On siin keegi, kelle lapsel on diagnoositud ATH alles teismelisena, suhteliselt hilja? Miks nii läks ja kas kahetsete, et varem last uurida ei lasknud? Kuidas teismelise ATHga üldse toime tulla? Mustemast mustem masendus on peal, tunnen end täiesti läbikukkunud lapsevanemana, närvid ribadeks. Kaksikud, kellega on varasest east peale väga raske olnud, on nüüd 13 ja lihtsalt enam hakkama ei saa. Ei õppimise, käitumise ega üldse millegagi. Iga päev on ainult märkused, ühed-kahed, konfliktid nii koolis kui kodus, kohutav kaos. Lisaks peres väike autist ja tunnen, et lihtsalt enam ei jaksa. Nii kohutavalt kahetsen, et neid varem uuringutele ei viinud, kuigi konsulteerimas käisime ka mõned aastad tagasi. Lihtsalt arvasin, et keskkonda ja võimalusi kohandades saan hakkama ja ravimeid ei ole tarvis. Hetkel meil alles uuringud pooleli ja tegelikult diagnoosi veel polegi, aga lihtsalt tahaks midagigi teha, et elu kuidagi jälle natukenegi elamisväärne paistaks.
Teema: ATH diagnoos teismelisena/teismelistel
Minu lapsel tekkis ADHD kahtlus, kui ta oli 8aastane. Psühhiaatritele olid pikad järjekorrad, läksin sinna, kuhu kõige kiiremini sai. Tagantjärele targana ütlen, et sattusime Tallinna halvima psühhiaatri juurde. Diagnoosi ei saanud, mina hingasin kergendatult. Lapse konfliktid koolis panin kõik halbade õpetajate arvele. Õpetajad olid tõesti ebaprofessionaalsed ja minu laps krooniline valetaja (osa ADHD diagnoosist mõnel juhul). Vahetasime kooli. Alguses tundus, et kõik sujub, kuid koolikiusamise tõttu tekkis lapsel sügav depressioon. Siis läksid asjad ikka väga hulluks – narkootikumid, enesetapukatsed…Lõpuks jõudsime erakorralisse psühhiaatri vastuvõttu. Tehti uuringud, saime rohud peale ja asi hakkas vaikselt paranema.
Eestis on mingi stigmatiseeritud hirm ADHD rohtude (narkootikumide osas tegelikult). Need inimesed vajavad kontrollitud koguses rohtusid (tegelikult narkootikume).
Niisiis, teemaalgataja: rohud parandavad su laste tähelepanuvõimet, koolis paranevad nende hinded ja kui teraapia ka kliiniliselt psühholoogilt kõrvale saate, lähevad asjad paremaks.
Kui koolilapse foorumis olen maininud, et rohud on igasuguste ADHD märkide puhul ainult kasuks, olen alati saanud p.sarahe kaela: a la milleks see diagnoos ja milleks need rohud, laps saab hetkel ju veel hakkama. Aga ühel hetkel enam ei saa. Ja siis on juba väga raske olukorda lahendama hakata.
Olen eripedagoog. Suur vahe on, kas õpetajad koolis teavad, et lapsel on puue ja püüavad teda aidata või arvavad, et paha laps , kodus ei kasvatata. Kui lapsel pole diagnoosi, võtad temalt võimaluse positiivseks stsenaariumiks.
Mina olen ise õpetaja, lisaks sellele, et mul on ADHD laps (kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
Mul on üks klass, kus 4 poissi käituvad nii, nagu oleks neil ADHD. Olen olnud empaatiline nendega ja kuigi iga päev, kui nendega on tund olnud, ma lausa rooman kurnatusest koju, olen olnud nende suhtes mõistev, st nad rahulikult lihtsalt välja kannatanud.
Hiljuti tuli mulle klassi märkust tegema naaberklassi õpetaja: ta ei saa meie lärmi pärast oma klassis enam tundi teha. Mõjus. “Hüpikud” suutsid koguni 25 minutit vait olla nagu hiired!
See pani mind mõtlema, et küllap nad ikkagi ei ole hüperaktiivsed, vaid lihtsalt halvasti käituvad lapsed. Seega – õpetajatel on väga vaja teada lapse diagnoosi. Esiteks: diagnoosiga saab laps väikeklassi õppima minna ja teiseks: diagnoosiga oskab ka õpetaja vahet teha nahhaalidel ja tõeliselt haigetel lastel.
