Kirjutab siis (mees)ajakirjanik, et lapsega kodus olla on võrreldes töökäimisega lust ja lillepidu. On oma päevaplaani ka ilusti välja kirjutanud. Ja see sisaldab ainult lastega tegelemist!
Tõenäoliselt käib naine poes, teeb söögid, koristab, triigib-nõelub, muretseb lapsele vajaliku varustuse, käib arstide juured jne, jne. Ilmselt on ka naine see, kes öösiti imiku nutu peale ärkab.
Miks nii sapine? Minu meelest on selle \”24h töö\” jutu ajajad kibestunud naised, kes tahaksid tegelikult koduvälist eneseteostust. Igati kiiduväärt, et mees ametlikult lapsepuhkusele tahab jääda. Isa on ju ometi samaväärne lapsevanem kui ema.
Muide tsitaat antud artiklist:
\”Mis ma siis päev läbi teen? Hommikul, teadagi, ärkan üles, viin naise tööle ja lapse kooli, siis tulen noorema lapsega koju tagasi, annan talle iga paari tunni tagant süüa ja vahetan mähkmeid, pesen ja kreemitan taguotsa, keskpäeva paiku lähen jalutama, joon pargis papptopsist latte’t, tulen koju, toon vanema lapse koolist ära, teen meile midagi süüa, naeratan lahkelt, noogutan, vahetan mähkmeid, pesen, annan süüa, naine tuleb koju, naerame, on õhtu, läheme magama.\”
Kui lugemisoskus olemas, saab teada, et mees teeb ikkagi süüa ka 🙂 Naisel töölt tulles ei peaks olema eriti raske poes ära käia. Kui see on siiski ületamatu raskus, saab ju nädalavahetusel koos suurema poodlemise teha.
Kodune tööjaotus on ikkagi kokkuleppe küsimus. Kui naine on miskipärast kõik tööd ja asjaaajamised enda kanda võtnud, siis ei maksa pärast kurta ja foorumis tigetseda 🙂
Nojah, kui alla aastase lapse toidud on ainult rpa, pakipudrud ja purgipüreed, siis söögitegemiseks seda küll nimetada ei saa. Aga koristamine? Ma kohe vaataks seda käputava-püstituleva lapsega koos põrandapesemist. Poeskäimine? Kui naine töölt koju jõuab, äkki tahab ka miskit süüa? Suurem laps kuskil trennis või ringis ei käi?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nojah, kui alla aastase lapse toidud on ainult rpa, pakipudrud ja purgipüreed, siis söögitegemiseks seda küll nimetada ei saa. Aga koristamine? Ma kohe vaataks seda käputava-püstituleva lapsega koos põrandapesemist. Poeskäimine? Kui naine töölt koju jõuab, äkki tahab ka miskit süüa? Suurem laps kuskil trennis või ringis ei käi? [/tsitaat]
Kas siis sina pesed kuidagi ilma lapseta põrandat. Ma pesen imiku, kaheaastase ja neljaastase kõrval põrandat ja saab ka pestud. Ja vanem laps saab ometi ise trennis käidud.
Teemaalgatajast märter-kanaema kardab vist, et ohvrioreool tuleb nüüd peast võtta ja tunnistada, et lapsega kodus olemine polegi kangelastegu.
Kellele mis sobib. Ehk sellele mehele sobib lastega kodus olla, kindlasti on ka naisi, kellele kodune elu on meelepärasem, kui tööinimese elu. Mina olen 4 aastat kodune olnud ja mulle hakkab küll juba vastu, õnneks sügisest saab tööle. Juhuuu!
PS! Meil käib mees poes ja koristame nädalavahetustel/õhtuti kõik koos, tihti teeb mees süüa. Pane ka mees kodus tööle, kes keelab?
Miks on kodune raskem olla, on see tohutu rutiin, kus vahet pole, kas on nädalavahetus või nn tööpäev. Iga päeva sama jama. Aga ei välista, et on inimesi, kes seda rutiini ja lastega tegelemist südamest naudivad. Milleks ahhetada ja ohhetada?
