Esileht Erivajadustega laps Autistlik? Hüperaktiivne? Millest alustada

Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )

Teema: Autistlik? Hüperaktiivne? Millest alustada

Postitas:
Kägu

Kardan et mu laps võib olla autistlik hüperaktiivsusele kalduv. Ta saab aasta lõpus 3 aastaseks. Iga hommik on probleeme riidesse saamisega. Ta lihtsalt ei taha panna riide ja lasteaeda minna, potile minna. Iga hommik on kauplemine mida selga panna, minu antud kahte valikut ei aksepteeri, vahest ka enda valikutest loobub. Vastuseid ma eriti ei saa mis talle lasteaias ei meeldi jne. Lasteaeda kohale jõudes läheb ilma nutmiseta. Kui järgi lähen hakkab lollitama ja ringi jooksma, keelatuid tegevusi tegema ja ei tule normaalselt koju, vaid hakkab jooksma muru peale ja mujale kuhu pole vaja.
Tihti nõuab turvatoolist välja või keeldub ilusti sinna minemast. Igalt poolt on keeruline ära minna, hakkab ringi jooksma, eest ära jooksma , keeldub riide panemast ja ostib 100 muud tegevust, loobib oma riideid ja asju. Magama minekul nii lõuna kui õhtu hakkab hüppama voodil ja eirab kõike, keeldub magama minemast ning on raskusi rahunemisega. Hakkab voodist välja tulema ning keeldub rahulikult olemast, üldse meeldib talle väga palju ja kiiresti joosta hüpata ning turnida. Ta nutab harva, pigem muutub hüperaktiivseks, et läbi keeldude jonn välja saada. Juba imikuna ei nutnud nagu teised lapsed, pigem kohe täiest kõrist ja nägu punaseks. Hääl on tal nõrk ja peenem, pole vali nagu teistel lastel. Tihti eitab oma nime, ehk tuleb see et ma olen väsimuse käigus saanud vihaseks ja vihaselt kurjalt ta nime öelnud. Üldse võib vaielda et ta pole tüdruk või laps. Kehastub pidevalt mõneks loomaks või putukaks. Ta on pidevalt justkui keegi teine.
Mõnikord küsib üle 5 korra järjest ühte küsimust, kuigi ma vastan. Ja nii tihti samu küsimusi.
Vaadates teisi lapsi tunduvad nad rahulikud, pusivad ise riideid selga kingi jalga, räägivad suhtlevad kõva häälega, jagavad oma kogemusi.

Laua taga jubedalt sahmerdab, hakkab rullima laua lina, torkab kahvlit laua vahele, näpib salati kausse, kiuste teisi laua ääres olijaid. Segab jutule vahele ja hakkab meelega pahandusi otsima.
Ma ei oskagi kõiki asju praegu välja tuua. Lihtsalt olen väsinud ja ei tea kust alustada…

Lihtsalt see vastu vaidlemine, nime eitus, eitamine laiemalt, vastandite nimetamine minu jutule, magama mineku jant ja eelkõige peenem nõrk hääl.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lastepsühholoog/lastepsühhiaater, arvaks ma. Sa ära ürita ise diagnoosi panna, võib päris mäöda minna, kuigi see on väga väga hea, et märkad ja teadvustad, et lapsel midagi teistmoodi ja pole eakohane käitumine. Aga ei pruugi olla üldse see, mida arvad. Edu ja loodan, et saate abi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu noorem laps on enam-vähem samasugune. Ja päris kindlasti ei ole ta autistlik. Lihtsalt kange iseloomuga.
Pöördu jah psühholoogi või psühhiaatri poole. Ilmselt midagi leitakse (meil kõigil on oma veidrused, millele võib diagnoosi panna), aga midagi päris hullu ma ei usu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on kahtlaselt hoopis yhe teise syndroomi moodi. Soovitan minna sul hoopis neuroloogile lapsega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on kahtlaselt hoopis yhe teise syndroomi moodi. Soovitan minna sul hoopis neuroloogile lapsega.