Sest haigete lastega pole tõesti mõtet kärkida ja paukuda, aga nahhaadidele mõjub perioodiliselt paar krõbedamat ütlust ja ähvardust päris hästi.
Nojah. Alati sõltub kõik eelkõige õpetajast. Aga olen saanud aru, et diagnoosiga lastel on kergem saada puudele sobivat õpet ja positiivsemat suhtumist. Lisaks – kui on määratud puue, oleks mõistlik taotleda rehabilitatsiooniplaani tegemist, mis omakorda võimaldab saada vajalikke teenuseid (näiteks eripedagoog või logopeed või psühhploog või tegevusterapeut jms). Sellest võib puudega lapsele kasu olla. Samuti ei maksa unustada ravimeid, mida on võimalik ath puhul määrata ja mis osade ath-ga laste elu tükk maad normaalsemaks teevad.
Hiljuti tuli mulle klassi märkust tegema naaberklassi õpetaja: ta ei saa meie lärmi pärast oma klassis enam tundi teha. Mõjus. “Hüpikud” suutsid koguni 25 minutit vait olla nagu hiired!
See pani mind mõtlema, et küllap nad ikkagi ei ole hüperaktiivsed, vaid lihtsalt halvasti käituvad lapsed. Seega – õpetajatel on väga vaja teada lapse diagnoosi. Esiteks: diagnoosiga saab laps väikeklassi õppima minna ja teiseks: diagnoosiga oskab ka õpetaja vahet teha nahhaalidel ja tõeliselt haigetel lastel.
Sest haigete lastega pole tõesti mõtet kärkida ja paukuda, aga nahhaadidele mõjub perioodiliselt paar krõbedamat ütlust ja ähvardust päris hästi.
Vabandage minu võhiklikkust, aga kas selle ATH-ga on siis tõesti kõik nii mustvalge, et see kas on (ja siis ei suuda laps mingil juhul 25 min vait olla) või seda pole (ja siis laps igatahes halvasti kasvatatud, kui ta keskmisest rohkem tundi segab)? Minu loogika ütleb, et see võiks olla ju erinevas raskusastmes ja nii mõnedki lapsed diagnoosi päris ei saa, aga jooned on olemas ja teatud olukordades tekivad probleemid. Ma vaatan oma last, kes on küll veel 6-aastane alles ja loodetavasti muutub aja jooksul püsivamaks, aga ta võib ühel päeval olla musterlaps ja teisel päeval täielik hüpik, sõltuvalt väsimusastmest ja päevastest läbielamistest. Jah, ta suudab teatud aja paigal ja vait olla küll, aga see nõuab temalt suurt pingutust ja ühel hetkel ta enam ei jõua.
(kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
See on küll meelevaldne seos. Küllap õpetajad on lihtsalt aktiivsemad lahenduste otsijad, paremad suhtlejad ja sõnaseadjad – ka foorumites. Seepärast võibki selline mulje jääda.
Ning olgem ausad, õpetajaid on ühiskonnas ka päris palju vaja – seega üks levinumaid ameteid.
Hiljuti tuli mulle klassi märkust tegema naaberklassi õpetaja: ta ei saa meie lärmi pärast oma klassis enam tundi teha. Mõjus. “Hüpikud” suutsid koguni 25 minutit vait olla nagu hiired!
See pani mind mõtlema, et küllap nad ikkagi ei ole hüperaktiivsed, vaid lihtsalt halvasti käituvad lapsed. Seega – õpetajatel on väga vaja teada lapse diagnoosi. Esiteks: diagnoosiga saab laps väikeklassi õppima minna ja teiseks: diagnoosiga oskab ka õpetaja vahet teha nahhaalidel ja tõeliselt haigetel lastel.
Sest haigete lastega pole tõesti mõtet kärkida ja paukuda, aga nahhaadidele mõjub perioodiliselt paar krõbedamat ütlust ja ähvardust päris hästi.Vabandage minu võhiklikkust, aga kas selle ATH-ga on siis tõesti kõik nii mustvalge, et see kas on (ja siis ei suuda laps mingil juhul 25 min vait olla) või seda pole (ja siis laps igatahes halvasti kasvatatud, kui ta keskmisest rohkem tundi segab)? Minu loogika ütleb, et see võiks olla ju erinevas raskusastmes ja nii mõnedki lapsed diagnoosi päris ei saa, aga jooned on olemas ja teatud olukordades tekivad probleemid. Ma vaatan oma last, kes on küll veel 6-aastane alles ja loodetavasti muutub aja jooksul püsivamaks, aga ta võib ühel päeval olla musterlaps ja teisel päeval täielik hüpik, sõltuvalt väsimusastmest ja päevastest läbielamistest. Jah, ta suudab teatud aja paigal ja vait olla küll, aga see nõuab temalt suurt pingutust ja ühel hetkel ta enam ei jõua.