Olen nõus, et kodus on kergem. Pikapeale muutub veidike tüütuks vahel, aga võrreldes töölkäimisega on tõesti lust ja lillepidu. Tööl käies kulus ainult tööle sõiduks 1,5 tundi, sama tagasi, siis pikk päev tööl, järgmine päev olen sellest pooluimane. Kodus mõnuled koos lapsega, viitsid koristada siis koristad. Võib ka homme teha. Suurem laps tuleb ise koolist.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nojah, kui alla aastase lapse toidud on ainult rpa, pakipudrud ja purgipüreed, siis söögitegemiseks seda küll nimetada ei saa. Aga koristamine? Ma kohe vaataks seda käputava-püstituleva lapsega koos põrandapesemist. Poeskäimine? Kui naine töölt koju jõuab, äkki tahab ka miskit süüa? Suurem laps kuskil trennis või ringis ei käi? [/tsitaat]
Se on ju iga vanema enda otsustada, kas annab lapsele purgipüreed või vaaritab ise, kas annab beebiputru või hautab ise. Mul on praegu 3a laps ning 10k beebi, koristan siis, kui lapsed magama olen pannud, tolmuimejaga tõmban jooksvalt mitu korda päevas. Kui miski on juhuslikult koristamata, siis pigem seetöttu, et ma pole viitsinud kui sellepärast, et pole jõudnud. Ja ma olen üldiselt väga põhjalik koristamises. Triikimine? Iga päev või iga nädal isegu ma ei triigi, kui just mingit pidulikku sündmust pole, muidu piisab kuivatisirgetest pesudest. Mees triigib oma asjad ise. Ja ka lapsele/mehele/endale pole söögitegu mingi vaev, muidugi meil pole ka igal toidukorral kolmekäigulist menüüd, kuna keegi lihtsalt ei sööks nii palju. Suurem poeskäimine toimub meil nädalavahetusel, korra nädalas toon veel midagi lisaks (piima, leiba vms). Magame hommikul kaua, nii 10-11ni. Ma ei saa ausalt millegi raske üle kurta. Tööl käimine on minu jaoks kindlasti palju vaevalisem, kodus on puhas nauding. Muidugi on raskeid hetki ka, aga üldiselt on ikka kodus palju kergem.
Ma ütleks selle artikli kohta nii, et sellise päevakavaga, nagu sel isal on, ongi lihtne kodus olla. Tüütuks ja üksluiseks ehk läheb aja jooksul, aga raske küll ei ole. Tavaliselt on lapsepuhkusel emade päev ikka hoopis teistsugune kui sellel lapsepuhkusel isal. Need tegevused, mis isa päeva täidavad, võtavad ema päevakavast ehk nii veerandi kuni kolmandiku. Ma täitsa usun, et isal on fun ja lastel on fun, aga mina tahaks siiski teada, kes seal peres kõik majapidamistööd ära teeb. Lõunaks endale ja koolilapsele midagi süüa vaadata ei ole eriline söögitegemine, vabandage väga.
Väga loogiline, sest kõik tööd on kerged, mis sulle meeldivad. Arvan, et see meesajakirjnik on omale vale ameti valinud, näha on, et talle meeldib rohkem looduses olla ja kellegi eest hoolitseda.
Minu soovitus oleks tal oma ajakirjanikukarjäär jätta kus see ja teine ning asuda tööle kas lasteaiakasvatajana, aednikuna, mesinikuna või ametitel mis võimaldavad tal kellegi eest hoolitseda:)
On üks liik inimesi, kes suudavad päevaplaani ka kodus elluviia. Nad ei protesti, et peavad tegema iga kell täpselt sedasama, vaid naudivad seda, et neil ette teada, mis kell midagi tegema peab. Enda tutvusringkonnas on sellised päevaplaani inimesed pigem mehed kui naised. Kui veel satub rahuliku loomuga laps ( naeratavad ja rahulikud vanemad kindlasti soodustavad seda), siis on päevaplaani pidamine väga lihtne.
