Teema: Adopteerimine

Ära anna alla. Mul endal õnnestus alles 13.ivf katse. Proovisin kõike kõike, erinevad vitamiinid jne. Kolm erinevat kliinikut jne. Aga….käisin lõpuks Benjamin Lillemäe teenistusel. Peale teenistust pani igale inimesele käed peale ja andis õnnistuse. Temast on ka saade tehtud. On raseduse teemadel ennegi aidanud. Ma nagu väga ei uskunud aga mis mul kaotada oli, olin nii palju katseid teinud, 6 aastat. Lisage ta Facebookis sõbraks ja ta postitab tihti oma kontole , kus ta Eestis teenistusi peab. Ta oli
mu viimane päästeingel , kui mul katse õnnestus , ma vaikselt hinges ütlesin talle suur aitäh :-)????????

Hästi huvitav on jälgida, kui kuhugi midagi postitada. Kirjutasin vaid lühidalt oma teemast aga alati on ka MIINUSTE(-) ladujaid, nii naljakas????. Mitte kunagi ei pea ühtegi postitust tõepähe võtma ja ammugi mitte kuhugi kellegi juurde minema hakkama jne. See oli yldse suur juhus, et ma Benjamini juurde sattusin ja vb , et katse õnnestus ei olnudki temaga seotud, oli ka juhus või saabus minu aeg, kes teab????????‍♀️. Aga kui küsida inimese käest, kellel laste saamisega probleeme pole: “ kas sa vahetaks minuga kohad?” , vaevalt keegi minu nahas tahaks olla. Kui sa oled juba nii palju katseid teinud, siis lõpuks,kui on lootusetuse tunne peal, proovid kõikvõimalikke ka võib-olla ebareaalseid asju, mida muidu väga ei usu. Ja osad arvavadki, et oled peast soe juba.

#3384888:

#3382024:

Meil on kolm IVFi ringi selja taga – neist kaks täielikud nulliringid ja viimane paraku peetunud. Proovime veel.

Adopteerimisest oleme rääkinud, aga üldiselt ei see ei ole asi, mis meie jaoks laual oleks. Mees on öelnud, et kui me oma last ei saa, siis tal tingimata last kasvatada ei ole vaja. Et on elus muudki ägedat. Mu enda jaoks ei ole põhjus, et ma ei saa lapsi, õige põhjus adopteerimiseks. Mul tundub, et õigem oleks see siis kui ma tahaks last väga aidata, aga põhjus, kui ma ise ei saa, siis adopteerin. See oleks siis nagu varuvariant ja ei tundu mulle õige.

Ka doonormunarakkuga on mul näiteks segased tunded. Mul endal ei oleks sellest midagi kui laps keda ma kannan, ei oleks bioloogiliselt minu, aga ma olen lugenud täiskasvanud doonorlaste foorumeid ja see ei tundu olevat lihtne olukorda, kuhu kedagi panna.

Seega hetkel on meie piir IVF oma rakkudega ja kui see ei toimi, siis on elus veel palju muid toredaid asju. Võibolla arvan aasta pärast absoluutselt teist moodi.

Maailmas on palju hoolitsuseta lapsi. Minu meelest pole oluline, et laps oleks oleks bioloogiliselt enda oma. Lapse-vanema suhe tekib ajaga, lapse eest hoolitsedes. Mina tunnistan, et emainstinkt tekkis aastatega, mitte siis kui laps oli kõhus või rinnale pandi. Kui loodus last ei anna, siis on ometigi mingi põhjus, nt sünniks raske puudega laps. Seda ei taha ju keegi. Aga aidata ühte vanemateta hädas last, on palju õilsam, kui vägisi enda bioloogiat punnitada. Aga saan aru, et paljud seda teha ei suuda.

