Teema: Autist beebina

Neid jooni kogenum lapsevanem oskab vaadata, noor ema ei pruugi.

Näiteks laps ei reageeri nimele, ei pruugi  kaasa tulla lapsevanema vadina ja emotsioonidega. Kontaktsus erineb tavalapsega võrreldes, pigem väga ei vaja seltskonda, võib vältifa lähikontakti. Naudib rutiinsust, samas ärritub ootamatult. Võib vältida pilkkontakti või suudab otsa vaadata pigem lühikest aega. Emotsioone hoiab endale, kõnemaneer võib eriline olla, huvipakkuvaf teemad võivad ebalapselikud olla.

Minul tütar nüüd juba 15a. Diagnoositud on ATH ja autistlikud jooned.

Mina ei osanud arvatagi, et laps kuidagi teistmoodi oleks, lapsed ju kõik erinevad. Tagantjärgi mõeldes: beebina magas väga halvasti ja magamajäämine oli raske. Magamajäämisel oli tähtis rutiin, kõik tegevused pidid olema õiges järjekorras, muidu tuli hüsteeriline nutt. Ei talunud teatud hääli, mingit sorti riideid, nüüd tean, et asi oli siltides või materjalis. Silte ei suuda siiani isegi katsuda, kõik on vaja kohe ära lõigata. Hakkas 10k kõndima, kõneareng oli hea, tundis varakult tähti, luges, tegelesin temaga ka ise palju, oli ainuke laps peres. Talle meeldis m´änguasjadega tegeleda, nokitseda, joonistada, joonistab siiani väga hästi, oskab märgata väikseid detaile. Võis mitu tundi järjest üksi mängida. Lasteaias mängis rohkem omaette, ei suhelnud teiste lastega, paar sõbrannat tekkis alles viimases rühmas, ühega suhtleb siiani. Mänguasju meeldis ka ritta panna, pehmed loomad pani vaibale ritta istuma, legosid meeldis laduda. Sisetunne ütles, et temaga on midagi teistmoodi, autismimõte käis peast läbi aga kui googeldasin, siis ei sarnanenud tüüpilise autistiga. Katsetega kooli sai sisse heade punktidega, oli üks parimatest. 6 klassi lõpus tekkisid hirmud, foobiad ja ärevushäireid. Sellega seoses jõudsime psühhiaatri vastuvõtule ja saime diagnoosi. Praegu võtab ATH ravimeid ja kõik on enam-vähem hästi. Paljud autismi ja ATH jooned on väga sarnased.

Miks enamus tüdrukuid naeratab vastu, kui neile võõras inimene näiteks poes või bussis naeratab, aga poiste näos enamasti ei liigu mitte üks lihas? Harva suudab poiste näole naeratuse tekitada.

#4288759:

Vaikne ja rahulik väikelapse kohta, lapsele iseloomulikku lõbusat lalisemist ja kilkamist polnud, ka emotsioone ja reaktsioone näitas välja väga vähe. Mängud olid teistmoodi – ei imiteerinud ega jäljendanud, mänguasju pigem reastas kui kasutas otstarbepäraselt, tahtis toimetada üksi. Oli lummatud rongidest, lennukitest, maakaartidest, lippudest jmt. Pilkkontakt oli samuti vähene.

Kui ta kõneareng oli isemoodi ja aeglane, selgus spetsialistide toel tõde. Sai 3-4 aastat iganädalaselt erinevaid teraapiaid. Pärast põhjalikku kaalumist sai talle kooliks valitud erikool, aga see otsus on ta arengut igati toetanud.

Tänaseks ta juba 9ne, eks jah omamoodi ta ikka, aga aktiivne, arukas ja täitsa tubli poiss. Matemaatikas, inglise keeles, joonistamises, it-s ja geograafias eriti. Sõbrad, huvid olemas. Käib ka trennis ja mängib klaverit.

Kas võib küsida, miks eelistasite erikooli?

#4311680:

Tänaseks ta juba 9ne, eks jah omamoodi ta ikka, aga aktiivne, arukas ja täitsa tubli poiss. Matemaatikas, inglise keeles, joonistamises, it-s ja geograafias eriti. Sõbrad, huvid olemas. Käib ka trennis ja mängib klaverit

tundub et tal läheb paremini kui keskmisel mitteautistlikul lapsel.