Tasuks võtta tööd tehes aega, palju selleks kulub. Ja siis võib avastada, et töö enda jaoks läheb 10 korda vähem aega kui vastumeelsuse jaoks, et ma ei taha seda tööd teha. Kui mingi asi on vastumeelne, siis läheb tunnetuslikul tasandil vastumeelsus ka töö tegemise alla. Ja meeletu väsimus tekib mitte töö enda tegemisest ja vaid vastumeelsusega sõdimisest. Nii et kui tekib seisund ei jaksa ja teinud ka miskit veel pole, siis võib põhjust otsida mõtlemises ehk siis tahtmatusest teha asju mida on hetkel vaja teha. Antud mehel vastumeelsust pole. Tema laps, hoolitseda on vaja. Ja teeb seda rõõmuga. Ja ongi kerge. Võimalik et tema palgast oleks pere elanud veidi kehvemalt,sealt ka siis veel koorma vedamise vabanemise kergus.
Läksin ka alla aastase lapse kõrvalt tööle, sest kodus oli lihtsalt igav. Mees jäi lapsega (siis veel mingit emapalka ei olnud), sest tema sai oma tööd ka kodus teha.
Ma ei saa aru, mida on ometi pidevalt kodus kraamida, vaaritada, pesta. Eriti veel linnas, ise elan maal, suvel leian veel terveks päevaks tegevust, aga talvel.
Artiklis on ju öeldud, et suurem on teismeline, ju see oma trennid-ringid ise peale kooli saab ära käidud. Ja miks ei võiks ema õhtul süüa sama toitu, mida isa on päeval valmistanud, ei usu, et see paari tunni pärast ei kõlba.
Mida imet need kodus olevad emad küll teevad, kes ütlevad, et see on 24h kestev raske töö. Pigem on asi organiseerimatuses või soovis tähelepanu nõuda.
Üksikult võetuna ei ole ju ükski majapidamistöö eriti aeganõudev ega raske, point selles, et seda peab tegema iga päev ja pidevalt samal ajal lapsel silma peal hoides. No vot ei suuda samal ajal kotlette teha ja praadida, kui 8-kuune jala küljes ripub, püsti tirib, sahtleid kisub, pliidi nuppe üritab näppida jne jne jne.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ütleks selle artikli kohta nii, et sellise päevakavaga, nagu sel isal on, ongi lihtne kodus olla. Tüütuks ja üksluiseks ehk läheb aja jooksul, aga raske küll ei ole. Tavaliselt on lapsepuhkusel emade päev ikka hoopis teistsugune kui sellel lapsepuhkusel isal. Need tegevused, mis isa päeva täidavad, võtavad ema päevakavast ehk nii veerandi kuni kolmandiku. Ma täitsa usun, et isal on fun ja lastel on fun, aga mina tahaks siiski teada, kes seal peres kõik majapidamistööd ära teeb. Lõunaks endale ja koolilapsele midagi süüa vaadata ei ole eriline söögitegemine, vabandage väga. [/tsitaat]
muidugi, kui isa on lapsega kodus, siis ta ei tee midagi ja see on hirmus lihtne. kas tõesti on nii suur hirm, et mehed saavad aru, et naised lihtsalt vinguvad tähelepanu selle 24/7 jutuga.
minul naisen on küll selline tunne, et mõni lihtsalt ei saa muidu vajalikku tähelepanu ja siis muudkui nõuab, et kiitke mind ma olen ema ja lapsega kodune ja küll ma ikka olen suure ohvri toonud.
ma olen 3x kodune olnud. viimase lapsega oli kõige raskem kuna ka suurematega tuli õppida, ning abikaasa oli välismaal.
eks ta sõltub ka lastest, kui hea tervisega nad on, kuipalju see teismeline abi vajab.
Minu jaoks on kõige-kõige hullem magamatus. Kui ma vaid saaksid TERVE öö otsast lõpuni magada ja ei peaks mitu korda üles ärkama ja jälle püüdma uinuda.
Olgu ma siis kodune või mitte.
Meid ei ole õnnistatud väga hästi magavate lastega.
Minu juhe on küll pidevalt koos, kui olem magamata, pean kõige majapidamistööde eest ise hoolitsema, lastega õues käima ja päevast-päeva ühtede ja samade muredega tegelema ja koristamisel ei tule lõppu. Ilmselt on see rutiin, mis tapab.
Lõpuks ei pidanud enam vastu ja tegin väikese äri. Nüüd olen tunduvalt rõõmsam ja normaalsem inimene.
Ma ei tea, mis rõõmurullidest lapsed temal on, aga tundub tõesti mõnus kirjeldus.
Muidugi sõltub põhiliselt missugused need lapsed/laps on ja kas oled lastega kodune ühe nädala või hoopis 2 aastat.
