Teema: armukolmnurgas vegeteerimine

Mul tuttavaga ka kurb seis. Ootab ja ootab meest, kes on “pereisa”. Tegemist on tuttava nö. Esimese mehega(kellele sai süütus kaotatud)
valus vaadata, kuidas noor naine oma elu raiskab ootab juba 6? Aastat seda lubatud päeva kui mees oma lapste(2) ja naise juurest tema ära tuleb.
Miks? Ma ei tea, juba nii neli aastat tagasi oli see teema meil täielikuks tüliõunaks. Kurb aga ei tee ikka lollile selgeks, et kui siiamaani pole mees ära tulnud siis vaevalt, et seda ka juhtub. Nüüd on suuremast tülist mõõdas veel kaks aastat ja naine ootab ikka veel seda meedt ja usub tõsimeeli, et mees tema juurde tulemas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Miks küll inimesed vegeteerivad armukolmnurkades. minu arust on see kuritegelik. Kõik osapooled istuvad kaelani mudas ja teesklevad, et neil on kõik ilus. Elu seisab, inimesed vihkavad ja saavad halbu haigusi. Lapsed õpivad idiootlikke suhtemustreid.

Miks on armuke nõus sellega, et tema juures käiakse siis kui muu elu vahelt aega jääb ja põnevuse isu tuleb. Miks ta usub muinasjutte, et kohe miskit muutub ja nii aastaid. Otsustagu ära- tahab elada või ei taha. Milleks vegeteerida.

Miks lubab see kes oma olemasoleva suhte kõrvalt teist suhet peab iseendale olla oma olemasoleva kaaslase vastu emotsionaalselt vägivaldne. Hoides teda ikka kinni, suhtesse mitte panustades aga ka mitte konkreetselt suhet lõpetades. kui teda nii hirmsasti kuhugi mujale tõmbab. Miks see loom lubab endale niimoodi käituda. sest inimene ta kindlasti pole. Miks ei minda igapäevast pereelu elama selle uue kaaslasega. Kas selle pärast et hing tegelikult aimab, et ükskord tuleb argipäev ka uues suhtes. Ja siis on järel lihtsalt mõttetult keeruliseks elatud elu.

Miks lepib petetav kaaslane igapäevase mõnitamisega.

Olen ise just läbi lõiganud suhte sellise kahevahel käijaga. Tahan elada mitte aeglaselt surra.

Vaatan kõrvalt sõbrannat- kes ootab abielumeest oma pere juurest ära tulema juba 6 aastat. Kui aus olla siis ei taha teda aidata. Tahaks aidata hoopis seda naist, kes on selle suhte kolmas osapool.

Vaatan kõrvalt teist sõbrannat- kes ise abielus olles kohtub abielumehest armukesega. Neil olevat koos nii erakordselt hea, ometigi on igaüks seal kus on. Milleks küll. Vaatan selle sõbranna kustuvat meest, kes kõike aimab ja kannatab. Aga enda halbu harjumusi ikkagi ei muuda, mis nende suhte rappa viisid.

Arrrghhhhh täiesti mõttetu soos istumine, miks inimesed küll nii teevad.[/tsitaat]

Miks sa arvad, et armuke kurvalt ootab? Ehk talle sobib nii. Ta ei tahagi ennast siduda ja meest iga päevselt oma koju. Alati ei ole nii, et mees käib muinasjutte rääkimas. Ehk neile sobib aega ajalt rajalt maha astuda ja lihtsalt nautida.

Aga kui see mees annab oma kaasale ja lastele ilusa elu, hoiab ja poputab neid, ei musta kaasat vaid ainult kiidab. Armuke on vaheldus, ilus ja hea võimalus korraks argipäevast välja astuda.

See on lihtsalt üks võimalik selgitus.
Ei pea kõik olema mudas ja räpane.
Vaata elus värve.

Mul näiteks selline variant. Mina suhtes, naine suhtes. Kohtume vast 4 korda aastas lihtsalt n*kkumise eesmärgil. Naine saab selle eest ka minu käest paar 50 ¤ rahatähte endale rahakotti. Keegi kedagi maha jätta ei kavatse, lihtsalt mulle on see vaheldus oma naisest. Võõrast keha on harva erutav n*kkuda. Adrenaliin omamoodi. Mõni käib näiteks kardirajal, teine jahil-kalal, kolmas mägedes suusatamas. Minu arust seks on samasugune hobi.

