Teema: Ärevushäired ja depresioon

Teoreetiliselt on see kindlasti võimalik, aga kuidas sinul praktikas välja kukub, on raske ennustada. Millal sul need probleemid tekkisid ja tead ehk ka põhjuseid?

Minul ka sama probleem juba 15 aastat tegelikul, enamik ajast tarvitanud antidepressante, esimese lapse raseduse aja suutsin ilma olla (kokku 1,5 aastat, käisin samal ajal ka psühholooi juures), siis läks olukord jälle väljakannatamatuks ning lapse 3 kuuseks saades alustasin uuesti. Nüüd on sellest 10 a möödas ning planeerin teist last. Minu psühhiaater on seda meelt, et kui vähegi võimalik, siis peaks raseduse ajal ikkagi AD vältima (ise ka ei taha riskida). Nüüd olen 2 aastat ilma AD-ta, aga rasedust pole siiani tekkinud. Keha on ikka üsna pinges juba enamik ajast, ärevushood on täiesti igapäevased, kodust välja raske minna, kodust kaugele veel eriti, reisid on üsna välistatud kuna ka Xanaxi väike annus on üsna efektita minu jaoks. Ma saan ka aru, et tegelikul antidepressantidega seda välja ei ravi, see peidab lihtsalt sümptomid ära, sa arvad, et kõik on korras, aga kui ravimid järgi jätad, on probleem veel hullemini tagasi, seega teraapia on jah parim, aga no see on ikka kuradi raske 🙂 Mina soovitan lugeda Ärevushäirete ja foobiate käsiraamatut, see on nagu piibel mul 😀 KUi jälle halvem periood on, siis loen seda ja võtan asja mõistusega. Seal seletab päris hästi ärevuse olemuse lahti ja annab ka näpunäiteid teraapia tegemiseks. Kuigi jah, ega elukvaliteet tegelikul kannatab kõvasti selle häirega, aga raseduse soovi nimel ma seda kõike praegu talun. Tõenäoliselt muidu oleks juba tablettide juurde tagasi pöördunud. Ma ei ea, kuidas on lood raseduse ajal ekkinud ärevusega, see on vbla ingiud pigem hirmust, et kuidas kõik läheb ja kas lapsega hästi jne. see ilmselt lühiajalisem asi ja möödub kergemini kui krooniline ärevushäire.

Minu hea tuttav võttis antidepressante seal ajal, kui rasestus. Jättis küll vaikselt ära, kui rasedusest teada sai, kuid ikka kulus ca kuu või rohkem päris lõpetamiseni.
Lapsel esines mõningaid arenguprobleeme juba beebieast saadik, kõndima hakkas naljakalt (kikivarvukil käis ainult), ei hakanud korralikult kõnelema, hüsteeriahood. Kahtlustati isegi autismi pikalt (jooned olemas). Käis mööda arste, massaaže ja uuringuid.
Kuigi tegelikku nende probleemide põhjust ei tea ja ei ole ka võimalik tagant järgi kindlaks teha, siis tuttav ise on üsna veendunud, et probleemid on tingitud antidepressantidest.
Nüüdseks on see laps 6-aastane, kõnes esineb endiselt häireid ja kõik jooned ei ole päris kadunud, aga autismi diagnoosi siiski ei ole pandud.

Ise kannatan ka ärevushäire all. Antidepressantide kuuri lõpetasin eelmise aasta teisel poolel, rasestusin kevadel. Raseduse alguses lõi ärevus uuesti välja, pidin kaks korda viimases hädas võtma pisikese koguse rahustit. Esimese tableti võtmise ajal ei olnud teadlik rasedusest (siis oli 5 nädalat). Teisel korral oli kuskil 9.nädalal. Süümepiinad oli küll, aga ei näidud sel hetkel muud lahendust. Nüüd on teine trimester ja ärevus on tagasi tõmmanud. Loodan, et nii jääb ka 🙂 Püüan ikka ise toime tulla ilma abivahenditeta.
Arst ütles, et sellega ongi nii, et paljudel lööb ärevus raseduse algul välja uuesti, aga enamasti taandub teisel trimestril. Samas mitte kõigil ja osad vajavad ka ravi (ühel tuttaval kirjutati välja antidepressandid 20.nädalal). Ise loodan ilma saada ikka hakkama…

#2893786:

#2893751:

Minu hea tuttav võttis antidepressante seal ajal, kui rasestus. Jättis küll vaikselt ära, kui rasedusest teada sai, kuid ikka kulus ca kuu või rohkem päris lõpetamiseni.

Lapsel esines mõningaid arenguprobleeme juba beebieast saadik, kõndima hakkas naljakalt (kikivarvukil käis ainult), ei hakanud korralikult kõnelema, hüsteeriahood. Kahtlustati isegi autismi pikalt (jooned olemas). Käis mööda arste, massaaže ja uuringuid.

Kuigi tegelikku nende probleemide põhjust ei tea ja ei ole ka võimalik tagant järgi kindlaks teha, siis tuttav ise on üsna veendunud, et probleemid on tingitud antidepressantidest.

