravida ja sinu mure pole kuidagi väiksem kui kellegi teise oma, sul on õigus õiget ravi saada!
Eks võid ju minna ja nõuda, aga tõsiasi on see, et mõnele ei mõju mingi ravi. Mina olen viis või kuus sorti antidepressante proovinud ja pole olukord muutunud. Mõni peabki leppima, et tema elu ongi hall ja kole.
Mis jutt see on! Kui soovid halli ja koleda eluga leppida, siis on see sinu tahe ja sinu otsus aga ära sellist leppimist teistele küll määra. Depressioonist välja tulemine on võimalik ja sõltub eelkõige sammudest mida selle nimel teed
On inimesi, kelle peal on ravi väheefektiivne. Ja neid pole vähe. Kui sa pole kuulnud sellisest asjast, ei ole vaja sõna võtta.
Mis jutt see on! Kui soovid halli ja koleda eluga leppida, siis on see sinu tahe ja sinu otsus aga ära sellist leppimist teistele küll määra. Depressioonist välja tulemine on võimalik ja sõltub eelkõige sammudest mida selle nimel teed
On inimesi, kelle peal on ravi väheefektiivne. Ja neid pole vähe. Kui sa pole kuulnud sellisest asjast, ei ole vaja sõna võtta.
Mis antud jutt siia puutub? Teemaalgataja peaks kohe lusika nurka viskama ja pole mõtet teist ravimit proovidagi, sest sinule ju need ei mõju? Mõtle palun enne kui kirjutad ainult enda mätta otsast!