Esiteks ei ole enamasti mingit väga erilist põhjust, miks paar lapsi ei saa ja paraku sünnivad raske puudega lapsed ka ülilihtsalt rasestuvatele naistele. Ma ei saa täpselt aru, mida sa oma lausetega öelda tahtsid, aga igaks juhuks mainin, et ära palun kunagi mine kedagi lohutama lausega, et küllap on sel mingi põhjus, miks te lapsi ei saa ja küllap teil muidu sünnikski puudega laps.
Teiseks ei saa adopteerimise puhul rääkida midagi õilsatest tunnetest. Pigem vastupidi, peaks endale aru andma, et soov lapsi saada on väga egoistlik, vahet pole, kas saadakse lihane laps või lapsendatakse. Kunagi üks mees ütles, et sai aru, et aeg on lapsendamiseks küps, kui mõistis, et ta tahab last ja see ei ole teene sellele lapsele, vaid laps osutab teene talle. Minu meelest väga õige mõtlemine. Ma väga loodan, et PRIDE- koolitusel hammustatakse see läbi, kui keegi tuleb enda meelest õilsat tegu tegema. Lapsendada tuleks siis, kui on tunne, et kuidagi teisiti ei saa. Kui mul poleks oma bioloogilisi lapsi, siis ma kindlasti oleksin üritanud lapsendada ja seda mitte selle pärast, et ma olen väga hea inimene.

Need on kaks eri asja ja ei ole kuidagiviisi automaatselt seotud. Kui oled rase või just lapse saanud, siis on alati võimalik end nö pausile panna adopteerimise osas. Saan aru, et seda ka soovitatakse, sest adopteerimise korral on vaja end täielikult pühendada sellele lapsele, kes perre tuleb oma murede ja hirmudega.

viimasele käole
aga kas sa armastaksid samaväärselt ka 13 aastast kerge puudega ja juba noorsoopolitseis kirjas olevat käitumishäiretega last. Sellist, kes mäleab oma bioloogilisi vanemaid ja viit õde-venda hästi, tahab ka neist rääkida ja ütleb sulle tülide käigus et sul pole õigust teda korrale kutsuda, sest sa pole ta ema.

Siin ju eelmised räägivad oma kogemusest – kuni kümneaastaste laste ‘järjekord’ on aastaid. Ja need lapsed, kes sattuvad lapsendamisrattasse, pole õnnetud väikelastest keskklassi orvud, kelle mõlemad vanemad surid traagiliselt. need lapsed on rohkem elu näinud kui sina.

Oled korduvalt öelnud, et puudega last sa ei sooviks – kui egoistlik – sest täpselt puudega lapsi ongi kõige enam ‘saadaval’ lapsendamiseks. Sündinud täiesti sigimisvõimelistele ja tervetele vanematele enamasti.

Enamik inimesi on sama egoistlikud kui sina – laps ei pea olema geneetiliselt oma, aga võiks lla ‘lihtne’ – ilma tervise ja käitumishädadeta. Ja selle pärast võetakse pigem doonorsugurakk või ukraina surrogaatema, mitte ei lapsendata eesti lapsi.

Miks sa siis rõhutad siin korduvalt et sina terviserikkega last ei soovi? Selle asemel et päästa mõni terviserikkega laps lastekodust, saadaval on neid terve ampluaa erinevates raskusastmetes.
Viljatusravi tagajärjel sünnib vähem puuetega lapsi kui 20aastastele ups-rasedustele.
Jaluta mõnikord mõne puudega lapse vaenma juurde ja ütle naeratusega, et see teeb küll haiget mis ma ütlen, aga eks sellel on oma põhjus miks nii läks.

Aga IVFi foorumis sellise jutu rääkimine on täiesti taktitundeline.
Sa võid olla palju töötand erinevate lastega, aga günekoloogina sa töötand ei ole.
Põhjused miks kellelgi rasedust ei teki on seinast seina. Ja kõik maailma puudega lapsed on sündind siiski rasedustest, mitte raseduse puudumisest, seega on ‘süüdi’ terved ja raseduse kandmiseks võielised inimesed ja tuleks ikkagi neile näkku visata oma taktitunnet, mitte siin.