Nüüdseks on see laps 6-aastane, kõnes esineb endiselt häireid ja kõik jooned ei ole päris kadunud, aga autismi diagnoosi siiski ei ole pandud.

Ise kannatan ka ärevushäire all. Antidepressantide kuuri lõpetasin eelmise aasta teisel poolel, rasestusin kevadel. Raseduse alguses lõi ärevus uuesti välja, pidin kaks korda viimases hädas võtma pisikese koguse rahustit. Esimese tableti võtmise ajal ei olnud teadlik rasedusest (siis oli 5 nädalat). Teisel korral oli kuskil 9.nädalal. Süümepiinad oli küll, aga ei näidud sel hetkel muud lahendust. Nüüd on teine trimester ja ärevus on tagasi tõmmanud. Loodan, et nii jääb ka ???? Püüan ikka ise toime tulla ilma abivahenditeta.

Arst ütles, et sellega ongi nii, et paljudel lööb ärevus raseduse algul välja uuesti, aga enamasti taandub teisel trimestril. Samas mitte kõigil ja osad vajavad ka ravi (ühel tuttaval kirjutati välja antidepressandid 20.nädalal). Ise loodan ilma saada ikka hakkama…

Mul rasedus umbes 5 nädalat hetkel. Võtan sellist rohtu nagu arketis, pidi lahjem rohi olema, aga täpselt ei tea. Muidu võtsin iga päev 20 mg, nüüd aga 10mg. Täna mõtlengi et äkki võtaks ainult 5 mg…oh ei tea, nii suur mure. Lapsele ju halba ei taha, iga kord kui tableti võtan on nii suured süümekad.

Aga küsi oma raviarstilt… Ta võttis Paroxetini 20 mg, vähendas 10-le ja sealt edasi 5-le. See ei ole ka just väga tugev kraam. Pealegi ei ole teada, kas need probleemid lapsel on just sellest, võib olla on juhuslik…. Arvan, et raviarst oskab kõige paremini vastata, võib olla vaja ravim välja vahetada mõne teise vastu hoopis?
Samas, kui sa väga järsku vähendad koguseid, siis võivad tulla ka võõrutusnähud, mis rasedushormoonidest tingituna võivad veel võimenduda.
Ma ise teadlikult tuttava kogemuse põhjal (küll tõestamata, kuid ettevaatus ei ole paha) hoidusin hoolikalt rasestumisest ravimikuuri ajal. Tahtsin, et kindlasti oleks kuur enne läbi ja ka organism harjunud ilma keemiata.

#2893809:

#2893794:

#2893786:

#2893751:

Minu hea tuttav võttis antidepressante seal ajal, kui rasestus. Jättis küll vaikselt ära, kui rasedusest teada sai, kuid ikka kulus ca kuu või rohkem päris lõpetamiseni.

Lapsel esines mõningaid arenguprobleeme juba beebieast saadik, kõndima hakkas naljakalt (kikivarvukil käis ainult), ei hakanud korralikult kõnelema, hüsteeriahood. Kahtlustati isegi autismi pikalt (jooned olemas). Käis mööda arste, massaaže ja uuringuid.

Kuigi tegelikku nende probleemide põhjust ei tea ja ei ole ka võimalik tagant järgi kindlaks teha, siis tuttav ise on üsna veendunud, et probleemid on tingitud antidepressantidest.

Nüüdseks on see laps 6-aastane, kõnes esineb endiselt häireid ja kõik jooned ei ole päris kadunud, aga autismi diagnoosi siiski ei ole pandud.

Ise kannatan ka ärevushäire all. Antidepressantide kuuri lõpetasin eelmise aasta teisel poolel, rasestusin kevadel. Raseduse alguses lõi ärevus uuesti välja, pidin kaks korda viimases hädas võtma pisikese koguse rahustit. Esimese tableti võtmise ajal ei olnud teadlik rasedusest (siis oli 5 nädalat). Teisel korral oli kuskil 9.nädalal. Süümepiinad oli küll, aga ei näidud sel hetkel muud lahendust. Nüüd on teine trimester ja ärevus on tagasi tõmmanud. Loodan, et nii jääb ka ???? Püüan ikka ise toime tulla ilma abivahenditeta.

Arst ütles, et sellega ongi nii, et paljudel lööb ärevus raseduse algul välja uuesti, aga enamasti taandub teisel trimestril. Samas mitte kõigil ja osad vajavad ka ravi (ühel tuttaval kirjutati välja antidepressandid 20.nädalal). Ise loodan ilma saada ikka hakkama…

Mul rasedus umbes 5 nädalat hetkel. Võtan sellist rohtu nagu arketis, pidi lahjem rohi olema, aga täpselt ei tea. Muidu võtsin iga päev 20 mg, nüüd aga 10mg. Täna mõtlengi et äkki võtaks ainult 5 mg…oh ei tea, nii suur mure. Lapsele ju halba ei taha, iga kord kui tableti võtan on nii suured süümekad.

