Teema: Armukadedus

Mind ka häirib, kui ta oma sajast sõbrannast räägib, aga ma mõtlen nii, et kui ta tahab petta siis ta petab ning mu ketramine või mitte ketramine seda ei muuda (ok, vb ketramine isegi aitaks kaasa). Ehk sisuliselt ma ei saa mitte midagi teha, kui ta tahaks petta. Ja kuna mu käed on seotud, siis ei viitsi ka muretseda, nagunii midagi teha ei saa selles osas.

#3244691:

Ega vist üksi seda lahti ei haruta, nii et soovitan minna psühholoogi juurde ja ehk isegi psühhiaatri juurde. Natukene armukadest on ehk isegi hea, paneb märkama, et sa pole ükskõikne. Kui aga armukadedus on selline teist ja ennast hävitav, siis on tegemist ju juba vaimse vägivallaga, mitte enam armukadedusega. Võiksid endale teha reegli, et ei ole armukade ja kui mees ületab sinu jaoks lubatud piiri, sa lõpetad kooselu. Et millised mehe teod on tegelikult sulle vastuvõetavad, millised mitte ja mis on piiripealne. Ja see tuleb ka mehele teada anda, et sinu maailmas on reeglid sellised, astub neist üle, on sinu poolt suhe otsas.

Miks peaks mees üldse käima väljas üksi? Miks peaks mees käima üksi suvepäevadel, mis on ju peredele mõeldud? Kui see sulle ei sobi, siis pole mõtet end piinata, räägi rahulikult, et sulle ei sobi, et soovid lahkuminekut. Pole mõtet minna tüliga lahku, saab seda teha ka rahulikult.

Minu meelest on siinses vastuses kirjas haiglaslik omamisinstinkt ja armukadedus.
Sa oled tubli, et enda probleemi tunnistad ja lased suhtes olla värskel õhul. Kindlasti, kui keelaksid mehel kord paar aastas väljaskäimise, hävitad sa usalduse. Kuni mees usaldust murdnud pole, siis usalda.
Sa ju tahad ka vahel omaette asju teha. See näitab, et sa pole oma mina kaotanud. Ole tubli ja pea meeles, armastus vajab õhku????

#3244624:

kohe tahan tõestust, et nad on minust vanemad/koledamad, millegipärast siis tunnen rahulikumana ennast

Siin on kenasti üks põhjus olemas – sa arvad, et su mees on sinuga sinu välimuse pärast. Aga mis su sisu on? Miks te sisuliselt koos olete? Kui selle teemaga töötad, peaks armukadedus väiksemaks jääma. Ning kui jõuad kunagi sinnamaani oma mõtetega, et saad aru, et sa oled üks täiuslik kombinatsioon paljudest omadustest, siis saad aru, et ega nii lihtsalt keegi sind troonilt ei tõuka. Tegele iseenda sisulise poolega.
Võimalik muidugi, et oledki mingi eriline kaunitar ja mees ongi sinuga suuresti koos sinu välimuse pärast ja muu eriti ei seogi. Siis lepid sellega või üritad endas ka mingeid muid külgi esile tõsta ja huvitavaks teha ja niiviisi end mehega rohkem kokku köita.
Muide – miks sa üldse oma mehega koos oled? Võibolla on tal needsamad põhjused (väärtused), miks ta sinuga koos on.

Minu mehel pole mingeid sõbrannasid, keda ta oleks tundnud enne mind. Ka mul ei ole meessoost sõpru, minu meessoost sõbrad on minu mehe sõbrad, kellest tänaseks, julgen öelda, on saanud ka minu sõbrad.
Väga imelik on see lause, et armukadedaks teeb ka see, kui mees on samas seltskonnas, kus on ka tema sõprade naised. Kohe tekib küsimus, kui sõpradel on naised kaasas, miks sind seal seltskonnas pole? Või oledki, aga oled ikkagi armukade, kuigi oled ise sealsamas?
Minu mees suhtleb teiste naistega ainult kas töö või hobi kaudu. Sellel pinnal armukadeduse vastu aitab minu meelest ainult see, kui sul endal on ka sama moodi meestuttavaid, kas siis töökaaslasi või hobituttavaid. Siis tead omast käest, kui süütu (või mittesüütu? 😛 ) selline suhtlus on.
Mul on hobi pinnalt üks väga tore meestuttav. Mulle tundub, et meie sümpaatia on vastastikune. Aga tema on ka abielus ja tean ka tema naist. Hobi on selline, et aeg-ajalt võetakse ka kaaslased kaasa. Kuna meil on mõlemal kaasad olemas, siis meie vahel kunagi midagi ei teki. See on fakt. Aga on lihtsalt tore suhelda meeldiva inimesega, kellele ka mina meeldin.