Mis sündroom?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks peab nii üldiselt vastama, meenutab mingit sündroomi,… No mis sündroomi?? Mure tekib nii ju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu laps on ka olnud suht sarnane. Täiesti allumatu, pidev rabelemine, keelde nagu ei kuuleks või siis korraks reageerib ja kohe unustab jne. Minu laps sai ATH diagnoosi, tundub olevat ka autistlikke jooni, seda alles uurime lisaks. Pidanuks varem pöörduma lastepsühhiaatrile, oleks ehk juba lasteaias tugiisiku saanud. Ma ei tulnud selle pealegi, et võib mingi probleem olla, arvasin, et lihtsalt selline eripära, et teistsugune ja süüdistasin ennast, et pole osanud kasvatada selliseks nagu teised lapsed on.
Väga raske ja väsitav on temaga olnud. Ma ise olen juba ära harjunud ja praegu enam kodus probleeme nagu polegi, vaid kodunt väljas on raske ja kõigil teistel on probleem, kui isa juurde läheb, siis tema pere ei saa poisiga hakkama, koolis on sada häda käitumise osas, kellelegi hoida ei taha jätta, tahab ainult minuga olla.
Esimesel koolipäeval keeldus viimase klassi tüdrukul käest kinni võtmast, ainult minu käest võtab, ei kellegi teise.
Räägi perearstile murest ja võta lastepsühhiaatrile saatekiri. Siis tehakse uuringud ja siis selgub.
Koolis oli esimeses klassis kohe palju probleeme, õpetaja oli hädas, märkuseid muudkui tuli iga päev. Koolis tegi selliseid asju, et ma ei suutnud uskuda, et minu poisist räägitakse.
Õpetaja palus kuulata ja tähele panna, et tal läheb varsti hääl ära ega jaksa nii palju rääkida, siis mu poiss arvas, et äkki ta peaks siis vanadekodusse minema – väga noor õpetaja. No mina aru ei saa, et nagu kust selline mõte üldse, vanadekodu pole ka mingi teema kodus olnud, täiesti arusaamatu. Me kodus ikka viisakad üksteisega.
Rääkisin poisiga, et kle, katsu ikka käituda korralikult, et õpetajal ju raske kui sa sõna ei kuula ja vastu vaidled. Laps arvas, et õpetaja vajab lihtsalt temaga harjumiseks aega, ta alles nii noor ka, et küll ta ära harjub. Nagu misasja?!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul oli laps kolmeselt üsna sarnane, aga ta lihtsalt ongi emotsionaalselt ja sotsiaalselt aeglasema arenguga. Paari aastaga on järele võtnud, aga kolmesest oli titt, kes ringi sebis. Mida ta Sul hästi teeb? Kiida ja tunnusta selle eest.

Muidugi küsi abi, enda kriipiv hing vajab selgust. Vbl polegi mingit sündroomi, nagu siin keegi õhku viskas. Tallinnas on perekeskused, kust saab nõu, ehk on teistes kohtades ka. Mõistlik perearst ka soovitab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lastel oli ka väga raske olla umbes 2,5-3,5. Ma ei usu, et see vähemalt neil oleks muud kui keskmisest tugevamini manifesteerunud kolmanda eluaasta kriis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

alusta spetsialitis, võib olla täiesti tavaline 3 aastane – mul oli just kolmesega periood kus ta keeldus lastaeda minemast. Lasin kuuaega kodu olla ( õnneks töö selline mis võimaldab) nüüd käib iusti Muidu ka tegu suhteliselt püsimatu lapses aga minumeelest on ta lihtsalt kangekaelne.

Ei osak sinu lapsele hinnangut anda minu mõlemal lapsel võiks otsimise peale leida autistlike jooni. Eriti vanemal tema nt kuni 3nda aastani klammerdus ainult minu külge, palju asju jättis vahel mida tegema oleks pidanud ala. kõne matkimine jms.

Magaminekuga on mul mõlema lapsega kuskil 2 – 4 aastani olnud üks suur trall ja vaidlus ja lollitaine kuni 3 h vahest . 5 ne nüüd õnneks jääb ilusti.
Samuti on toiduga mängiine ja lautaga lollitamine minu hetkel kolmesel täiesti olemas, seda sama ( lollitamist ja rumalusi lauataga) tegi ka nüüdseks 5 seks saanud laps.

Mina sinu tekstid midagi sellist ei leidnud mida minu lapsed mingi vanuses teinud ei oleks 🙂 aga iga ema tunneb oma last kõige paremini – kui ikka rahu ei saa mine käi nt. rajaleidjas.

ja see looma mängimine oli ka meil mingiag väga suur teema – kolmene mängi kassi st. et ta kriimustas ja lakkus meid ja ennast nagu ta oleks kass 😀 seda googeldades aga ongi see üpris tavapärane , et laps mängib mingit looma. ( ise kahtlustasin ka kohe et äkki mingi autistlik joon)

ja riidesse enamasti ongi kolmest raske saada kui ta ei taha ja no vägatihti ta ei taha 😀

Mida lastaias öeldakse lapse kohta? Kui n had kasvatajad märkavad ka kui lapses on midagi vägateisiti – kuidas ta teistega mängib ja kas mängib kuidas lastaias käitub- Kui lastaias käitub eakohaselt siis tõenäoliselt pole mpõhjut murtseda 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Te nagu vägisi tahate lapsele igasugu sündroome peale suruda.
Lase lapsel olla ja otsi talle tegevusi kus ta saab ennast välja elada.
Lapsega peab palju rääkima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu igasugu sündroomivaba laps on samasugune aga juba 5aastane.
On lihtsalt elav, aktiibne ja ilmselt pikast lasteaia päevast väsinud ja elab end niimoodi välja.
Ma ise olen üsna rahulik ja mitte selline “tõmbleja” ja minu jaoks on see vaimselt väsitav. Aga mul ei tuleks küll pähe talle mingit ATH-d külge pookida.
Kui ma korrutan ja räägin tülpimusega nagu papagoi, et nii ei tehta ja käituta, saab aru küll lõpuks.
Tundub, et on tänapäeval uus mood nende diagnooside taha peitu pugeda, sest reaalselt ei osata/taheta ja ei kannatat välja lapse jonni/nuttu, emotsioone ja aktiivsust. Ei osta ennast kehtestad.