[/quote]

Autistide võime pühenduda ja süveneda ongi sageli mitteautistidest põhjalikum, eriti kui räägime noortest tuulepeadega poistest. Seega osades asjades nad võivadki väga tublid ja edukad olla, kui keskkond neid õigesti toetab 🙂

#4311671:

#4288759:

Vaikne ja rahulik väikelapse kohta, lapsele iseloomulikku lõbusat lalisemist ja kilkamist polnud, ka emotsioone ja reaktsioone näitas välja väga vähe. Mängud olid teistmoodi – ei imiteerinud ega jäljendanud, mänguasju pigem reastas kui kasutas otstarbepäraselt, tahtis toimetada üksi. Oli lummatud rongidest, lennukitest, maakaartidest, lippudest jmt. Pilkkontakt oli samuti vähene.

Kui ta kõneareng oli isemoodi ja aeglane, selgus spetsialistide toel tõde. Sai 3-4 aastat iganädalaselt erinevaid teraapiaid. Pärast põhjalikku kaalumist sai talle kooliks valitud erikool, aga see otsus on ta arengut igati toetanud.

Tänaseks ta juba 9ne, eks jah omamoodi ta ikka, aga aktiivne, arukas ja täitsa tubli poiss. Matemaatikas, inglise keeles, joonistamises, it-s ja geograafias eriti. Sõbrad, huvid olemas. Käib ka trennis ja mängib klaverit.

Kas võib küsida, miks eelistasite erikooli?

<!– ezoic_video_placeholder-longest_content-640×360-999993-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longest_content-640×360-999993-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-longest_content-426×240-999993-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longest_content-426×240-999993-nonexxxclearxxxblock –><!– ezoic_video_placeholder-longest_content-384×216-999993-clearholder –><!– ezoic_video_placeholder-longest_content-384×216-999993-nonexxxclearxxxblock –>

Sobiva kooli valik ei sündinud kiirelt, vaid kujunes järk-järgult. Kaalusime muidki variante, alustades tugiisikuga tavakoolist, väikestest erakoolidest, tavakooli väikeklassideni välja. Lugesin erialast (teadus)kirjandust, tutvusime koos lähemalt mitmete koolidega ning peamine oli ennekõike poisi arengukõvera jälgimine koos spetsialistide ja terapeutidega konsulteerimisega. Sooviks ei olnud leida kool, kus laps kohaneks ja saaks kuidagi hakkama, vaid just selline kool, mis peab oluliseks lähtuda lapse eripäradest ja oskaks toetada tema arengut parimal võimalikul moel. Tema areng ei ole olnud tsükliline, vaid lineaarselt eakohasest aeglasem, omavanuste kõrval on ta infantiilsem ja kitsama silmaringiga. Seetõttu tavakooli koormust talle vähemalt kooli algusaastateks ei tahtnudki ning pidasime akadeemilise arengu kõrval oluliseks tuge iseseisvumisele, sotsiaalsusele ja eneseteenindusega seonduvale. Tahtsime, et laps õpiks enamiku ajast koolis, mitte ei peaks kodus ränka vaeva vaba aja arvelt nägema, et teistega võrdselt hakkama saada. Et teda ümbritseks keskkond, kus on mõõdukalt väljakutsuv õppida, seal on temaga sarnaseid lapsi, et leida sõpru ja tunda end väärtustatud tiimiliikmena. Igaühele oma, aga kuidagi nii see sobiv pilt lõpuks kokku joonistuski. 

Meie jaoks paljukiidetud kaasava hariduse ja väikeklassi kontseptsioon jäi segaseks eri vaimsel ja psüühilisel tasemel laste võrdse arendamise osas, paraku ka tavakoolide personali HEV-õpilaste õpetamise pädevus ja suutlikkus tugiteenustele ei ole erikooliga võrreldavad, individuaalõppest rääkimata. Julgen uskuda, et kuna ta isiksus on tavalapsest spetsiifilisem, siis ta areng erikoolis on mitmekülgsem kui olnuks tavakoolis. Meil poiss saab täna koolis mitut tugiteenust, oleme õpetajatega pidevas dialoogis, kui on vaja midagi muuta või lähenemist tõhustada. Koolis on riiklik õppekava, poiss on vajaduspõhiselt paaris aines olnud 1:1 õppel, aga tänaseks saab õppetööga ja osalt ka enda logistikaga juba üsnagi iseseisvalt hakkama. Ka ta väljendusrikkus, sotsiaalsus ja avatus on vähehaaval paranenud, poiss on varasemaga võrreldes enesekindlamaks ja energilisemaks muutunud. Laps on rõõmus, pere ka.