Minu arvates on liig kelkida, et lastega kodus olla on jube kerge- see pole mingi reegel- kõik lapsevanemad ja lapsed on erinevad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üksikult võetuna ei ole ju ükski majapidamistöö eriti aeganõudev ega raske, point selles, et seda peab tegema iga päev ja pidevalt samal ajal lapsel silma peal hoides. No vot ei suuda samal ajal kotlette teha ja praadida, kui 8-kuune jala küljes ripub, püsti tirib, sahtleid kisub, pliidi nuppe üritab näppida jne jne jne.[/tsitaat]
kas sa tõesti eelistaksid reaalselt palgatööl ülemust orjata? selle asemel, et teha mõni rutiinne, mõtlemist mitte-vajav liigutus laps-jala-küljes rippumas. ülemusele sa vaevalt et midagi ära teeksid lihtsalt rutiinist, mitte mõeldes…
jah, mina kindlasti eelistaksin tegeleda oma palgatööga, midagi, mis sunniks aju liigutama, kui istuks päevast päeva kodus, virisev laps jala küljes rippumas, siis veaks teda süles ringi, paneks teda tundide viisi magama jne jne. see kodusolek nüristab täiesti.
ja veel – töö juures saaksin vähemalt siis, kui ise tahan, vetsu ja kohvipausile, aga kodus mul seda rõõmu ei ole. 10kuune nimelt ei saa aru kontseptsioonist \”emme nüüd natuke istub ja joob kohvi\”, vaid ei anna sellest hoolimata mulle üldse asu.
mina eelistan iga kell eneseteostust ja ajutööd, kui rutiinset ja nüri pidevalt magamata olekus kodusistumist. saaks see titeaeg juba läbi…
Kui kodus on kergem, siis miks neid mehi kodus nii vähe on!!!! Seega tegelikult ei ole see ikka nii lihtne. Kui saaks samamoodi kodus vegeteerida, siis see elu ju lausa lill.
Meie lapsega tänane jt päevad kulgevad selliselt – ärkamine, riietumine, enda söömine, kerge köögi koristus jm (laps samal ajal tegeleb põrandal), lapse söötmine, tegelemine sh süles tassimine (ei taha pikalt maas olla jm), magamine (jalutamine väljas vanaemaga), töötamine, söötmine peale ärkamist, võimlema-ujuma minek, lapse magamine, töötamine samal ajal, ärkamine, söötmine, poes käimine (vanaema hoiab ca 45min), pesu kuivama riputamine, jalutamine õues (ca 1,5h), söögi valmistamine, hilisem kerge koristamine, lapsega tegelemine, söötmine, vannitamine, õhtune magama panek (magama panek üldiselt võtab aega 30-1h ajani), enda pesemine, öised söötmised (3 vähemalt). Toidu valmistamine lapsele. Kõik see kokku võtab ajaliselt palju palju aega ning magamata ööd ei ole mingi lust. Vahel ka tervis ei ole kiita, aga ikkagi pead tegelema. Mehed seevastu on kohe nii-nii haiged. Nähtud värk.
Isiklikult nõus tegema selle vahetuse ja minema tööle. Aga ei, kus sa sellega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui kodus on kergem, siis miks neid mehi kodus nii vähe on!!!! Seega tegelikult ei ole see ikka nii lihtne. Kui saaks samamoodi kodus vegeteerida, siis see elu ju lausa lill.
Meie lapsega tänane jt päevad kulgevad selliselt – ärkamine, riietumine, enda söömine, kerge köögi koristus jm (laps samal ajal tegeleb põrandal), lapse söötmine, tegelemine sh süles tassimine (ei taha pikalt maas olla jm), magamine (jalutamine väljas vanaemaga), töötamine, söötmine peale ärkamist, võimlema-ujuma minek, lapse magamine, töötamine samal ajal, ärkamine, söötmine, poes käimine (vanaema hoiab ca 45min), pesu kuivama riputamine, jalutamine õues (ca 1,5h), söögi valmistamine, hilisem kerge koristamine, lapsega tegelemine, söötmine, vannitamine, õhtune magama panek (magama panek üldiselt võtab aega 30-1h ajani), enda pesemine, öised söötmised (3 vähemalt). Toidu valmistamine lapsele. Kõik see kokku võtab ajaliselt palju palju aega ning magamata ööd ei ole mingi lust. Vahel ka tervis ei ole kiita, aga ikkagi pead tegelema. Mehed seevastu on kohe nii-nii haiged. Nähtud värk.