Meie lapsendasime ja peale seda mõned aastad hiljem sünnitasin ka ise.

Teekond esimese lapseni oli tegelikult üllatavalt lihtne – olime mehega hästi noored (alla 30, aga selleks ajaks juba 8 a koos olnud), ma ei olnud loomulikul teel rasestunud (ca 3 aastat), läksime mehega ja andsime paaris maakonnas lapsendamise avaldused sisse (nüüd on vist mingi ühine register, aga 10 a tagasi polnud), meiega peeti vestlused, käisime PRIDE-koolitusel, ajasime korda palgatõendid, arstitõendid, psühhiaatritõendid, politseist pidi võtma tõendi karistuste puudumisele. Käidi koduvestlust tegemas… ja ühel hommikul helistas lastekaitsetöötaja, kes ütles, et sündis üks pisike laps, kellele äkki just teie sobiksite headeks vanemateks, tulge vaatama. Kogu protsess alates esimese avalduse viimisest kuni beebi kojutulekuni võttis aega alla poole aasta, aga nii lühike ooteaeg on väga suur erand ja juhuste kokkulangemine, et meil just selle valla lastekaitsetöötajaga tekkis kuidagi hästi hea kontakt, kus mõni kuu hiljem sünnitusel beebi hüljati, ja tal siis just meie pere millegipärast pähe turgatas. Sest nimelt ei käi lapsendamine järjekorra alusel, vaid sõltub kõige enam lastekaitsetöötaja kõhutundest selles osas, millisele lapsele milline pere parim tundub.

Tagantjärele olen mõelnud, et mida noorem olla, seda lihtsam on nii suuri otsuseid ikka teha, tahtsime last nii väga, et ei osanud karta ei võimalikke haigusi, kasvuraskuseid, tulevikus ilmneda võivaid valusid seoses lapse päritoluperega vm. Nüüd ma enam vist nii uljas ei oleks, pelgaksin rohkem igasuguseid asju… aga samas, kui mul ühtegi last ei oleks, siis ma ikka kaaluks adopteerimist ka praeguste teadmiste taustal. Muidugi on see egoistlik, aga mina tunnen küll, et meie perel on nii palju anda ja hea armastamisvõime, et see oleks raiskamine, kui meil poleks lapsi. Mingit vahet vanemaarmastuses võrreldes bioloogilise lapsega täheldanud ei ole, ka laiendatud pere poolt mitte, arvatavasti suur osa sõpradest ja sugulastest ei mäletagi või ei teadvustagi enam ammu, et meie lapsed on erineval teel meie perre tulnud ja ega me ise ka sellest enamasti ei mõtlegi. Aga ma pole ka pime nende joonte suhtes, mis on seotud lapse varajase hüljatuskogemusega ja võimalike tulevaste probleemidega, sh lapse enesehinnangu ja baasturvalisusega seoses – teadmine, et esimene inimene, kellest ta sõltus, hülgas ta, avaldab igatahes mõju ka siis, kui meie tema perena teda kogu südamest armastame.

#3414942:

Tere

Olen teema-algataja. Aitäh viimasele Käole oma loo jagamise eest.

Ma olen mõelnud sellele väga palju (oodates aastaid rasestumist), et kuidas see nii on, et lapsi saavad need, kes nende eest hoolitseda ei saa/ei taha ja samas need paarid, kes soovivad ja saavad hoolitseda, nemad lihtsalt ei saa lapsi. Vähemasti on elu minu vaatevinklist selline ja mitte kuidagi ei ole see loogiline minu jaoks.

