Teema: Aspergeri sündroom

Mis seda põhjustab? Üks arvab üht, teine teist. Paljudel juhtudel jääb teadmata.

Minul autstlik laps. Rasedus kulges kõrvalekalleteta, sünnitus aga raske. Raseduse päris alguses oli mul igemepõletik, mistõttu tegin läbi AB kuuri. Nüüd võin vaid oletada, kas lapse autismi põjuseid otsida ravimitest, hapnikuvaegusest sünnituse käigus või hoopis muust. Lapse areng esimestel aastatel oli igati normipärane, mida aeg edasi – seda rohkem piiripealne või veidi alla selle. Nüüd teismelisena on aga \”käärid \” veel suuremad ning tema autistlikud jooned nõuavad üha enam erikohtlemise võimaldamist.

mul on 2 aspit peres. noorim laps pole diagnoosiga , aga tal on teine isa.
rasedused ja minu eluviisid olid normaalsed. esimene laps on nii vana, et poes ei müüdud värvilisi toiduaineid kui teda ootasin. ka ei söönud ta neid lapsepõlves.
seega geneetiline omapära.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mitte keegi ei tea, millest see tuleb.
Minul oli täiesti probleemitu rasedus, kerge sünnitus. Laps oli esimesed 3 eluaastat täiesti tavaline laps. Õigel ajal hakkas keerama, istuma, käima, rääkima. Oli seltsiv ja mängis teiste lastega. Perearst ei näinud mitte ühtki kõrvalekallet. 1-aastaselt sattusiime lapse halva söögiisu pärast psühholoogi vastuvõtule, see ei leidnud ka mitte midagi. Lapse esimene hoidja oli hariduselt eripedagoog, tema ei näinud ka midagi imelikku.
3-aastaselt keeras laps äkki ära ja muutus täiesti teistsuguseks. Nagu oleks ära vahetatud.
Praegu on raske puudega autist.
Geeniuuringud on tehtud, aga mingeid kõrvalekaldeid ei ole leitud.
Arvatakse, et autism ja aspergeri sündroom on pärilikud, aga ometi ei ole leitud ühtegi geenimutatsiooni, mis seda seisundit põhjustab. Samuti arvatakse, et see haigus asub ajus, aga autistide ajutegevust uurides ei ole leitud mitte midagi, mis erineks tavaliste inimeste ajutegevusest.
Loodetakse, et seda seisundit saab kasvatuse ja ravipedagoogika abil mõjutada, aga tegelikult eriti ei saa.
[/tsitaat]
Mismoodi ta täpsemalt muutus? Kas kõne ka kadus ära?

Kui sa oled lapseootel, ei ole vaja endale selliste asjadega stressi tekitada. Naudi lapseootust ja valmistu sünnituseks. Pole vaja endas hirmu tekitada asjade ees, mis juhtuda võivad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kõne jäi alles, aga muutus teistsuguseks.Tekkis kajakõne ja teatud väljendite korrutamine. Enda kohta ütles sina ja ema kohta mina.
Kuna laps käis tavalasteaias, siis kuni 7 eluaastani kõne siiski tasapisi arenes. Isegi mina ja sina õigesti kasutamise sai selgeks : )

Peale seda, kui laps läks erikooli kõnetute ja väga vähese kõnega laste klassi, on tükk tegemist, et hoida kõne samal tasemel, mis enne kooli.[/tsitaat]
Tere!
Ma küsisin sellepärast et meil tüdrukul kadus ka 3-aastaselt kõne. Ega tal ennegi väga erilist juttu polnud, aga oli enam-vähem ikkagi eakohane. Muud muutust ei märganud. Nüüd tuleval sügisel läheb lasteaeda tasandusrühma, kus siis jälgivad-aitavad logopeed ja eripedagoog. Loodame saada ka tugiisiku. Nüüd on mõned sõnad tekkinud, aga on selgelt arengust väga maas. füüsiline ja intelligentne pool hinnati heaks. Vabandust et ma nii palju uurin, aga kas teie laps muidu, mängides, tegutsedes on jutukas? Meil on tirts muidu lobamokk, räägib kogu aeg. Kajakõne ja korrutamist samas pole tal. Isegi ei pudruta, aga jutt on seosuetu- aga, siis, issi, mammi, emme, ega oi-oi, ai-ai, aitäh, head aega, ei saa, ei taha. Kõik nagu sõnad, aga laused ei moodusta. Laulab ka tihti. Selles suhtes on lootus, et kui ta abi saab, ehk hakkab korralikult rääkima.
Aga teil äkki aitaks kui laps saaks selliste laste sekka, kes rohkem räägivad?

