Teema: Autisti õde/vend

Meil suht hilja. Kui poisi lasteaiakaaslased läksid tava- ja tema väikeklassi, siis alles autasime ka temaga pikemalt seda teemat. Kuna pojal on lisaks autismile ka logopeedilised probleemid, siis temaga asjade arutamine kippus varem monoloogiks minema ja varasemalt ei olnud seetõttu mõtet väga põhjalikumalt sellest rääkida. Aga et tema klassis on teistsugusel lapsed, kes vajavad teistmoodi õpetamist, oli asjakohane ja lihtne teemat koos lahata. Üllatusena see talle ei tulnud, sest teadis juba enne, et on on teistest erinev. Räägime autismist sageli seni ja ta ka ise loeb, uurib ja lahkab teemat (tänaseks ta 3kl).

Peres on üks temast vanem ja noorem laps veel. Mõlemad teised lapsed on kuidagi sujuvalt kasvanud selle teadmisega, et kesmine vend on erinev ja käitub isemoodi. Eks neil on võrdlusmoment nii oma peres kui sõprade seas olemas. Selgitavad seda ise ka oma sõpradele, kui vend ei ole tahtnud samu mänge mängida, käitub imelikult jne

#4065203:

Meil autist kõige vanem ja nooremale lapsele rääkisin juba kaheselt, et suurem on autist ja ta ei oska hästi rääkida ja selletõttu käib logopeedi juures. Väiksem ise küsis, et miks tema ei saa logopeedi juurde või miks suurem talle ei vasta jne.

Aga autist ise oma diagnoosi teab?

#4065731:

#4065234:

#4065203:

Meil autist kõige vanem ja nooremale lapsele rääkisin juba kaheselt, et suurem on autist ja ta ei oska hästi rääkida ja selletõttu käib logopeedi juures. Väiksem ise küsis, et miks tema ei saa logopeedi juurde või miks suurem talle ei vasta jne.

Aga autist ise oma diagnoosi teab?

Ei tea, sest tal on ka kõne mõistmisega probleeme, seega tema jaoks jääks see arusaamatuks ja huvi ta selle vastu ei tunne, ta on alles neli. Kui kõnega seis veel paraneb, siis räägime talle kindlasti, samas ei tee ka praegu sellest saladust.

Kõnehädaga 4 on väike veel muidugi selliste teemade jaoks.

Eks sellised teemad ongi väga individuaalsed . Kui laps on asjalik ja arutleja, siis saab seda kindlasti ka väiksemana arutada. Teistsugusesse kooli või eriklassi minnes tõstatub teema ilmselt aga paljudel teravamalt esile ja parem on, et see ei tuleks asjaosalisele endale siis päris ootamatu šokina.

#4066163:

Meil vanim laps autistlik.oli üsna agressivne ja palju oli nö hoogusid kus lõhkus ja tegi nooremale haiget. Kuna muidu polekski võimalik on noorim teadnud oma venna eripärast lapsest saati, st nii varakult kui vähegi võimalik oli selgitada. Lihtsalt ütlesimegi et vend on haige ja seetõttu ei saa päris aru mida ta teeb. Ja et tema (st noorem laps)pole süüdi kui mõnikord vennale agressiivsushoog peale tuleb. Hiljem juba täpsemalt mida see “haigus” endast kujutab.

Kohutavalt raske on olla erivajadusega lapse vend/õde. Me oleme noorimaga palju-palju tööd teinud et tal kergem oleks.

Kahjuks nii see paljudel juhtudel on, et sisuliselt on kodus veidi nagu puudega laps. Kui pole tegu jõulise natuuriga autistiga, võib ta vastupidi olla hoopis väga passiivne ja tavalapsi köitvatest tegevustest absoluutselt ei huvitu. Mängu- ja tegutsemiskaaslast tast ei pruugi olla ja see õdesid-vendi muidugi kurvastab, vahel ka hirmutab ja ajab vihale, et nendele on nagu mingi karistus kaela sadanud. Õige ongi maast-madalast olla võimalikult aus ja võtta seda kui paratamatut loomulikkust.