Ma olen mõelnud ka sellele, et kui adopteerimegi, et kuidas lohutada last v mida öelda lapsele selle peale, kui ta küsib, et miks tema vanemad ta maha jätsid/hülgasid. Kindlasti ei oska siin ju mingit selgitust öelda teiste inimeste eest, et miks nii otsustati. Ka mina ei saa ju aru sellisest käitumisest, otsusest. Ma leian samuti, et ei ole õige oma lapsi hüljata. Aga ma oskaks vastata kindlasti sellele lapsele ühte asja – seda, et ta ema armastas teda väga läbi selle, et ta ei lasknud teda tappa läbi abordi. Mu seisukoht ei pruugi arvestades tänapäeva maailma suundi olla väga paljude seas populaarne, aga leian, et on kordades targem abordi asemel sünnitada laps ja jätta ta peale sünnitust teise pere adopteerida.

Olen mõelnud ka sellele, et kui mitme kuuselt on võimalik laps uue pere juurde saada ning kuidas on lood sellega, et kui laps ei põlvne endast, siis kuidas nii pisikese beebi füüsiline kontakt ema ja isaga saab loodud? Rinnapiima ju lapsele pole võimalik anda, kuid laps tuleb ikkagi võtta oma rinnale/sülle ja toita teda pudelist. Kas on lihtle luua sellist füüsilist lähedust, kui laps ei põlvne iseendast v see ununeb kohe, kui uus ilmakodanik tuuakse vanemate lähedusse?

On üks imeline film adopteerimisest, armastusest, hülgamisest, abordist ja andestusest. See film on suunatud noortele ja selle nimi on “October Baby”. Soovitan vaadata kõigile, kes teemaga kuidagi seotud on, ka täiskasvanutele. Iseäranis hea oleks seda vaadata adopteeritud lastel, kes on teismeea teises pooles. See tõestisündinud loo põhjal tehtud film annab palju vastuseid ja rahu.

Ma ise mõtisklen veel võimaliku adopteerijana sellele, et kas tulevane laps üldse tahaks meie ga elada sellises olukorras. Meie ju ei tea, mis oleks tema soovid, kas ta igatseks elada nö asendusvanematega sellises olukorras, kus ta enda vanemad on teda hüljanud? Kas elada meie juures oleks sellele lapsele parim, kui ta vanemad on teda hüljanud? Jah, paraku alati ei ole ka hülgamine laste asendusperendesse andmise põhjus, vaid ka surm, mis on samuti elu osa. Sellisel juhul saan tõesti mõistusega aru, et laps asendusvanemaga on parem, kui üldse ilma vanemateta. Aga eks nö hülgava vanema puhul on see hirm, et kui ühel päeval ta tuleb ja soovib oma last tagasi ja laps tahabki minna, siis ei hakka ju ka teda vägisi kinni hoidma.

Kui te muul moel ei saa last ja olete kindlad, et suudate võõra lapse omaks võtta- lapsendage.
Ütlen oma kogemusest, et ei ole oluline, et sind kasvataks sinu omad bioloogilised vanemad, oluline on, et sind armastataks. Mind on kasvatanud minu ema ja ema uus mees, keda ma nimetan ja pean isaks. Ema esimene mees elab ja tunnen ka ta ära kui tänaval vastu juhtub tulema, aga me ei suhtle (mina ei soovi) ja minu jaoks on ta võõras inimene, ma ei tunne ei mingit isiklikku sidet vms temaga.
Tean mitut lapsendatut. Lood on erinevad.
Üks noor tüdruk on sattunud otse sünnitusosakonnast meediku perre. Kas ta tänaseks teab, et on lapsendatud, ei oska öelda.
Üks keskealine naine sai “heatahtlikelt” sugulastelt teada, et on lapsendatud. Tahtis väga teada saada, kes on siis pärisvanemad, uuris, kuni vanemad seda ütlesid. Selgus, et ta on “ema” näinud ja teadnud aastaid, see oli üks naabruses elav naine, kes purjus peaga koju ukerdades oli ka nende koduaialt tuge otsinud. Lugu tegi haiget nii tema vanematele kui talle endale. Ise on kahetsusega öelnud, et oli mul vaja seda teada saada, mida selle teadmisega nüüd peale hakata.