#4314577:

Sedavõrd lapsekeskset ja arukat lähenemist on nii armas lugeda. Tunnustatud ja hingega toimetavaid erikoole on Eestis õnneks juba palju.

Kahjuks on suur osa psüühika eripäradega laste vanemaid jätkuvalt aga seda meelt, et tuleb panna ka oma eriline laps ikka kaasavat haridust propageerivasse tavakooli (sest ta ju jumaldab matemaatikat, teadis tähestikku juba 2aastaselt ja inglise keel tänu tahvlile ammu puhtalt suus, vaat et andekamgi kui teised), sest arvatakse, et erikoolides on rohusid täis topitud hullud ja muidu alaarenenud lapsed koos, keda kindlasti puurides hoitakse. Tegelikult põhikooli tasemel oskavad eripäradega andekaid lapsi ka needsamad erikoolid edukalt toetada. Varasemal ajal, kui ei ath-d ega autismi ei tuntud, oli see jah teadmatusest tingitud paratamatus, aga nüüd võib palju lugeda selle tee läbi käinud tarkadest, ent depressiivsetest täiskasvanutest, kelle psüühika ja enesehinnang on pöördumatult haiget saanud… Eks grupid koosnegi isemoodi liikmetest, aga kui mõni õpilane on selgelt agressiivsem või passiivsem ülejäänutest, siis on täiskasvanu kohus teda sealt välja aidata. Tore, et elu on arenenud ja nüüd osatakse märgata.

See sõltub ikka lapsest ka. Igasugune eripära ei vaja kohe erikooli.
Pole ka  üldse kindel et need tänapäeva depressiivsed täiskasvanud erikoolist tulnuna  vähem depressiivsed ja kuidagi kohanemisvõimelisemad oleks. Ülepingutust tuleks muidugi vältida igas vanuses ja oma võimetega arvestada. Mulle tundub et siin pole ideaalset ainuõiget lahendust. Peab proovima, mis konkreetsele lapsele sobib.

Suvel sündinud poistel sageli piisabki aastasest  koolipikendusest ja on igati koolikõlblikud.

Vanematel tasub kahtluste korral uurida spetsialistide arvamusi, kollektiivset käitumist lasteaias või huviringides, sest enda vaade võib piiritletud olla.

#4315650:

Suvel sündinud poistel sageli piisabki aastasest koolipikendusest ja on igati koolikõlblikud.

Vanematel tasub kahtluste korral uurida spetsialistide arvamusi, kollektiivset käitumist lasteaias või huviringides, sest enda vaade võib piiritletud olla.

Samamoodi võib ka spetsialisti vaade piiritletud olla. Lapsevanem näeb oma last siiski kõige rohkem, sealjuures erinevates situatsioonides, ja suhtleb kõige enam erinevate inimestega, kes tema lapsega kokku puutuvad (teised lapsevanemad, õpetajad, huviringi juhendajad, treenerid, arst jt). Seega tasub lapsevanemat usaldada vähemalt samapalju kui spetsialistigi, kes selle lapsega parimal juhul paar korda kuus 45 minutit kabinetis kokku satub.

Erikoolide osas on poolt- ja vastuargumente palju. Ei tohiks sildistada vanemaid, kes on emma-kumma valiku kasuks otsustanud. See on nende otsus. Halb on see, kui spetsialist lihtsalt raiub mingit oma tõde, mõtlemata üldse lapsele ja tema pere elukorraldusele. Üks paljudest põhjustest, miks last ei pruugita erikooli saata, võib olla näiteks kaugus kodust. Näiteks elab lapse pere Tartus, kuid lapse erivajadusele vastav erikool asub Tallinnas.

See tähendab, et 7-aastane laps peab jätma maha oma kodu ja vanemad ning kolima üheksaks aastaks elama 200 kilomeetri kaugusele. See ei ole ei lapsele ega ta perele niisama lihtne, ja väga solvav on lugeda sildistavaid kommentaare stiilis, “vanemad keelduvad oma lapse erivajadust tunnistamast, keelduvad oma last abistamast, peidavad pea liiva alla”. Point ei ole ju enamasti üldse selles, vaid hoopis muus! Kas teie ise saadaksite väikese lapse kodust aastateks minema? Ilmselt hakkaksite ise ka sellises olukorras pigem uurima alternatiivseid variante – et ehk saaks laps tugiisikuga ikkagi kodulähedasse kooli minna. Seda enam, et nt autistegi on väga erineva raskusastmega. Otsus peab jääma lapse ja tema pere teha.