Minu mehel oli paar aastat armuke, enne kui asjale pihta sain. Ei taibanud kahtlustadagi, sest elu oli ilus. Aga ootamatult tundus, et midagi on valesti. Oli ka, nagu ühel päeval ise avastasin. Küsimise peale lõpuks tunnistati üles ja räägiti ülimast hingesugulusest. Minust lahutada ei tahtnud, mitte mingil juhul. Ma ei saanud aru, miks ei taha – kui ikka teine on nii sugulashing ja armas, siis mine ja ole sellega, kes kallis. Meie elu on nagunii katki juba.
Ei läinud, hoidis minust kümne küünega kinni. Armukesest ka.
Ma siis läksin ise. Hing oli haige küll, aga läksin.
Elu parim otsus.
Senini ei saa aru, mida on armukolmnurgas oodata? Kas mina oleksin pidanud ootama, et mees muutub sõrmenipsust endiseks? Võimatu, tehtut olematuks ei tee.
Mida ootas mu abikaasa või tema armuke? Minu surma või?
Või ehk midagi nii kardinaalset, mis otsustamise nende õlult maha veerataks? Selles ma tulin neile vastu.
Nad on siiani koos. Loodetavasti on õnnelikud, pole huvi tundnud.
Mina olen.

Kui mees kohe oma naise juurest ära ei tule, siis ilmselt ei tule kunagi. Minul vedas – abielumees, kellesse armusin, otsustas minu kasuks paari kuu jooksul ja lahutas naisest. Meie elame pikalt koos ja oleme mõlemad rahul.
Samas ma ei usu, et nood armukesed aru ei saa, et mees ei kavatse oma pere juurest ära tulla – neile ilmselt sobibki selline elu, kus mees pühendub neile ainult aeg-ajalt. Nad on realistid ja teavad, et ega neid sobivaid vabu mehi polegi nii lihtne leida ja seetõttu on rahul olukorraga, mis neil hetkel on ehk parem pool muna kui tühi koor.
Samas iial ei või teada, vbl mehel käibki ühel päeval see krõks ja ta lahkub pere juurest alatiseks. Elus tuleb igasuguseid juhtumeid ette.

Iga kord kui mingi armukeste või seksiga seotud teema ilmuvad agarad perekooli punase risti sugueluseltsi liikmed siia ja kukuvad kiunuma, et kas kondoome kasutatakse? WTF!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
WTF’ngF! Sest see ongi tähtis! Ja kuna kõige agaramad ringikeppijad just sellest realiteedist midagi teada ei taha! Nii nakatavad nad paljude haiguste kandjatena ka litsmeeste/-naiste kodusootavaid truusid partnereid, tihti ka surmahaigusega.

See Punane Rist peaks sul endal lambikese peas põlema panema, enne kui kellegagi jälle kusagil nagistad.[/tsitaat]
Kammoon, ega inimesed ometi nii rumalad ei ole, et neile enamvähem igas teemas siin näägutama peab misasi see kondoom on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil on uus silmarõõm hetkel riiulisse ootele pandud.
Ma usun, et ta oleks väga rõõmus,kui mu abikaasa otsustaks välja kolida.
meie aga üritame omavahel leida seda koosolemise viisi, mis mõlemale sobiks ja mina üritan lihtsalt selle aastalõpu üle elada ja et mina ei peaks olema see”paha”,
kes lastelt võtab võimaluse kasvada mõlema vanemaga. Ma ise olen ka olnud abielu jooksul armunud aga mõistusega sain asjast üle. Samas kui mu ihalus mind tahaks,siis ma läheks mõneks korraks[/tsitaat]

Mis mõttes T E I L on silmarõõm? Jagad silmarõõmu kellegagi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ok abikaasa uus silmarõõm ootab.
ja ega selle inimesel muud nagu viga ei olegi, kui see, et hõivatud inimesest on 4 aastat unistanud ja nüüd siis kus korraks sai natuke romantikat, tuleb edasi oodata
[/tsitaat]
Ja hõivatud mees, s.t sinu mees kes on sulle igavest truudust vandunud, ei ole loomulikult süüdi ? Teine naine lohistas tillipidi sinu hoorapurika vägisi oma voodisse eks ? Minu eks hakkas ka sama väitma kui vahele jäi ja esialgu eitas oma kõrvalsuhet, lõpuks, et tema pole süüdi vaid teine naine vägisi ahistas ja meelitas teda libedale teele ja endaga iga nädal paarkorda seksima. Et nõõd on kõik läbi ja jättis oma armukese maha. Jättis ta küll, läks mõni nädal mööda ja juba taas tiirutas mehike ümber armukese maja.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul tuttavaga ka kurb seis. Ootab ja ootab meest, kes on “pereisa”. Tegemist on tuttava nö. Esimese mehega(kellele sai süütus kaotatud)
valus vaadata, kuidas noor naine oma elu raiskab ootab juba 6? Aastat seda lubatud päeva kui mees oma lapste(2) ja naise juurest tema ära tuleb.
Miks? Ma ei tea, juba nii neli aastat tagasi oli see teema meil täielikuks tüliõunaks. Kurb aga ei tee ikka lollile selgeks, et kui siiamaani pole mees ära tulnud siis vaevalt, et seda ka juhtub. Nüüd on suuremast tülist mõõdas veel kaks aastat ja naine ootab ikka veel seda meedt ja usub tõsimeeli, et mees tema juurde tulemas.[/tsitaat]
Sest naine armastab seda meest.