Siis on ikkagi parem lapsele diagnoos ssada ja siis lapsele väikeklassis õpet võimaldada. Või tugiisikut kooli iga päev kõrvale.
Eesti probleem on ADHD aladiagnoosimine. Diagnoos pannakse tõesti siis, kui surm on juba silmaga näha. See on vale. Pigem ülediagnoosida kui aladiagnoosida. Mingit sõltuvust lastel nendest rohtudest ei teki. Minu laps võttis aasta otsa 90 mg Concertatat (erijuhtum) ja läks siis väga sujuvalt 54 mg-le üle. Võib-olla mõne aasta pärast pole neid rohtusid talle üldse vaja. Rohud aitavad igal juhul. Diagnoosi vältimine on lihtsalt probleemi võimendamie.
Tegelikult on olemas ju kangemaidki ADHD rohtusid, mis Eestis ei ole lubatud. Eesti on selle ADHD teema osas muu maailmaga võrreldes siiski maha jäänud.
(kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
See on küll meelevaldne seos. Küllap õpetajad on lihtsalt aktiivsemad lahenduste otsijad, paremad suhtlejad ja sõnaseadjad – ka foorumites. Seepärast võibki selline mulje jääda.
Ning olgem ausad, õpetajaid on ühiskonnas ka päris palju vaja – seega üks levinumaid ameteid.
Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.
(kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
See on küll meelevaldne seos. Küllap õpetajad on lihtsalt aktiivsemad lahenduste otsijad, paremad suhtlejad ja sõnaseadjad – ka foorumites. Seepärast võibki selline mulje jääda.
Ning olgem ausad, õpetajaid on ühiskonnas ka päris palju vaja – seega üks levinumaid ameteid.Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.
Miks sa arvad, et kõik tulevad sulle tööl rääkima, et neil on kodus asperger või ath laps? Minul on ja töötan kontoris. Ühel mu töökaaslasel on asperger, kuid me ei aruta teiste töökaaslastega oma laste terviseprobleemidest.
(kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
See on küll meelevaldne seos. Küllap õpetajad on lihtsalt aktiivsemad lahenduste otsijad, paremad suhtlejad ja sõnaseadjad – ka foorumites. Seepärast võibki selline mulje jääda.
Ning olgem ausad, õpetajaid on ühiskonnas ka päris palju vaja – seega üks levinumaid ameteid.Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.Miks sa arvad, et kõik tulevad sulle tööl rääkima, et neil on kodus asperger või ath laps? Minul on ja töötan kontoris. Ühel mu töökaaslasel on asperger, kuid me ei aruta teiste töökaaslastega oma laste terviseprobleemidest.
Avatud kontorites on enamasti kõikide naiste isiklik elu nagu peo peal:). Mina olin üks neist vähestest, kes suutis isikliku elu enda teada jätta.
Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.
Paljud lähevadki sel põhjusel kooli ja lasteaeda tööle, et oma (erivajadustega) lastele lähemal ja abiks olla ja ühtlasi erialaselt end harida ja last kodus õigesti õpetades toetada, et ta nt suudaks võimalusel tavaklassis hakkama saada. Minu sõpruskonnast on paljud just eelnimetatud põhjusel töökohta vahetanud ja pedagoogi ameti valinud. Pealegi, kontoris räägitakse lapse edusammudest. Vaevalt, et keegi paneb Facebooki video, stiilis “äge hoog tuli just mu Aspergile või ADHD-le peale”. Palju sa Perekooliski oma nime all kirjutajaid näed? Õpetaja ametil on ikka palju eeliseid ka, mis võimaldavad just rohkem pere ja lastega koos olla.
Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.Paljud lähevadki sel põhjusel kooli ja lasteaeda tööle, et oma (erivajadustega) lastele lähemal ja abiks olla ja ühtlasi erialaselt end harida ja last kodus õigesti õpetades toetada, et ta nt suudaks võimalusel tavaklassis hakkama saada. Minu sõpruskonnast on paljud just eelnimetatud põhjusel töökohta vahetanud ja pedagoogi ameti valinud. Pealegi, kontoris räägitakse lapse edusammudest. Vaevalt, et keegi paneb Facebooki video, stiilis “äge hoog tuli just mu Aspergile või ADHD-le peale”. Palju sa Perekooliski oma nime all kirjutajaid näed? Õpetaja ametil on ikka palju eeliseid ka, mis võimaldavad just rohkem pere ja lastega koos olla.