Isiklikult nõus tegema selle vahetuse ja minema tööle. Aga ei, kus sa sellega. [/tsitaat]
eks see ongi igipõline vaidluskoht. sinu töö on puhas rutiin. see ei nõua isegi mitte põhikooli tasemel mõtlemisoskust. mees ilmselt, kui ta toob perele raha koju, teeb tööd, mis eeldab rohkemat põhikooli tasemest (sama siis, kui sina käiksid tööl ja mees istuks lapsega kodus).
mind tegelikult väga häirib see mõte, et kodune ema teeb samapalju tööd kui täiskohaga tööinimene. tase on ju absoluutselt erinev! jah, kõik saavad tõesti oma aja tegevustega täidetud, aga sõltub, mis tasemel… kamoon, mis töötamisest sa räägid sellise rutiinse graafiku juures? see ei saa ju olla sisuline ega analüüsiv töö, mis arvestatavat kopikat sisse toob.
Miks üldse vaielda? Fakt on see, et imikuga peab keegi kodus olema ja kõige kasulikum on, kui see on imetav ema. Pole sugugi mõtet vaielda, kumb teeb vähem või rohkem tööd. Olgu see ema siis ajukirurg ja isa laotöötaja või vastupidi. Seda jala küljes rippumist saab ju reguleerida, ma küll ei julgeks nii süüa teha, et titt ripneb jalus, aga see selleks. Kui juba rääkida suurte lastega koduperenaiseks olemisest, siis siin ei ole midagi vaielda, sest teistes peredes teevad ju töötavad inimesed sama, mis see ohkiv koduperenaine, aga lisaks sellele käivad nad tööl. Teenijaid ja koristajaid palkavad ikka vähesed.
See jala küljes rippumine või pool päeva süles tassimine on rohkem emadel endal sisseharjutatud lastele. Kui ikka väikesest peale on last ka iseseisvusega harjutatud, pandud tegelustekile või lamamistooli mõneks ajaks üksi jäetud (ema muidugi silmapiiril-kuuldekauguses) ei taha nad midagi 24/7 seljas elada. Harjuvad ise tegutsema üsna ruttu, oluline on vaid turvatunne, et emme tuleb kohe kui tõesti vaja.
Iga päev ei pea elamises suurpuhastust tegema, piisab täiesti kord-paar nädalas koristamisest või käite kõik välisjalanõudega tubades ja viskate prahi käest põrandale, et nii kiiresti kõik määrdub ja vaja kogu aeg põrandaid pesta-nühkida? Teaduslikult on kindlaks tehtud, et liigne steriilsus on väikelaste tervisele kahjulikum kui vähesel määral bakteritega kokku puutumine. Ülipuhtas elamises on palju suurem tõesnäosus astmat-allergiat saada kui immuunsüsteem pole üldse harjunud millegi vastu võitlema. Kahjuks täisversiooni enam lugeda ei saa, aga siingi üks link
http://forte.delfi.ee/news/teadus/mida-tolmusem-kodu-seda-tervem-laps.d?id=15886498
Ja mis on halba rpa-s ja purgitoitudes? Need ongi ometi emade elu kergendamiseks välja mõeldud, pealegi magavad rpa lapsed tavaliselt korralikult terve öö – ja ema samuti.. Igapäevaseid kodutöid peale söögitegemise-nõudepesu meie majas küll pole. Pesumasin ei täitu iga päev, kohe kindlasti ei korista iga päev, pesu ei triigi ma juba aastaid..
Igaüks elab oma elu täpselt nii raskeks kui ise tahab, aga kui tahab raskemat elu, siis milleks ise tekitatud koormuse üle viriseda?.
Kuidas kellelgi. Minu jaoks on tööl käimine lust ja lillepidu, sest teen asja, mis mulle väga meeldib. Samal ajal aga pean tunnistama, et lapsega veedetud aeg on kvaliteetaeg minu jaoks alates teisest lapsest. Mis sest, et puruväsinud. Esimese lapse ajal olin veel liiga rumal, et seda mõista. Selles olen aga veendunud, et isa ei võta südamesse pooligi neid asju, mida võtab südamesse ema. See on juba looduse poolt sedasi loodud.