Olen tõesti armukolmnurgas vegeteerija.

Suhtlen juba üle kahe aasta abielus mehega. Mees veedab umbes 70% ajast minuga ja 30% oma perega.
Aga mulle sobib. Olen majanduslikult heal järjel ega tahangi, et ta siia päriselt sisse koliks. Lapsi ma ei soovi, abielust on ükskõik. Ma ei taha tema sugulaste, laste ega isegi sõpradega tutvuda, sest tean mis pilguga nad mind vaataksid – olen ju seaduse silmis perelõhkuja.
(Vähemalt ise tean, et minu südametunnistus on puhas, ma pole teda salakavala uss-naise kombel perest eemale meelitanud – mees ajas mind enne poolteist aastat taga kui järgi andsin.)

Paar korda on peas küll mingi klõps käinud ja olen esitanud pretensiooni, et lahutagu ära. Ta on lubanud, aga pole lahutanud. Siis rahunen maha ja mõtlen, et mis vahet seal tegelikult on. Kuigi selline käitumine valmitab pettumust.

Mehe abikaasast me ei omavahel ei räägi, tean et nad saavad endiselt sõbralikult läbi. Naisel on ka vist juba uus silmarõõm, nii et äkki see polegi armukolmnurk. Lihtsalt abielukolmnurk.

Võiks “vegeteerimise” lõpetada ja korraliku mehe leida, eksole? Aga kust neidki võtta on. Parem pool muna kui tühi koor nagu keegi ütles.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Alati on igas suhtes midagi puudu, alati. Kui seda puuduolevat osa on liiga palju, ei peaks see paar koos olemagi. Kuiseda puuduolevat osa on natuke siit ja sealt, on see loomulik elu osa, mis on küigil igas suhtes ja abielus ja sellepärast ei joosta saba selgas (ehk till püsti) ilma peal kompenseerima. Ka neil, kes ei peta oma kaaslasi, on samamoodi puudu abielus midagi.
Kõige alatum on võtta teine inimene enda kõrvale, talle mõista anda, et kõik on korras ja teda siis planeeritult, etteplaanitult ja kavalalt aina petta. Olen seda ennegi öelnud. Ja lastes arvata, et teda armastatakse, teda tahetakse ja ihaldatakse, talle ollakse truu (misasja, ma ei peaks sind iial, kelleks sa mind pead, idikatest petiste lemmiksõnad), võttes samal ajal oma kaaslaselt ära austus ja võimalus kohata oma elus ka kedagi, kes teda päriselt tahab.
Kui mees näiteks petab aastaid ja naine mitte midagi ei tea, siis on tegu erakordselt kavala aferistiga, kes on nagu vaenlane ennast vastase tagalasse sisse söönud ja tegutseb, varajates usinasti oma tegelikku palet.
[/tsitaat]Nagu öeldud, teatud tingimustel võib ka nii olla, et petmine ei tähenda reetmist. Kas sa arvad, et kui suhtes üks pool saab vähem seksi kui vajab, siis tuleks lahutada ning lapsed katkisesse lapsepõlve panna? Mina ei arva. On olukordi, kus armukese pidamisel on tegelikult ka põhjus ning on inimesi, kes suudavad armukest pidada ilma abikaasa vastu austust ja hoolimist jätmata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nagu öeldud, teatud tingimustel võib ka nii olla, et petmine ei tähenda reetmist. Kas sa arvad, et kui suhtes üks pool saab vähem seksi kui vajab, siis tuleks lahutada ning lapsed katkisesse lapsepõlve panna? Mina ei arva. On olukordi, kus armukese pidamisel on tegelikult ka põhjus ning on inimesi, kes suudavad armukest pidada ilma abikaasa vastu austust ja hoolimist jätmata. [/tsitaat]

Teine saab ehk vähem romantilist tähelepanu, kui vajab? See on õigustus armukese pidamiseks? Abielu on kompromisside kunst, vaevalt satuvad kokku inimased samasuguste vajadustega igas valdkonnas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kindlasti peab selles suhtes jääma mingi distants, st. armukesed ei tohi saada lähedasemateks kui abikaasad. Kui suhet suudetakse hoida sellisena, et võetakse vaid minimaalne hädavajalik kõrvalt, siis on see hädaga mõistetav. Muidugi ei tahaks keegi sellist olukorda oma ellu. [/tsitaat]

Mittelähedase armukese saad lõbumajast. Seda mõtled või?
Kui inimesed ikka koos susistavad, küll siis tuleb ka lähedus.
Ära ole nii naiivne.