Jah, eks ma isegi sel põhjusel seda ametit pean. Saan lapsele alati kl 17.00 või 18.00 tervisliku sooja toidu lauale tõsta ja mõnel päeval õhtuti lisatööd teha. Muidu ei elakski kuidagi ära. Ja tervislik toit õigel kellaajal on hüpikule väga oluline. Veresuhkur ei tohi neil palju langeda, sest siis on kohe ärevus platsis. Samas, 3 päeval nädalas, kui mul peaksid idee järgi olema vabad õhtud, siis ma lihtsalt magan koolitöö kurnatust välja. Muudmoodi ei jaksaks seda tööd üldse teha.
Hinges on pidev mure oma hüpiku ja tema tuleviku pärast. Loodan kogu aeg parimat, aga ei tea, mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
Ma pole õpetaja. Tavaline kontoritöötaja. Kõigil kolmel lapsel on ath ja kahel lisaks aspergeri diagnoos.vanimal pandi teismeliseeas. Elus olen.
Ma pole õpetaja. Tavaline kontoritöötaja. Kõigil kolmel lapsel on ath ja kahel lisaks aspergeri diagnoos.vanimal pandi teismeliseeas. Elus olen.
Mis tulevikku sa oma ATH lastel näed?
https://www.youtube.com/watch?v=UrZL2CnUSRg
“Huvitav vaatenurk ATH-le, autismile jms. Lapse aju vajab arenguks palju rohkem koosviibimisaega vanematega ja rohkem vanemate tuge, kui see tänapäeval üldiselt võimalik on. Samuti on lapse normaalseks arenguks vaja, et vanemad ei oleks stressis ega depressioonis. Oluline on lähedane suhe vanematega, kuid tänapäeval asendab seda lähedane (mobiilseadmed lähendavad veelgi) suhe eakaaslastega, mis ei ole õige, ja mis on selle best-sellerite autori järgi laste psühholoogiliste probleemide põhiallikaks.”
Kui ma ise vaatan mõnda ADHD kahtlusega last, siis minu meelest on nad tõelised ürgsete küttide järeltulijad, kes lihtsalt meie ühiskonna normidega ja vähese liikuvuse nõudega vastuollu satuvad.
Kui leiad selle sädeme, mis teda innustab ja suunad õigesse rööpasse, siis võib ta olla üliedukas. Tihti võib selleks olla sport ja lisaks veel mitu hobi. Ta võib mitmel alal väga edukas olla, aga see nõuab esialgu vanematelt päris palju pühendumist ja koos tegemist, mille puudus võibki vallandada need destruktiivsed käitumisahelad. Aga kui surud küti puuri, mis siis juhtub…
Ma pole õpetaja. Tavaline kontoritöötaja. Kõigil kolmel lapsel on ath ja kahel lisaks aspergeri diagnoos.vanimal pandi teismeliseeas. Elus olen.
Mis tulevikku sa oma ATH lastel näed?
Hetkel seis selline, et hea kui neil on mingi tegevus ja katus ei sõida. aspidel põhiharidus on olemas.vanemal ka amet ja käib osaajaga tööl.olemas ka hobi millega tegeleb. keskmine poiss on intelligentne ja tark, aga ei suuda ka väiksemaski seltskonnas olla, seega hea kui kodust veidigi välja saab (päris palju minu ajast kulub sellele, vean teda reh. keskusesse mitu korda nädalas) ja mingi ameti omandab ja mustem stsenaarim on hooldekodu.
See kel vaid ATH teeb trenni ja käib tavakoolis. ehk jõuab gümnaasiumisse ka.
(kummaline, et just pedagoogidel on palju autiste ja ADHD diagnoosiga lapsi – ju see ikka stressihaigus on).
See on küll meelevaldne seos. Küllap õpetajad on lihtsalt aktiivsemad lahenduste otsijad, paremad suhtlejad ja sõnaseadjad – ka foorumites. Seepärast võibki selline mulje jääda.
Ning olgem ausad, õpetajaid on ühiskonnas ka päris palju vaja – seega üks levinumaid ameteid.Ma ei tea. Olen pool elu kontorites töötanud – seal pole midagi kuulnud autistlikest lastest või ADHD-ga lastest vanematel. Koolis olen töötanud paar viimast aastat ja seal näen küll, et ühel kolleegil on autist ja teisel ADHD-diagnoosiga laps.