#4320648:

#4315650:

Suvel sündinud poistel sageli piisabki aastasest koolipikendusest ja on igati koolikõlblikud.

Vanematel tasub kahtluste korral uurida spetsialistide arvamusi, kollektiivset käitumist lasteaias või huviringides, sest enda vaade võib piiritletud olla.

Samamoodi võib ka spetsialisti vaade piiritletud olla. Lapsevanem näeb oma last siiski kõige rohkem, sealjuures erinevates situatsioonides, ja suhtleb kõige enam erinevate inimestega, kes tema lapsega kokku puutuvad (teised lapsevanemad, õpetajad, huviringi juhendajad, treenerid, arst jt). Seega tasub lapsevanemat usaldada vähemalt samapalju kui spetsialistigi, kes selle lapsega parimal juhul paar korda kuus 45 minutit kabinetis kokku satub.

Erikoolide osas on poolt- ja vastuargumente palju. Ei tohiks sildistada vanemaid, kes on emma-kumma valiku kasuks otsustanud. See on nende otsus. Halb on see, kui spetsialist lihtsalt raiub mingit oma tõde, mõtlemata üldse lapsele ja tema pere elukorraldusele. Üks paljudest põhjustest, miks last ei pruugita erikooli saata, võib olla näiteks kaugus kodust. Näiteks elab lapse pere Tartus, kuid lapse erivajadusele vastav erikool asub Tallinnas.

See tähendab, et 7-aastane laps peab jätma maha oma kodu ja vanemad ning kolima üheksaks aastaks elama 200 kilomeetri kaugusele. See ei ole ei lapsele ega ta perele niisama lihtne, ja väga solvav on lugeda sildistavaid kommentaare stiilis, “vanemad keelduvad oma lapse erivajadust tunnistamast, keelduvad oma last abistamast, peidavad pea liiva alla”. Point ei ole ju enamasti üldse selles, vaid hoopis muus! Kas teie ise saadaksite väikese lapse kodust aastateks minema? Ilmselt hakkaksite ise ka sellises olukorras pigem uurima alternatiivseid variante – et ehk saaks laps tugiisikuga ikkagi kodulähedasse kooli minna. Seda enam, et nt autistegi on väga erineva raskusastmega. Otsus peab jääma lapse ja tema pere teha.

Erikoole on liiga vähe, need peaks olema igas omavalitsuses (väiksemates mitmepeale). Igasse tavakooli kõiki vajalikke spetrsialiste ei jätku ja ei saagi jätkuda. Erikoolis saaksid sarnaste probleemidega lapsed õppida koos spetsilistide käe all, nende areng oleks palju parem. Samuti saaks koolist kätte kõik vajalikud teraapiad. Tavakooli jääksid alles tavaõpetajad, kes praegu sealt  kaasava hariduse eest põgenevad.

#4322595:

Erikoole on liiga vähe, need peaks olema igas omavalitsuses (väiksemates mitmepeale). Igasse tavakooli kõiki vajalikke spetrsialiste ei jätku ja ei saagi jätkuda. Erikoolis saaksid sarnaste probleemidega lapsed õppida koos spetsilistide käe all, nende areng oleks palju parem. Samuti saaks koolist kätte kõik vajalikud teraapiad. Tavakooli jääksid alles tavaõpetajad, kes praegu sealt  kaasava hariduse eest põgenevad.

Selline idee kõlab ilusalt küll, kuid on kahjuks eluvõõras. Erivajadusi on tohutu palju, ja igale neist on lähenemine ja õpetamise metoodika samuti erinev. Mõne erivajadusega (eriti harvikhaigusega) lapsi sünnib mõnes omavalitsuses kümne aasta jooksul vaid paar tükki, kes hakkaks neile kahele lapsele eraldi kooli rajama? Ja seda olukorras, kus väikekoole finantside puudusel muudkui suletakse?

On püütud minna seda teed, et kuhjatakse kokku väga erinevate puuetega lapsed – näiteks kurdid ja pimedad on pandud kokku õppima ühte kooli! Jällegi, on see mõistlik?