Minul esimene laps, 18-aastane, on ADHD-diagnoosiga. Noh, oli. Nüüdseks võib öelda, et on peaaegu välja kasvanud sellest, ehkki vahel harva veel ägestub, pillab asju maha, unustab asju maha, unustab kohustusi jne. Aga sujub. Julgelt võin öelda, et vägagi mina lapsepõlves, nii tuttav tuleb ette 🙂
Teine laps (teine isa ka) on Asperger. Algul arenes kenasti, kuigi hambad ja juuksed tulid hilja, aga umbes kaheselt hakkasime aru saama, et midagi on teisiti – algasid jonnihood, nõudmised, peaga põranda peksmised jne. Kõne oli hiline. Nagu ühes teises teemas kirjutasin, olin kuni kooliminekuni kindel, et mina olen halb ema, diagnoos andis jõudu ja julgust. Selle lapse puhul saab tõmmata vägagi tugevaid paralleele tema isaga (ei talu lähedust ja puudutusi, on pigem asjade- kui inimeste inimene, on erihuvid, on veel palju-palju sarnast, õppis koolis eriprogrammi järgi jne).
Kolmas laps … kaalusime kaua, kas sünnitada (isa on sama), kui kaks nii rasket last kodus juba ees. Ja muidugi sünnitasime! Õnneks! Sest tema on täiesti tavaline laps, terve, kiire arenguga, heatujuline ja rõõmsameelne. Ma olen nii õnnelik, et otsustasin ta saada, sest ilma temata ma ei oleks kunagi teada saanud, kui nauditav võib olla terve ja tavalise lapse kasvatamine. Mis ei vähenda mingil juhul mu tundeid vanemate, keeruliste laste vastu. Vastupidi – mida rohkem kellegagi vaeva näha, seda tugevamini kiindud.
Mis ma tahan öelda, on see, et ma olen siiski väga rõõmus, et nad kõik mul olemas on ja et nad just minu lapsed on, sest ma tean, et mina mõistan neid, mina tulen nendega toime. Kellegi oskamatutes kätes oleks nad ehk ammu ära rikutud 🙂 Ja ma olen õnnelik iga edusammu üle, mida näen, kas või selle üle, et mu ADHD-laps otsustas iseseisvalt, et võtab end kokku ja püüab õhtukoolis põhikooli ära lõpetada ja gümnaasiumi minna, kas või selle üle, et Aspergeril oli eelmisel aastal suvetöö kahes aines, aga sel aastal ainult ühes, kas või selle üle, et pesamuna õpib koduseinte vahel, et inimesed on erinevad ja inimesi ei narrita nende kiiksude pärast.
Asperger (või ADHD-laps) ei ole maailma lõpp, kui sa endale teadvustad, mida see diagnoos tähendab, kui sa loed palju, ammutad infot, uurid, kuidas sellega toime tulla, kuidas saad sina oma last kõige paremini aidata, kui sa ei võta seda kui midagi niisugust, mis su elu ära rikub, vaid kui veidi ebamugavat nähtust, millega on lihtsalt vaja elama õppida. See on väljakutse ja väljakutsed on selleks, et neid võita. Mina olen võitja!
Kurb on aga see, et väga paljud ADHD-laste ja Aspergeride emad on üksi, kuna isad sageli kuidagi ei oska nende laste ja nende uute reeglitega toime tulla, aktsepteerida lapsi nii, nagu nad on, kohandada ennast uue olukorraga. Sageli hakkavad nad eemale hoidma ja lähevad lõpuks ära. Nii juhtus ka minuga. Lahkumineku algataja olin küll mina, aga põhjus oli, et ma ei saanud lubada endale kahe raske lapse kõrval ka alkohooliku kasvatamist, nii et teadlik valik. Õnn on olnud see, et elu on toonud mu kõrvale inimese, kes võtab kõiki kolme mu last nii nagu nad on, kes on suutnud nendega kohaneda, nad omaks võtta, kes toetab neid, aitab õppida, et pane pahaks tujutsemisi jne. Mul on temast suur tugi olnud.