Ma soovitaks sul pigem ühe korraliku ja põhjaliku raamatu läbi lugeda, mis käsitleb väikelapse arenguetappe. Need kõik on lapse jaoks vajalikud ja vanem peaks mõistma neid ja kaasa aitama need üle elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Viimasele: äkki oskad soovitada mõnda hästi head raamatut? Sellest võiks abi olla rohkematele kui ainult TA.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeval paistavad vanemad peaaegu, et tahtvat, et lapsel mingi diagnoos oleks. Samas on kogu maailmas probleemiks see, et inimesed on ninapidi ekraanis ja ei suhtle omavahel, see tähendab, et ei suhtle ka lastega piisavalt. Hea käitumise abil ei saa laps tähelepanu, sest kui ta omaette tegutseb ja ilusti mängib, kaob ema jälle internetti. Tähelepanu saab ainult halva käitumisega.

Tegelikult võiks vanemad selle asemel, et uurida, mis lapsel viga on, pöörata rohkem rõhku sellele, mida nad ise saaksid omalt poolt paremini teha. Kas tunnete, et suudate end vanemana kehtestada ja piire luua? Kannatlik olla? Head eeskuju näidata? Lapse aju alles areneb, paljusid asju peabki korduvalt üle rääkima, see on normaalne. Võib-olla tuleks kasuks mõni kasvatusalane koolitus, et oma “tööriistapagasit” täiendada ja lapsest paremini aru saada?

Psühholoog

Please wait...
Postitas:
Kägu

Palun soovitage siis nimeliselt raamatuid mis käsileks hästi lapse arengut, et saaks paremini aru tema käitumisest. Samuti raamatud mis käsitlevad piiride seadmist, kehtestamist, kuidas kasvatada oskuslikult last.
Lapsega tegelen palju ja ei istu pidevalt nina telefonis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jesper Juul – “Minu piirid, sinu piirid”

Mulle isiklikult meeldis väga ka Winterhofi raamat “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid”

See viimane selgitab hästi, milleks lapsed mingis vanuses psüühiliselt võimelised on ja mida neilt oodata ja mitte ning kuidas lapsega käituma peaks.

Eripedagoog

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeval paistavad vanemad peaaegu, et tahtvat, et lapsel mingi diagnoos oleks. Samas on kogu maailmas probleemiks see, et inimesed on ninapidi ekraanis ja ei suhtle omavahel, see tähendab, et ei suhtle ka lastega piisavalt. Hea käitumise abil ei saa laps tähelepanu, sest kui ta omaette tegutseb ja ilusti mängib, kaob ema jälle internetti. Tähelepanu saab ainult halva käitumisega.

Tegelikult võiks vanemad selle asemel, et uurida, mis lapsel viga on, pöörata rohkem rõhku sellele, mida nad ise saaksid omalt poolt paremini teha. Kas tunnete, et suudate end vanemana kehtestada ja piire luua? Kannatlik olla? Head eeskuju näidata? Lapse aju alles areneb, paljusid asju peabki korduvalt üle rääkima, see on normaalne. Võib-olla tuleks kasuks mõni kasvatusalane koolitus, et oma “tööriistapagasit” täiendada ja lapsest paremini aru saada?

Psühholoog

Vaata. Vahe tänapäeva ja eilse päeva vahel on muuhulgas ka see, et teadlikkus ja diagnoosimise võimalused on tänapäeval paremad. Kui eilsel päeval öeldi sellise kuhugi kalduva või piiripealse lapse kohta lihtsalt lollakas ja kasvatamatu (ka praegu teevad seda nõukaaja inimesed), siis tänapäeval on võimalik anda sümptomitele koondnimetus ehk see n-ö ihaldatud diagnoos. Muuseas ma pole märganud, et vanemad väga usinalt seda diagnoosi sooviks. Pigem siiski pigistatakse silm viiiiimase võimaluseni kinni ja oma lapse puhul ollakse pime ka. Või polegi normlast lähedalt näinud, et saaks enda omaga võrrelda.

Kui lapsele on mingi “kohutav” diagnoos nagu ADHD või autism vm sündroom pandud, siis avaneb tohutu võimalus selle lapse jaoks. Jah, suvalised tädikesed võivad vanemate kallal ikka naaksuda ja oskamatuteks tembeldada, aga vanemad saavad võimaluse saada seletus lapse käitumisele, teda paremini õpetada ja aidata. Vanematele on see võimalus, et nad kogevad (peale šokki) kergendust, et nad polegi halvad ja viletsad, vaid laps ongi teistsugune.

õpetaja

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )


Esileht Erivajadustega laps Autistlik? Hüperaktiivne? Millest alustada