Teema: Ajendatuna teemast – suhtluskorra eiramine

Aeg annab arutust.

Mida teha?

a) Tagada mõlemale vanemale aeg lastega ja lastele aeg mõlema vanemaga. Kui ööseks käimine ei sobi, siis võib sobida, kui isa sõidab laste juurde aega veetma ja lapsed isa juurde nt vaheldumisi üle ühe nädalavahetuse. Leppige kokku isaga. Ärge kakelge. Lähtuge laste heaolust ja ärge tõlgendage oma soove automaatselt laste soovidena. Korra kuus võiks ikka isa pool ööbida.

b) Kui lapsed on ise selgelt väljendanud, et nad ei taha, siis nõustamine aitab sellest “ei tahast” üle, mis võib olla protest vanemate lahkuminekule, elukorralduse muutusele või ealine iseärasus, mis võimendub koos stressiga või X muu põhjus, mis tuleb välja selgitada. Kas te tahate, et lastel oleks hea mõlemaga või te tahate, et lastel oleks hea ainult ühe vanema juures? Natuke võiks juurelda selle üle ja see vanem, kelle juures lapsed tahavad olla, peaks tegema kõik endast oleneva, et lastel oleks hea ka teise vanemaga koos olles. See on see koht, kus laste vajadused tuleb täiskasvanute omast ettepoole tõsta.

Ma toon ikka seda näidet, et korra kuus vanaemale teise linna külla sõita ja ööseks jääda ei tundu kuidagi traumeeriv tegevus aga kui vanaema asemele panna isa, siis kipuvad emad pilti kohe teisiti nägema.

Tegelikult loeb lapse arvamus ja sundida ikkagi lõpuni ei saa.

Laps on 8 ja lapse isa elab teises linnas. Laps käib seal 1 nädalavahetus kuus aga see on ka veenmise peale. Ja alati on initsiatiiv isapoolne. Aga isale tihedamini ei sobi – nii kiire, nii kiire. Laps ise vist ei tulekski selle peale, et isale külla võiks minna. Püüab tuua erinevaid vähem ja rohkem usutavaid vabandusi. Mina kiidan alati, et mine ikka, saad isaga aega veeta… no ei võta vedu. Isa ma ei halvusta, laps on ise näinud, et isa on kohati ebaõiglaselt range. Eks see mõjub. Mis siis  teha? Panna autosse ja poolel teel öelda, kuhu teel oleme ning isa maja ees mossis laps autost välja tõugata. Nii need asjad ei käi. Suhtlevad telefoni teel, isa helistab pigem tihti. Aga mulle jääb mulje, et nad mõlemad naudivadki sellist elukorraldust. Telefoni teel 10ks minutiks on väga tore ja vahva lapsevanem olla. Kuna vestlus on aga pinnapealne, siis  laps ka ei pinguta vastustega eriti. Ma püüan siiski üsna vähe nendevahelisse suhtlusse segada, laps piisavalt suur, et saab enamik asju ise aetud. Ainult täpsemad plaanid lepivad täiskasvanud. 10 aasta pärast on neil ilmselt põgus “helistame-sünnipäeval” suhe.