Tekst MTÜ Eesti Aspergerite Ühingu kodulehelt:

“Autismi defineeritakse üldiselt kui „arenguhäiret“, millele on iseloomulikud suhtlemisraskused ja piiratud käitumismustrid. Aspergeri sündroomiks peetakse teatud “kõrgfunktsioneerivat” autismi erijuhtu (mida on püütud ka autismist lahutada). Tänapäeval on aga kõigile kättesaadavad mitmesugused infoallikad, millega tutvudes on kerge mõista selliste definitsioonide ebaadekvaatsust. Meditsiinilises kirjanduses levinud autismikirjeldustest on välja jäetud kõik see, mis on autistide ja Aspergeri sündroomiga inimeste mõistmiseks esmatähtis. Seetõttu süvendavad ka näiteks Wikipediast leitavad autismikirjeldused autistlike joontega inimeste mittemõistmist, stigmatiseerimist ja seeläbi ka autistide toimetulekuraskusi ja kaudsete mõjudena paljusid negatiivseid tendentse ühiskonnas. Allpool järgneb lühikokkuvõte mõnedest üsna vähetuntud, kuid ometi väga olulistest autismiga seonduvatest teooriatest ja seisukohtadest, millest meie meelest autismiga kokku puutudes tuleks lähtuda rohkemgi kui tegelikult juba aegunud ja küllaltki vastuolulisest „autism-kui-patoloogia“ vaatenurgast.”

Loe edasi siit: https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-autism-mis-on-aspergeri-sundroom/

#1403726:

Mitte keegi ei tea, millest see tuleb.
Minul oli täiesti probleemitu rasedus, kerge sünnitus. Laps oli esimesed 3 eluaastat täiesti tavaline laps. Õigel ajal hakkas keerama, istuma, käima, rääkima. Oli seltsiv ja mängis teiste lastega. Perearst ei näinud mitte ühtki kõrvalekallet. 1-aastaselt sattusiime lapse halva söögiisu pärast psühholoogi vastuvõtule, see ei leidnud ka mitte midagi. Lapse esimene hoidja oli hariduselt eripedagoog, tema ei näinud ka midagi imelikku.
3-aastaselt keeras laps äkki ära ja muutus täiesti teistsuguseks. Nagu oleks ära vahetatud.
Praegu on raske puudega autist.
Geeniuuringud on tehtud, aga mingeid kõrvalekaldeid ei ole leitud.
Arvatakse, et autism ja aspergeri sündroom on pärilikud, aga ometi ei ole leitud ühtegi geenimutatsiooni, mis seda seisundit põhjustab. Samuti arvatakse, et see haigus asub ajus, aga autistide ajutegevust uurides ei ole leitud mitte midagi, mis erineks tavaliste inimeste ajutegevusest.
Loodetakse, et seda seisundit saab kasvatuse ja ravipedagoogika abil mõjutada, aga tegelikult eriti ei saa.

Issand ,kui jube. Ei taha kuidagi uskuda, et vähimatki märki pole märgata varem. Ma arvan, et äkki midagi siiski oli teisiti, kui tagantjärgi mõelda.Õudne mõelda, et mu laps kes hetkel ka täiesti normaalse arenguga, järsku ära keerab.