Mulle siiski tundub, et need geenid vallanduvad stressirohkest keskkonnast. Ja õpetaja töö on ikka tapvat stressi täis.
Olen õpetaja ja lapsevanem. Minu lapsed ei ole ühegi diagnoosiga ja ühelgi mu kolleegil pole ühtki diagnoosiga last. Aga koolis õpib neid diagnoosiga või piiripealseid (lapse on ilmselgelt teistsugune, kõik õpetajad näevad, lapsevanem ise ka näeb, psühhiaater leiab, et piiripealne) päris mitmeid. Kõik on tavaliste inimeste lapsed, mõned paremast perest, mõned kehvemast. Üks piiripealne käis veel mitmete muudegi arstide juures seoses toitumisprobleemidega ja leitigi kõrvalekaldeid ja määrati mingid spets vitamiinid ja preparaadid lisaks. Täiesti uskumatu, aga see laps on paari kuuga palju rahulikumaks muutunud!
https://www.youtube.com/watch?v=UrZL2CnUSRg
“Huvitav vaatenurk ATH-le, autismile jms. Lapse aju vajab arenguks palju rohkem koosviibimisaega vanematega ja rohkem vanemate tuge, kui see tänapäeval üldiselt võimalik on. Samuti on lapse normaalseks arenguks vaja, et vanemad ei oleks stressis ega depressioonis. Oluline on lähedane suhe vanematega, kuid tänapäeval asendab seda lähedane (mobiilseadmed lähendavad veelgi) suhe eakaaslastega, mis ei ole õige, ja mis on selle best-sellerite autori järgi laste psühholoogiliste probleemide põhiallikaks.”
Kui ma ise vaatan mõnda ADHD kahtlusega last, siis minu meelest on nad tõelised ürgsete küttide järeltulijad, kes lihtsalt meie ühiskonna normidega ja vähese liikuvuse nõudega vastuollu satuvad.
Kui leiad selle sädeme, mis teda innustab ja suunad õigesse rööpasse, siis võib ta olla üliedukas. Tihti võib selleks olla sport ja lisaks veel mitu hobi. Ta võib mitmel alal väga edukas olla, aga see nõuab esialgu vanematelt päris palju pühendumist ja koos tegemist, mille puudus võibki vallandada need destruktiivsed käitumisahelad. Aga kui surud küti puuri, mis siis juhtub…
Aitäh lingi eest! See on täpselt minu ja minu lapse ADHD lugu.
ADHD on just armastuse puuduse haigus. Eestis on ju nii lihtne naisel lapsega üksi jääda: mees jalutab minema ja lastekaitseametnikud hakkavad veel tagant peksma, et kui ei saa lapsele asju võimaldatud, siis võtame lapse käest. Lisaks see eestlase individualism: no meil on küll kõik korras, ma ei tea, mis TEIL seal toimub. Mitte mingisugust inimeste endi sotsiaalset tugisüsteemi ei ole. Eestlased on üksteise suhtes külmad kui jääpurikad.
Sinnajuurde ongi irooniline see suur mehepoolne suguvõsa, kus neid ühiseid süldilauaistungeid korraldatakse iga nädalavahetus, kuid emotsionaalset tuge sealt vähemalt ADHD-ga laps ei saa. Laua taga käiakse ainult oma ego upitamas ja pröökamas. Igasugune ebaedu materdatakse maapõhja.
Jah, 100% nõus, et aina enam vohavad vaimuhaigused on inimesete hoolimatuse tagajärg üksteise suhtes.
Ega see ikka alati nii ka pole, et armastusr puuduse haigus!
Olen ise ATH ja kasvanud peres kus vanemate tülitsemisi hatuhatva näinud, siiani 35+a need vanemad õnneikus abielus ja lapsepõlv täis armastust ja perega koos veedetud aega, ema oli kodune, et laste jaoks olemas olla.
Enda last hoidsin ja hellitasin sünnist saati, sai rinda, lähedust ja armastust, loobusin oma tööst, et olla lapsega kodus mitte teda sõime saata ja aeda läks kui ise selleks soovi avaldad 3aastaslet.
Elab oma lihase ema ja isaga, on armastav ja tortav tugivõrgustik.
Aga ATH on ja väga hull vorm veel pealekauba. Läbi käidud kõik spetsialistid ja proovitud dieete kuid muutusteta ATH.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