Olen ka ise õppinud mõned aastad puudeliste erikoolis ja ütleks, et sinu jutt, et erikoolis saaksid lapsed õppida spetsialistide käe all, tänu millele nende areng oleks palju parem, ei pruugi paika pidada. Vähemalt minu kogemus on selline, et erikool oli parim laste arengu pidurdaja. Mida kauemaks keegi erikooli tiksuma jäi, seda suuremaks laienes lõhe tema võimekuse osas tavaelus hakkama saada.

Ei, päris kindlasti ei tee ma erikoole maha. Kindlasti on väga paljudel juhtudel lapsele erikool parim lahendus. Kuid ma vaidlesin vastu sinu üldistavale väitele, et erikoolis pidavat lapsed üleüldiselt paremini arenema. See on vaid ilus teooria. Tegelikkuses on iga lapse vajadused ja areng erinev ning vajab erinevat lähenemist. Nii, nagu on väär väita, et kõik lapsed peavad minema tavakooli, niisamuti on täiesti väär väita, et erikoolis toimuvat mingi hiiglavägev arendamine ja erivajadustega lastel olevat seal alati parem.

#4323577:

Igale haigusele pole vaja erikooli, ühes erikoolis võivad käia erinevate haigustega lapsed. Küll aga saab neid sobivalt klassidesse jaotada. Praegu on mõnekilomeetrise vahega koolides iga klassiastme juures mitu erinevat väikeklassi, sest lapsi ei saa kokku panna. Meeletu ressurssi raiskamine! Tavaõpetajaid sunnitakse tegema eripedagoogi tööd ja ka lapsed ei saa asjatundlikku abi ja õpetust.

Ega tõesti ei saa suvaliste puuetega lapsi kokku panna. Näiteks, kas on mõistlik panna ühte klassi kokku pime, kurt ja vaimupuudega laps? Kuidas see nende arengut toetab? Aga just nii tehaksegi olukorras, kus ühes omavalitsuses on vaid paar sellist last.

Teiseks, sa nimetad puudeid “haigusteks”. Kuulmispuue ega pimedus ega intellektipuue pole haigused, muide.

#4324017:

#4323700:

#4323577:

Igale haigusele pole vaja erikooli, ühes erikoolis võivad käia erinevate haigustega lapsed. Küll aga saab neid sobivalt klassidesse jaotada. Praegu on mõnekilomeetrise vahega koolides iga klassiastme juures mitu erinevat väikeklassi, sest lapsi ei saa kokku panna. Meeletu ressurssi raiskamine! Tavaõpetajaid sunnitakse tegema eripedagoogi tööd ja ka lapsed ei saa asjatundlikku abi ja õpetust.

Ega tõesti ei saa suvaliste puuetega lapsi kokku panna. Näiteks, kas on mõistlik panna ühte klassi kokku pime, kurt ja vaimupuudega laps? Kuidas see nende arengut toetab? Aga just nii tehaksegi olukorras, kus ühes omavalitsuses on vaid paar sellist last.

Teiseks, sa nimetad puudeid “haigusteks”. Kuulmispuue ega pimedus ega intellektipuue pole haigused, muide.

Veel hullem on ju olukord, kus iga kool peab need lapsed vastu võtma. Väiksemate omavalitsuste puhul saaks erikool olla mitme omavalituse peale. Meie omavalitsuses on koolid üksteisest mõne km kaugusel, igas koolis väikeklassid ühe või paari õpilasega. Igasse kooli ei jätku vajalikke spetsialiste!

Jah, vabandan vea pärast terminoloogias.

Egas lapsevanemad ei ole kollid, kelle ainuke soov on teha õpetajate elu võimalikult keeruliseks. Lapsevanemad püüavad lähtuda põhimõttest “hundid söönud ja lambad terved”.

Ehk näiteks, kui me nüüd võtame olukorra, kus 7-aastane kuulmispuudega laps peab minema kooli ja valikus on vastav erikool 200 km kaugusel, siis püüab enamik vanematest arusaadavalt panna oma lapse siiski kodulähedasse kooli. Talle püütakse leida tugiisik või viipekeeletõlk või väikeklass – võimalusi on mitmesuguseid. Seda selleks, et lapsel säiliks kodu ja pere ning 11 aasta pärast ei astuks kodu uksest sisse poolvõõras inimene. (Just nimelt, 9-aastase põhihariduse saamiseks hoitakse kuuldeaparaadiga lapsi erikoolis miskipärast 11 aastat.)