Aga küsi oma raviarstilt… Ta võttis Paroxetini 20 mg, vähendas 10-le ja sealt edasi 5-le. See ei ole ka just väga tugev kraam. Pealegi ei ole teada, kas need probleemid lapsel on just sellest, võib olla on juhuslik…. Arvan, et raviarst oskab kõige paremini vastata, võib olla vaja ravim välja vahetada mõne teise vastu hoopis?

Samas, kui sa väga järsku vähendad koguseid, siis võivad tulla ka võõrutusnähud, mis rasedushormoonidest tingituna võivad veel võimenduda.

Ma ise teadlikult tuttava kogemuse põhjal (küll tõestamata, kuid ettevaatus ei ole paha) hoidusin hoolikalt rasestumisest ravimikuuri ajal. Tahtsin, et kindlasti oleks kuur enne läbi ja ka organism harjunud ilma keemiata.

Minu perearst ütleski et võtad nädal pool ja siis kõik. Ma aga ütlesin et ei saa ju nii kiirelt lõpetada, siis ütles et ise vaataksin millal valmis olen ja lõpetagu ma siis. Ma ei tulnud sellepealegi enne rasedust et peaks lõpetama tabletid, perearst muudkui kiitis takka et beebit ikka vaja ja kui rase siis pean nädalaga loobuma… No ma ei tea….

Ma ei tulnud jällegi selle peale, et antidepressantide kuuri ajal rasestuda. See on ikka korralik keemia ja ma ei tahtnud oma beebi normaalset arengut keemiaga kuidagi takistada. Niigi nende kahe väikse rahustikoguse pärast olid väga kaua suured süümekad 🙁
Tuttav ka ei plaaninud last ravimite ajal. Ta polnud aastaid rasestunud, oli teinud IUI, IVF – mõlemad olid ebaõnnetunud, see kõik põhjustas depressiooni, mistõttu ta ravimeid üldse tarvitas. Rasestus ootamatult loomulikul teel. Ja ka koheselt konsulteeris raviarstiga (psühhiaater), kes andis tema haigusloost tuleneva skeemi, kuidas ravi lõpetada.

Arvan, et perearst ei ole psühhiaatria vallas spetsialist ja soovitan konsulteerida psühhiaatriga ikkagi – väga palju oleneb ju sinu haigusloost. Tean juhust, kus oli vajalik väike raviannus raseduse ajal, kuna ärevus läks väga hulluks. Poole raseduse pealt läks ravi peale psühhiaatri poolt etteantud skeemi järgi. Pärast lapse sündi keelati rinnaga toitmine, laps läks kohe pudeli peale, ema raviannust suurendati. Lapsel esinesid võõrutusnähud, kuid paari nädalaga olid need möödas. Hetkel laps alles 6-kuune ja rõõmus ning rõõsa. Kuid pole veel teada, kas mingeid häireid esineb, loodetavasti mitte.
See kõik on äärmiselt individuaalne ja kõige enam kogemusi on ikkagi psühhiaatritel.

Palderjani võib soovitada ainult see, kes pole ise tõsiseid ärevushäireid ega paanikahoogusid tundnud, sest selle toime on null selliste tugevate sümptomite puhul. Ma ise pole rasedana AD võtnud, suutsin ikka ilma olla, aga arvan, et ka rasedana ei tohiks ikka väga kiirelt lõpetada ravimit. Olen ka kuulnud, et mõni on võtnud terve raseduse aja nt Cipralexi ja laps on täiesti normaalne, muidugi ega neid võõrutusnähte nagu ka ei tahaks vastsündinule, teades kui jubedad need on. Ja osad antidepressandid on võib-olla rasedale pisut ohtlikumad kui teised, aga üldiselt on see isegi arstidele tume maa, sest ravimkatseid ju rasedate peal teha pole eetiline ja seetõttu ei teatagi täpselt kas ja kuidas AD lootele mõjub. Kuna ma olen nüüd 2 aastat ilma (aeg ajalt võtan väikese koguse Xanaxit kui väga hull on), aga rasestunud pole, samas viljatuse põhjust pole leitud, siis ma kipun juba arvama, et äkki on keha selles ärevusest nii stressis lihtsalt, et see toimib juba rasestumisvastase vahendina. Hetkel ka IVF käsil ja ega see asja kergemaks ei tee, tekitab pigem ärevust ja hirmu juurde (arvan, et isegi ilma ärevuse probleemita naistel tekitaks). Aga kui on soovi ise jagu saada ja ei taha psühholoogile minna, siis soovitan küll seda raamatut lugeda, mind on see aidanud: https://www.apollo.ee/arevushairete-ja-foobiate-kasiraamat-59769.html

#2893897:

Miks küll keegi kunagi palderjani ei soovita ärevushäirete vastu, pole ta nii lahja midagi. Enamus antideprekaid töötavadki platseeebo effektil, miks siis mitte uskuda loodusliku rahusti mõju.

Palderjan tõsise ärevushäire puhul ei toimi. Ise võtsin raseduse alguses ärevuse leevendamiseks palderjani – ei aitand!