Mina mäletan oma lastega kodusolemist kui toredat aega. Ja minu mees ei liigutanud kodus lille kah mitte.
Minu õnneks on mõlemad lapsed head magajad olnud. Paar korda nõudsid süüa öö jooksul kuid see oli normaalne. Ma pole elu sees nii palju lugenud kui lastega kodus olles. Ülepäeva koristasin- tolm kappidelt, tolmuimejaga 3 tuba, põrandate pesu. Mees sai iga õhtu töölt tulles söögi.
Käisin poes, jalutamas, jäi aega üle ka veel. Varakult hakkasin lapsi sellega harjutama, et ma ei ole nende isiklik mänguasi. Mina ausalt ei tea mis on see, kui laps ei luba kohvi rahulikult juua, vetsus käia, pesus käia. Paningi lapse kas voodisse või põrandale mängima ja saingi käidud. Kui tahtsin kohvi juua ja aega maha võtta panin samuti lapse kas põrandale mängima elutuppa või voodisse kui uneaeg oli.
Minu arust ongi tänapäeva emade probleem selles, et imikut hakatakse igale poole varakult kaasa tassima. Kõike ei pea koos lapsega tegema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina mäletan oma lastega kodusolemist kui toredat aega. Ja minu mees ei liigutanud kodus lille kah mitte.
Minu õnneks on mõlemad lapsed head magajad olnud. Paar korda nõudsid süüa öö jooksul kuid see oli normaalne. Ma pole elu sees nii palju lugenud kui lastega kodus olles. Ülepäeva koristasin- tolm kappidelt, tolmuimejaga 3 tuba, põrandate pesu. Mees sai iga õhtu töölt tulles söögi.
Käisin poes, jalutamas, jäi aega üle ka veel. Varakult hakkasin lapsi sellega harjutama, et ma ei ole nende isiklik mänguasi. Mina ausalt ei tea mis on see, kui laps ei luba kohvi rahulikult juua, vetsus käia, pesus käia. Paningi lapse kas voodisse või põrandale mängima ja saingi käidud. Kui tahtsin kohvi juua ja aega maha võtta panin samuti lapse kas põrandale mängima elutuppa või voodisse kui uneaeg oli.
Minu arust ongi tänapäeva emade probleem selles, et imikut hakatakse igale poole varakult kaasa tassima. Kõike ei pea koos lapsega tegema.[/tsitaat]
Muide, lugemise koha pealt täpselt sama! Arvasin, et kriips peal, kuid tegelikkuses oli nii, et lugesin absoluutselt iga päev enne ööunne jäämist. Olin uinumiseks liiga üleväsinud ja see oli nagu unerohi.
PS On lapsi, kelle kõrvalt võib ema hulluks minna. Ärgem siis seda unustagem ja olgem mõistvamad. Rasedusjärgne kriisinõustamine ei ole tekkinud tühjale kohale lambist.
Edit:
vaevalt see isa lahkelt naeratanud oleks, kui laps oleks ainult hommikust õhtuni üüranud.
olen naine ja nõustun tolle mees(ajakirjanikuga), et lapsega kodus olla on võrreldes töökäimisega lust ja lillepidu.
vaid üks aspekt näiteks,
ma saan olla koos inimestega, kes mulle meeldivad, keda ma armastan. tööl vabandage väga, pean suhtlema igasugustega ja issanda loomaaed on ikka oi, oi kui kirju.
No kui see lapsega kodus olemine selline vaev ja töö on nagu mõned mammad siin väidavad, mispärast te neid lapsi siis ühtejärge sünnitate?
Poes käimine, lapsele varustuse \”muretsemine\”, arsti juures käimine jne – need ei ole ju mingid tööd. Need on head kerged tegevused.
Söögitegemine on ju ka lihtne. Lapsega õues käimine – puhas rõõm.
Kodus olen olnud kahe lapsega ja väidan, et väga mõnus oli. Raskust küll ei olnud kuskilt otsast. Ise planeerid, millal midagi teed ja oled oma elu peremees.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