Mis puutub sellesse, et spetsialiste ei  jätku, siis – tõtt öelda oleneb siin kõik jällegi konkreetsest puudeliigist, kuid paljude puuete puhul pole mingeid erilisi spetsialiste tegelikult üldse vaja. Või siis viib lapsevanem oma lapse pärast koolipäeva ise vajalike spetsialistide (nt logopeed) juurde. Viimased ei pea koolimajas asuma.

#4324495:

#4324315:

#4324017:

#4323700:

#4323577:

Igale haigusele pole vaja erikooli, ühes erikoolis võivad käia erinevate haigustega lapsed. Küll aga saab neid sobivalt klassidesse jaotada. Praegu on mõnekilomeetrise vahega koolides iga klassiastme juures mitu erinevat väikeklassi, sest lapsi ei saa kokku panna. Meeletu ressurssi raiskamine! Tavaõpetajaid sunnitakse tegema eripedagoogi tööd ja ka lapsed ei saa asjatundlikku abi ja õpetust.

Ega tõesti ei saa suvaliste puuetega lapsi kokku panna. Näiteks, kas on mõistlik panna ühte klassi kokku pime, kurt ja vaimupuudega laps? Kuidas see nende arengut toetab? Aga just nii tehaksegi olukorras, kus ühes omavalitsuses on vaid paar sellist last.

Teiseks, sa nimetad puudeid “haigusteks”. Kuulmispuue ega pimedus ega intellektipuue pole haigused, muide.

Veel hullem on ju olukord, kus iga kool peab need lapsed vastu võtma. Väiksemate omavalitsuste puhul saaks erikool olla mitme omavalituse peale. Meie omavalitsuses on koolid üksteisest mõne km kaugusel, igas koolis väikeklassid ühe või paari õpilasega. Igasse kooli ei jätku vajalikke spetsialiste!

Jah, vabandan vea pärast terminoloogias.

Egas lapsevanemad ei ole kollid, kelle ainuke soov on teha õpetajate elu võimalikult keeruliseks. Lapsevanemad püüavad lähtuda põhimõttest “hundid söönud ja lambad terved”.

Ehk näiteks, kui me nüüd võtame olukorra, kus 7-aastane kuulmispuudega laps peab minema kooli ja valikus on vastav erikool 200 km kaugusel, siis püüab enamik vanematest arusaadavalt panna oma lapse siiski kodulähedasse kooli. Talle püütakse leida tugiisik või viipekeeletõlk või väikeklass – võimalusi on mitmesuguseid. Seda selleks, et lapsel säiliks kodu ja pere ning 11 aasta pärast ei astuks kodu uksest sisse poolvõõras inimene. (Just nimelt, 9-aastase põhihariduse saamiseks hoitakse kuuldeaparaadiga lapsi erikoolis miskipärast 11 aastat.)

Mis puutub sellesse, et spetsialiste ei jätku, siis – tõtt öelda oleneb siin kõik jällegi konkreetsest puudeliigist, kuid paljude puuete puhul pole mingeid erilisi spetsialiste tegelikult üldse vaja. Või siis viib lapsevanem oma lapse pärast koolipäeva ise vajalike spetsialistide (nt logopeed) juurde. Viimased ei pea koolimajas asuma.

Ise ju kirjutad, et on vaja viipekeeletõlki või tugiisikut. Just neid ei jätkugi. Veel hullem on aga käitumisprobleemidega lastega, näiteks autistid. Eeripdagoog õpib oma eriala 5 aastat, aga tavaõpetajaid sunnitakse nendega tegelema. Nii jäävad ka tavalapsed õpetajatest ilma, sest nad lihtsalt põgenevad koolist.

Kirjutan ju kogu aeg, et ei ei peaks olema vaid üks kool Eestis, vaid igas omavalitsuses või mitme peale. Kui kuulmispuudega lapsed oleksid mitmekaupa klassis, oleks vaja vaid üht tõlki või tugiisikut.

Saad sa aru, et sinu unistust “kuulmispuudega lapsed mitmekaupa ühes klassis koos” ei saa teostada ilma last ta kodu ja pere juurest 9 aastaks kaugele ära saatmata. Igal aastal ei sünni igas omavalitsuses nii palju kuulmispuudega lapsi lihtsalt, et saaks neile igas omavalitsuses kooli avada. Ka klassi mitte.

Teine hädavariant on toppida kokku erinevate puuetega lapsed, nt kurdid-pimedad-autistid. Ka see on vilets variant, kuna tegu on väga erinevate puuetega, mis vajavad väga erinevat lähenemist.