#3401562:

Kuigi avalikult ei ütle ma kunagi lapsi mitte saavale inimesele otse, et sellel on bioloogiline põhjus, siis tegelikult on.

Jäin selle teema peale veel eile mõtlema, sest tunnistan, et selline kõiketeadja ja teiste elama õpetamise suhtumine ajab mind närvi.
Tahaksin ekstra küsida selle bioloogilise põhjuse kohta. See tähendab, et inimene on viljatuna sündinud. Sellisel põhjusel viljatuid on väga väike protsent. Väga sageli põhjustab nii mehel kui naisel viljatust mõni läbipõetud haigus, mille tagajärjel on tekkinud mõni reproduktiivorganite põletik. See tähendab, et tegemist on elu jooksul tekkinud terviseprobleemiga. Võib olla ka trauma tagajärg. Haigused tabavad inimesi juhuslikult ja nende tüsistused, mis on sageli just viljatuse tekitajad, veelgi juhuslikumalt.

Viljatusravi nimigi ütleb, et tegemist on RAVIGA. Kui suhtuda sellesse nii, et kui sa lapsi ei saa, siis see on niiöelda looduslik valik, siis ma eeldan, et sa suhtud samamoodi ka iga teise haiguse ravimisse. Et kui inimene näiteks on silmanägemise kaotamise ohus (mu isa näiteks oleks võinud vastava operatsioonita pimedaks jääda, tal oli silmapõhjade hõrenemine, mis tasapisi nägemise viib), siis ütled sa ka neile mõttes või miks mitte juba avalikult, et lepi sellega, see on looduslik valik. Bioloogia. Nii pidi minema.
Sellise loogika alusel võiks igas valdkonnas üldse ravist keelduda. Viljatusravi, nagu iga muu ravigi, on loodud inimese elukvaliteedi parandamiseks. Inimene on loodud paljunemisvõimeliseks ja on täiesti normaalne, et kui selle võimega on probleeme, siis ta soovib seda võimaluste piires ravida. Täpselt samamoodi nagu inimene tahab olla nägemis-, kuulmis- ja minu poolest kas või hingamisvõimeline.

Ma räägin oma loo IVF seoses, proovisime 2 aastat ja ei midagi, läksin arsti juurde, kes ütles, et mul ov ei toimugi ja sain mingi ravi, mis stimuleeris ovulatsiooni. Proovisime seda ravi 4 ringi aga ei midagi. Järgmine samm oli IVF. Tegime läbi 4 ringi, 2 korda ei midagi ja 2 korda positiivne test ja katkemine. Lõpuks olin emotsionaalselt sellest kõigest nii läbi, et osustasin, et võib olla ma ei olegi loodud emaks saama. Arst pani mulle diagnoosiks viljatus, mis oli väga valus löök sest olin ainult 25 aastane sel hetkel. Loobusin igasugustest ravidest, hakkasin võtma Vitex nimelist looduslikku viljakust toetavat preparaati ja mõne kuu pärast märkasin, et mu ebaregulaarsed ja üli pikad tsüklid (vabalt võis mul olla näiteks 75 päevane tsükkel) hakkasid lühenema ja muutuma järjest regulaarsemaks ja ühel hetkel jäin ise, ilma igasuguse sekkumiseta rasedaks. Olen täiesti kindel, et Vitex aitas ja mõne aja pärast sain teise lapse veel. Ma ei ütlegi, et hakake kõik Vitexit sööma ja loobuge IVFst aga lihtsalt tahtsin jagada, et vahel võib imesid ka juhtuda. AGA jah ise oleksin ilmselt mingi hetk lapsendanud kui poleks ise saanud last kanda.

Kes tahab rohkem infot lapsendamise kohta, siis leia MTÜ OmaPere kas facebookist või nende kodulehekülg. Nad korraldavad lisaks koolitusi, kus võivad osaleda ka alles lapsendajaks ja hoolduspereks soovijad osaleda. Lisaks lapsendamisele on ka hoolduspere võimalus.