Teema: Aspergeri vanematele

Aspergerid ja autistid kõik on ikka väga erinevad. Ei saa ühe inimese kirjelduse põhjal midagi määrata. Minu sõbranna laps ei vasta üldse ülaltoodud kirjeldusele. Näiteks on vastupidi hea koordinatsiooniga ja liikumisaldis. Rattasõit varakult selge ja väga naudib seda, samuti lasteaias teeb kõike kaasa…

Seni, kuni erisused ei sega tuntavalt igapäevaelu, pole vaja lihtsalt diagnoosimise pärast midagi diagnoosida.
Meil segasid. Laps sai diagnoosi 4a. Beebieast peale: uneprobleemid, söömisprobleemid, pelgas inimesi, sh sugulasi, ei mänginud lastele tavapäraselt, kartis pesemist jm hügieenitoiminguid, keeldus vahetamast riideid jne. Ilmnes erihuvi, mille kaudu temaga hästi kontakti sai. Kõik see ei seganud siiski igapäevaelu. Argipäev lendas uppi lasteaeda minnes. Tohutud kohanemisprobleemid, mille tulemusena jäin koduseks. Ajaga on paljud asjad lihtsamaks läinud, tekkinud on paar sõpra, jäänud on söömisprobleemid ja pelglikkus sotsiaalsetes olukordades (nt ei suhtle ta siiani poolte sugulastega, rääkimata võõrastest, ei tervita kunagi ega ütle head aega jne). Ta on äärmiselt arukas, laia silmaringi ja sõnavaraga ja kodus omavahel ei ütleks üldse, et ta kuidagi teistmoodi on.

Vastan enda lapse põhjal, kelle käitumine paistis kõrvalseisjatele tugevalt erinev eakaaslaste omast –
rääkima õppis hilja, kõigepealt rääkis nn kalakeelt – enda väljamõeldud sõnu, hiljem asendusid need üldmõistetavatega
hääl oli monotoonne, hakkiv, veidi robotlik, ilma rõhkudeta
lugema õppis väga vara ja kergelt,
kasutas väga varakult keerulisi sõnu ja väljendeid, sageli tuletas ise selliseid liitsõnu või sõnavorme, mida teised ei kasuta, aga jutu mõtet andsid isegi hästi edasi (kui aru said, muidugi)
kuna kummalise lauseehituse tõttu ei saanud paljud temast aru, olid tal sageli suhtlemisprobleemid
suhtlemisprobleeme ei osanud lahendada, teiste suhtes kehtis tal “ma ei saa aru, miks sa aru ei saa” hoiak
hoidis eakaaslastest eemale, suhtles täiskasvanutega, ka võõrastega, ei häbenenud võõraid, aga –
rääkis oma kindlat teemat, neil teemadel, mis teda ei huvitanud, kaasa rääkima ei hakanudki (nt täiskasvanu küsib, et mis tööd ema teeb, laps ignoreerib seda ja räägib ekskavaatoritest)
tal olid tikid – korduvad häälitsused, mida tegi nt bussis, tänaval, kätega vehkimised, rääkis sageli tänaval omaette

Lasteaias leiti, et see laps ei ole tavaklassi laps, kuigi on üle keskmise akadeemilise võimekusega. Käisime spetsialistide juures, aga kuna ta täiskasvanute üksühele suhtleb vabalt (v.a. see oma teemadesse klammerdumine), siis enne esimest ja enne teist klassi diagnoosi ei saanud, pandi tavaklassi, seal käimine oli paras õudukas, sest tema ei suutnud mõista teisi lapsi ja teised lapsed ei mõistnud teda. Ja neid oli lihtsalt liiga palju. Vägivaldne ta ei olnud, aga kui paar klassivenda tema kallal järjekindlalt norima hakkasid, siis lõpuks ta ka lõi neid. Kolmandaks klassiks saime lõpuks diagnoosi ja suunamise väikeklassi… Väikeses kollektiivis saab ta hakkama ja probleeme pole. Mõned varasemad iseärasused on taandunud, mõned jäänud.

Autism on aga spektrihäire, sellel ei ole alati sama nägu ja see võib avalduda ka teisiti.

Juba sünnist saati kahtlustasin, et laps on teistsugune. Näiteks on tal sünnist saati probleemid söömisega, ta ei nutnud juba imikuna mitte kordagi nälja pärast, nuttis kui süüa anti. Toitsin siis teda läbi une marlilapp näo peal. Samas hakkas ta päris varakult rääkima, 2-sõnalisi lauseid moodustas juba 1a5k, iseseisvalt kõndima hakkas jälle hilja 1a8k (tal on ka lisaks lihaste alatoonus, nõrgad lihased)
Lasteaias suuremaid probleeme ei olnud, välja arvatud söömine, õigemini söömisest keeldumine. Tal oli lasteaias isegi paar sõpra, kuid enamasti mängis üksi. Tunnis tegi kaasa. Oli/on tundlik helidele, lõhnadele, maitsetele, puudutustele, dushi all käimisega probleeme (ujumistrennis nuttis seetõttu, kui pidi enne või pärast pesemas käima), vannis ja muidu vees meeldib väga.
Ei saa igakord naljadest aru, süüdistab teisi enda solvamises, ka olukordades, kus seda tegelikult ei ole, kuid tõlgendab olukordi ülejäänud ühiskonnst erinevalt.
Tõsised probleemid esinesid kooli minnes, tekkis vägivaldsus, mida polnud varem kordagi olnud. Lõi klassikaaslasel nina veriseks(tegemist tüdrukuga), hammustas jne. Ühesõnaga karjus sisemiselt appi, et ta ei saa koolis selles lärmis jne hakkama. Ametliku diagnoosi sai 2.klassi lõpus. Koolis klassijuhataja oli algklassides super, suunas lapse 1x nädalas koolipsühholoogi juurde. 2.klassi lõpus määrati puue ja diagnoositi Asperger. Nüüd käib reha.teenustel. olukord on hüppeliselt paranenud, ei ole enam koolis vägivaldne, sõpru tal ka väga ei ole, kuid ta nüüdseks harjunud ja klassikaaslased on temaga harjunud. Sünnipäevadele vahel ikka kutsutakse, et päris tõrjutud ei ole. Paremini klapib ta endast 2-3 aastat nooremate lastega, kuna tal on väga suur fantaasia ning ta on mänguhimuline, meeldivad just fantaasia ja rollimängud. tal ei probleemi ka üksi tundide kaupa mängida. Väiksena oligi ta seetõttu väga hea laps, kui kõik segajad, ärritajad ära ka ellimineerida, siis nagu väike lõbus päike
Nüüd käib koolis 4.klassis, tavaklassis, saab hakkama, hinded korras, õpejatel temaga probleeme enam ei ole