Tänapäeval on iga teine laps asperger, see on väga üle diagnoositud häire!
Mida teadlikumaks muutuvad inimesed sellest haigusest, seda rohkem võetakse oma käitumisprobleemidega(loe kasvatamatu) laps kaenlasse ja viiakse psühhiaatri juurde. Psühhiaatritel tööd palju, aega vähe, panevad kiirustades diagnoosi ära ja ongi jälle uus asperger lisandunud.
Lapsi tuleb rohkem armastada ja mitte peksta siis on ka “aspergereid” vähem!

Tundub, et aspergereid on varsti rohkem kui mitte-aspergereid. Sinna alla tunduvad sobivat kõikvõimalikud eripärad, ühest äärmusest teiseni. Kõik psüühilised probleemid, käitumishäired- need on aspergeri sündroom. Kuhu kõik teised psüühikahäired kadunud on?
Jah, mõnedele meeldib olla mingit moodi eriline, aga arvan et enamus lapsi sooviks ikka, et neid võetaks tavalise lapsena, kellel on oma iseloom ja eripärad (mida on kõigil). Ei saa ju nagunii võtta inimese olemust kokku ühe nimega, nagu selle sündroomiga justkui üritatakse. Et mõista seda inimest? Arvan et selline lihtsustamine ei aita tegelikult kedagi mõista. Ja üldse tundub, et laste ning teiste inimeste, vahel ka enda diagnoosimise vajadus, viitab ise mingile autismivormile-vajadusele sildistada, struktureerida, et inimene oleks minu ajus turvaliselt paigas ja määratletud.

Minu laps sai aspi diagnoosi täiskasvanuna. Minu süda on muide rahul, lõppes pidev meeles ja mõistuses urgitsemine, et miks on asjad nii ja käitumine teatud olukordades selline ja selline. Mis ta ei tule toime sellega ja teisega ja kuidas ma ometi nii mööda olen pannud ja talle lihtsaid asju pole õpetada suutnud. Ta teab terve elu, et erineb teistest ja nüüd siis teab tema pühjust. Kusjuures pole ma kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii heatahtlik, rahulik ja viisakas. Isiklikult olen intensiivse maailma teooria pooldaja.

mina olen rahu leidnud endas kui perre tuli tavaline laps. minu aspi oli mul esimene laps ja tõesti, ei saanud aru miks mina ei oska oma last kasvatada ja teiste lapsed on nii head ja tublid ja taibukad.
ja nüüd näen kui palju kordi lihtsam on kasvatada “tavalist” last. ja see tuleb mul samamoodi hästi välja. seega pole ju läbi kukkunud.
diagnoos aitab mul oma aspit mõista ja olen tema jaoks leidnud koha kus ta tuleb toime ja tunneb ennast hästi.ilma diagnoosita poleks see õnnestunud.minu laps on ka juba täiskasvanu.

Kägu kirjutas:

Viimane kägu. Kuidas oled leidnud oma aspi lapsele tuge ja kustkohast? Olen Tallinnas, mul on veel diagnoosimata 5a, praegu arvavad Tln uue keskuse psühhiaatrid, et lapse eripära on tingitud justkui vanematest – nad ei ütle seda otse. Samas kui võtan autismispektrihäirete (see Samantha Toddi raamat), siis on kuidagi raske ignoreerida, et mu lapse eripärad on midagi muud kui spektrihäire. Seetõttu olen otsustanud, et püüan talle ise abi leida, aga ei tea, millised kohad ja abitegevused oleksid tema arengule toeks.

Minu laps on Astangu keskuses,see sind ei aita.:-)
Aga soovitan väiksemat lasteaiarühma, kooliklassi. Tegevusteraapiat, füsioteraapia aitab. aspidel on keha kohmakas, ja tavatrennidesse nad tavaliselt ei sobi.Ka oleme palju aega kulutanud logopeedile.
Teraapiaid saab siis kui on puue määratud rehabilitatsiooni plaani alusel erinevatest keskustest.Soovitan küsida kogemusi teistelt emadelt. Näiteks Tallinna ja Harjumaa Autismiühing korraldab tugigruppe ja nende kodulehelt saad palju infot.