#3244808:

#3244788:

Kuna meil on mõlemal kaasad olemas, siis meie vahel kunagi midagi ei teki. See on fakt. Aga on lihtsalt tore suhelda meeldiva inimesega, kellele ka mina meeldin.

Selline asi võib küll armukadedust tekitada.

Sisuliselt on ju teie abikaasadel olukord kuklas selline, et nagu nende endaga midagi juhtuma peaks, on abikaasa läinud nagu oleks püssist lastud.

Sinnani hoiab koos vaid kohusetunne.

Ei hoia kohusetunne. Ikka armastus oma abikaasa vastu. Meeldida võivad elu jooksul ju mitmed inimesed. Ei ole nii, et igaühe jaoks on vaid üks ainus õige kaaslane. Ma olen naljapärast proovinud arvestada, mitut potentsiaalset abikaasat ma olen oma elus kohanud 🙂 Aga ükskord ma tegin valiku ja otsuse ja nii jääb. Võib-olla sina nimetad seda kohusetundeks? Aga ei saa ju jääda elus lillelt lillele lendama. Kindlasti ei ole ka minu mees selline toslem, et ainult mina olin see viimane lollike, kellele ta kõlbas. Kui meie ei oleks temaga kokku saanud, küllap oleks temagi kellegi teise leidnud. Aga me leidsime teineteist ja tegime otsuse olla koos.
Ma isegi tean ühte oma abikaasa kunagist klassiõde, kellele mu abikaasa väga meeldib. Üks meie ühine tuttav rääkis. Mind see teadmine natuke isegi meelitab.
Aga selle minu hobituttava suhtes, vaevalt nüüd meie mõlema abikaasadega korraga midagi juhtuda saab. Ja kui me oleks mõlemad vabad, siis oleks hoopis teine olukord ja siis me võib-olla hindaks ka oma meeldimised mehe-naisena ümber. Ka see võimalus on, et kui tekib võimalus tegitseda, siis selgub, et tegelikult polegi soovi tegutseda. Aga see on kõik juba liiga keeruline ja abstraktne.

#3245414:

Olin ka isegi omamoodi enesekindel, et las ta siis olla, meil on väga kindel abielu ja ühised lubadused ning tore perekond. Ühel hetkel meil seda perekonda enam ei olnud. Mind peteti terve aasta ja võibolla ka rohkemgi. :((

Noh, sul polnud ka varumeeste pingil kedagi istumas.
Nagu temal.
Tal oleks mehe üleaisa loomise puhul kohe selge mida vaja teha – see hobikaaslane hoovi tõmmata.

Siin kuidagi nii teemast mööda mindud, küsimused stiilis, et miks siis ise kuskil peol/väljas kaasas ei olnud jne. Ei puutu asjasse, teemaalgataja tunneb ise, et on haiglaselt armukade ja soovib vastust, mis aidata võiks.

Ma saan ideaalselt aru sinust, sest olen ise ka selline. Nt ka kui oleme kuskil üritusel koos ja sel hetkel mulle tundub, et mees pöörab liialt tähelepanu teistele naistele (tegelikult tagant järele mõeldes saan aru ja mõistan, et seal ei olnud mitte midagi), siis seest ärritun ja minu käitumine muutub. Ma olen isegi mõelnud, et peaks sellega psühholoogi juurde minema. Eks see kuskilt lapsepõlvest kaasa tuleb, ei ole ükski kaaslane mind petnud ega midagi sellist teinud, et kogu aeg kahtlustama peaksin. Ise arvan, et äkki sellest tuleb, et isa jättid meid maha, kui olin väga laps alles ja ei tundnud huvi. Ema leidis uusi kaaslasi, kellega ei tekkinud elutervet suhet (vägivald, alkoholism) jne ja pidevalt tundsin lapsena, et ma ei saa piisavalt vanemate tähelepanu, sest seda jagati rohkem uutele kaaslastele, kellega midagi looma taheti hakata. Nüüd ilmselt kannan seda kaasas ja see hirm on minusse süstitud, et ma jään jälle teisejärguliseks. Ja sellel ei ole tegelikult mingit pistmist sellega, kuidas mees käitub, vaid kõik tuleb mu enda seest.

Ma olin ka selline, ülimalt armukade. Esinesid ka füüsilised sümptomid nagu südame pekslemine, hingamisraskused jne kui hakkasin üle mõtlema ja neid mõtteid muudkui ketrasin ja ketrasin. Lõpuks diagnoositi mul ärevushäire ja ravimitega sain asja korda. Psühholoogi abil sain oma mõttemustritega ka tegeletud ja enam sellist asja ei esine. Muidu rikkusin kaks suhet tänu oma käitumisele ära ja praeguses suhtes on kõik ok.