Laps sai värskelt ATH diagnoosi, koolini on aega veel aasta. Kas puude taotlemine oleks mõistlik tegevus, st kas tegelikult ka kuskilt abi saab? Teraapiad, tegevused olemas, mis aitaksid keskenduda? Ise muidugi tegeleme teadlikult, aga oleks hea saada spetsialisti tuge, kui sellist ka reaalselt kuskilt saaks. Ehk et kas tasub asju ajama hakata?
Ravimeid ei määratud, arsti arvates saab käitumuslikult aidata tal välja kasvada nii, et ehk polegi vaja ravimeid võtma hakata.
Minu laps sai 2.klassis diagnoosi ja meid on küll reh keskuses käimine aidanud.2 aastat tagasi sai diagnoosi ja samal sügisel tegime plaani ja uuest aastast sai teenusele. Nüüd käinud üle aasta veidi.
Mina soovitan küll spetsialistide abi. Asjaajamine võtab aega ja koolis võib olla toeta raske.
Meil oli algus väga raske. Lasteaias üldse probleeme polnud.
Ravimeid pole vaja seni.
Minu lapsel spektrihäire ja pole puuet taotlenud, olen ise tegelenud tema probleemsete külgedega. Nüüd, 2 a peale diagnoosi on ta nii palju edasi arenenud, et ilmselt seda diagnoosi enam ei saakski. Kui kooli läheb, eks siis ole näha, aga praegu on väga ok võrreldes sellega, milliste probleemidega me arsti poole pöördusime.
Samas oma ATH lapsega olen jooksnud psühholoogide ja eripedagoogide vahet nii et maa must, sest ise toime ei saanud, aga erilist tolku pole sellestki kahjuks olnud. Ravimeid ei võta, aeg on olnud parim terapeut.
Tere
Mina soovitan kindlasti puude vormistada. Nagu eelpoolkõnelejad kirjutasid, siis puude puhul saab rehabilitatsiooniplaani lasta lapsele teha ja see annab mingilgi määral teenuseid abiks juurde. Sa täna ei tea, mida laps võib lähiaastatel vajada.
Lisaks ei saa alahinnata puudega lapse toetust, hetkel 80.55 kuus ja uuest aastast pidi kahekordistuma see. Ehk siis kui sul on kulusid lapsele, siis see raha on kindlasti abiks.
Kui on puue, siis saab ka selle paberiga kohalikust omavalitsusest teenuseid ja toetust. Eks igas KOVis võimalused erinevad, kuid Tallinnas saan veel lisaks 100.- puudega lapse toetust (kord aastas) ja toetavaid teenuseid ka.
Puude vormistamine ei ole mingi märk otsaette lapsele ega häbiasi. Minu lapsel kõnepuue ja ka ATH sümptomaatika, vormistasin, sest kui olin juba jooksnud need arstid kõik läbi ja lapsele Rajaleidjas väikeklass soovitati ning lisa logopeedi laps vajab, siis on sellest puude vormistamisest ikka suur abi küll.
Ja iga paberimajandus võtab aega ka, nii et soovitan hakata kohe tegutsema, mina sain otsuse alles mitme kuu pärast.
Minu lapsel spektrihäire ja pole puuet taotlenud, olen ise tegelenud tema probleemsete külgedega. Nüüd, 2 a peale diagnoosi on ta nii palju edasi arenenud, et ilmselt seda diagnoosi enam ei saakski. Kui kooli läheb, eks siis ole näha, aga praegu on väga ok võrreldes sellega, milliste probleemidega me arsti poole pöördusime.
Samas oma ATH lapsega olen jooksnud psühholoogide ja eripedagoogide vahet nii et maa must, sest ise toime ei saanud, aga erilist tolku pole sellestki kahjuks olnud. Ravimeid ei võta, aeg on olnud parim terapeut.
Kahe juba suurema ATH lapse emana ütleks et kooli minek tekitab alati probleeme juurde. Isegi siis kui tundub et oled oma last piisavalt arendanud. Kui ei tekita, siis polnudki asi ATH- s vaid olid muud probleemid. Paljudest probleemidest kasvavadki lapsed välja aga asemele tulevad uued, mida sa ei oska oodatagi. Spetsialistid pole ka mingid imemehed kes lapse “korda teevad”. Ikka kodu peab last toetama.
Tänasel päeval võib jällegi puude taotlemine lõppeda sellega, et ei saagi midagi. Endal kogemus, kus epilepsia, astma ja kergekujuline ATH polnud piisavad isegi keskmiseks puudeks, kuna epilepsiaga krambitavat liialt vähe ja üleüldse ravi mõjuvat, astma polevat enam puude määramisel üldse aluseks, mis siis, et laps aastaringselt ravimeid tarbib ja ATH ju võimaldab ometi tavakoolis probleemivabalt toime tulla. Mis sa kõrgharidusega inimesena ikka lõputult vaidled nende keskharidusega “spetsialistidega”, kel puudub igasugune arusaam, mida teeb kasvõi üks neist diagnoosidest lapsele. Väheke krambitab kesk kooli põrandat, kehalise tunnis on hing kinni ja kõõksub ning matemaatika tunnis uitab mõte aknast välja… aga tuleb ju hästi toime, eksole?
Vâga õige tähelepanek!
Mina oma ATH sümptomaatika ja kõnepuudega lapsele ei saanud ka alguses puuet, aga esitasin vaide ja siis sain. Nii et tuleb jârjekindel olla ja eks nii on, et üks ametnik arvab ühtmoodi ja teine teistmoodi.
Tänasel päeval võib jällegi puude taotlemine lõppeda sellega, et ei saagi midagi. Endal kogemus, kus epilepsia, astma ja kergekujuline ATH polnud piisavad isegi keskmiseks puudeks, kuna epilepsiaga krambitavat liialt vähe ja üleüldse ravi mõjuvat, astma polevat enam puude määramisel üldse aluseks, mis siis, et laps aastaringselt ravimeid tarbib ja ATH ju võimaldab ometi tavakoolis probleemivabalt toime tulla. Mis sa kõrgharidusega inimesena ikka lõputult vaidled nende keskharidusega “spetsialistidega”, kel puudub igasugune arusaam, mida teeb kasvõi üks neist diagnoosidest lapsele. Väheke krambitab kesk kooli põrandat, kehalise tunnis on hing kinni ja kõõksub ning matemaatika tunnis uitab mõte aknast välja… aga tuleb ju hästi toime, eksole?
Esitasin ka vaide ja sain ka sellele vastuseks, et ei ole piisav, kuna laps käib lisaks koolile ka trennides ja seega saab iseendaga ju väga hästi hakkama. Lapsevanemana näed, kuidas epilepsiaravimid niigi õrnale tähelepanuvõimele viimast lööki annavad ja astma omakorda muidu lootustandvat sportlast on tublist saavutustetegijast “tore on ju liikuda” osalejaks lükanud. Mina ei põegi selle viimase osas niivõrd, kuid laps elab seda üle ning siinkohal loeb väga vähe, et treener ja vanemad kogu aeg räägivad, et ei ole hullu! Lapse jaoks on! Ja kui sul lapsepõlves tervis järjest käest libiseb…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
