Pole see mingi hälve ega haigus. Sa lihtsalt enam ei eruta oma naist. Kui hakkad nüüd roos hambus serenaadi laulma või naise jalgu masseerima, siis mõjub see pigem naeruväärselt kui erutavalt.
Tegelikult ei mõju, kui on tunded. Sama nagu sekspesus naine. Naeruväärselt mõjub siis, kui kui tundeid pole. Sest ega vägisi tahtma ei pane, tee mis tahad. Mehed on küll sageli natuke rohkem sellise hoiakuga, et mis siis ikka, teeme ära, kui pakutakse, aga kui ikka tunded on täiesti jahtunud ja tahtmist üldse pole, pole ka mees sellisele manipulatsioonile enam avatud. Ja naisel võib tõrge tekkida, kui ta tajub, et mees umbes vaatab juba kella, et millal siis selle võimlemise eest tasu saabub ja asjaks läheb. Ja võibki olla, et naisel on selle mehe vastu tunded nii kadunud, et ei tahagi enam seksida muidu, kui ainult selleks et kodurahu säiliks, aga seda ka alles viimasel võimalusel. Ja tegelikult on selline kooselu ju väga kurb siis mehele. Ma vist ütleks, et sellise arenguga ma pole rahul ja võiks teraapiat, näiteks paariteraapiat proovida, et leida, kas koos jätkamiseks on ikkagi võimalusi.
Sageli just argipäevane ego ja mugavus saab saatuslikuks.
Näiteks olukord, kus on väike laps ja naine ei saa rahulikult süüa, kuna laps segab – kuigi mees on kodus. Mees ei paku naisele: “Las ma hoian last vaos – sina saad siis rahulikult süüa”. Ja kui naine ise palub, et vaata last, kuni ma ära söön, siis mees hoopis mühatab pahuralt (et tema mugavat äraolemist häiriti) ja natuke siis vaatab last. Aga järgmine kord samas situatsioonis jälle mingit abi paku või jälle naise ütlemise peale ja hapu olekuga (“Miks ta ometi oma söömisega ise hakkama ise saa, häirib mind?”) natuke siis vaatab. Ja edasi siis sõltub naisest. Mõni, saades aru, et mees ootab temalt “ise hakkama saamist”, loobub tüütamisest. Ja saabki ise hakkama, näit. harjub toitu kuidagi kugistama, ohjeldades teise käega last. Ega palu seda enam kunagi mehelt – palun väga, ma siis ei tüüta oma tühise sooviga enam.
Ainult et kõik sellised argipäevased situtatsioonid – kus naine kogeb, et mees talle väikest inimlikku heatahtlikkust, vastutulekut osutab läbi hammaste või keeldub sellest – ei soojenda südant ja hävitavad lähedusetunnet üsna tõhusalt.
Ja tõesti on siis naeruväärne, kui mees, kes vaatab, et jama, naine kuidagi külmaks muutunud, otsustab äkki, et “peaks vist naisele tähelepanu pöörama” – ja hakkab roos hambus serenaadi laulma või naise jalgu masseerima (sest ta on kuskilt lugenud, et nii peab).
Kui igapäevasel tasandil sooja suhtumist ei koge – siis lambist romantika mõjubki õõnsana.
Või siis heldib naine korraks. Aga seejärel kahjuks loksub kõik tavalisse argielu rööpasse tagasi, kus jälle väikest heatahtlikkust osutatakse läbi hammaste jne.
Edasi on kaks võimalust – kas lüüa perekond laiali või elada õe ja venna stiilis kooselu. Dramaatilisemad inimesed (või ka lihtsalt nooremad, kellele tundub, et elu on veel ees jne. ) valivad selle esimese ja alahoidlikumad tüübid selle viimase.