Teema: Autistliku lapse pudikeele areng

Jah osad autistlikud lapsed jäävad kõnetuks, sest neid ei saa vajalikku abi. Alustada tuleks ÜHE-keelelise keskkonna tagamisega st laps peab olema ainult ühes keelekeskkonnas. Isegi kaks, veel vähem kolm keelt on kõne arengut tugevalt pärssiv isegi päris tavalisele lastele, kes pole keeleliselt andekad. Loe kasvõi siin samas alateemas olevat teemat, kus on juttu soomes elavast eesti perest.

Lisaks oleks vaja kindlasti käia teraapiates ja lasta läbi viia põhjalikud hindamised. Kas laps ikkagi saab ühestki keelest tegelikult aru või on ka kõne mõistmine 1a lapse arengutasemel?

Nüüdseks juba koolipoiss. Enne autistlikest joontest aru saamist kahtlustasime kõnepeetust, kuna veel kolmeselt väljendas ta end umbes 1,5a lapse tasemel. Saime kõnehilistumise diagnoosi ja sellest ajast kuni koolini sai 2-3x nädalas logopeedi abi pluss käis tasandusrühmas. Väljendus oli pudine, grammatika ebakorrektne, kõne hüplik ja dialoog vähene ikka pikalt. Enne kooli sai temaga ikka kõvasti tegeletud, et kõne enam-vähem eakohaseks saaks. Saime pojale 5selt ka autismi diagnoosi ja tänu sellele ka erinevate sotsiaalsete olukordadega toimetulekuks eripedagoogi ja tegevusterapeudi tuge, isegi vee- ja hobuterapias sai käidud. Lapsel on isaga väga vedanud, ta panustas pojasse igal võimalikul moel ja sel oli ka tulemust. Igatahes täna 9saselt saab kõik jutud kõigile arusaadavalt aetud, lisaks on tal inglise keel väga heal tasemel. Jutukas ja sotisaalselt väga aktiivne ta seni pole ja ilmselt ei saagi selleks. Aga muus osas tegus ja nutikas sell, omade veidruste ja paranoiadega nagu autist ikka. Käib tavaklassis, trennis, kahes huviringis, mõned head sõbrad ka olemas.

Julgustan kõiki varakult jõuliselt sekkuma, sest iseenesest need asjad reeglina ei lahene, eriti autistliku lapse puhul.

#3859030:

Alustada tuleks ÜHE-keelelise keskkonna tagamisega st laps peab olema ainult ühes keelekeskkonnas. Isegi kaks, veel vähem kolm keelt on kõne arengut tugevalt pärssiv isegi päris tavalisele lastele, kes pole keeleliselt andekad.

Absoluutselt vale ja iganenud info. Kurb  näha, et koguni plusse ka veel saanud. Mingi kohaliku konnatiigi mitukümmend aastat tagasi kvalifikatsiooni omandanud logopeed võib ju sellist juttu oma lõbuks ajada, aga päris maailmas pole sellega midagi pihta hakata.

Ühekeelses keskkonnas kasvab üles ainult 40% maailma rahvastikust. Ehk siis vähemus. Ülejäänud on kas vähemalt kahe või veel rohkemate keeltega. Kõigil neil võib sündida keelearengu probleemidega lapsi. Mismoodi sinu arvates peaks valdav enamus inimkonnast oma keelekeskkonda muutma, et tagada see ihaldatud ühekeelne keskkond?

Väide, et mitmekeelne keskkond on ka tavalise lapse keelearengut pärssiv on lihtsalt VALE ja juba ammu teadusuuringutega ümber lükatud.

Iga lapse vanematele tuleb anda ikka sellist nõu, mis ka päriselus praktikas rakendatav on. Sinu soovitused on umbes samal pulgal kunagiste meditsiinis levinud veendumustega, et suitsetamine on tervisele kasulik ja aadrilaskmine ravib kõiki haigusi.

Kahjuks on murdeiga enamikke psühhikahäirete algusaeg. Noorel, kellel on juba üks kaasasündinud psüühikahäire, on lihtsalt mitu korda suurem tõenäosus teisese psühhikahäire tekkeks- enamasti ärevushäire, depressioon, söömishäire. Kahjuks ei ole seda võimalik ette ennustada, nii nagu ei saa ühegi tavalise lapse puhul ette ennustada, kas neil kunagi ka mingi tõsine psühhikahäire tekib nooruki, täiskasvanu eas.

Sa nüüd võta ette ja otsi omale üks täienduskoolitus. Või kui see üle jõu käib, siis vähemalt võta ette guugel või jumala pärast, otsi kasvõi vikipeediast märksõna “multilingualism” ja loe läbi. Selleks muidugi peab oskama rohkem kui ainult üht keelt…

Mina elan ja töötan erivajadustega lastega iga päev, jah, ka minu oma laps on erivajadusega. Küll mitte Eestis, vaid ühes teises riigis, kus õnneks mitmekeelsus on normiks ja spetsialistidel on selle teemaga ka piisavalt kogemusi, mitte ei aeta mingit iganenud joru.

Vastuseks sinu küsimusele, ei, see väide pole ei loogiline ega ka arusaadav, sest see pole tõsi. Fakt ja kõik.

Sinu teksti lugedes hakkab mul Eestis elavatest erivajadusega mitmekeelsetest lastest tõsiselt kahju. Loodetavasti töötab nendega ka siiski sinust pädevamaid kolleege. Nagu näha, ei tee sa isegi vahet mitmekeelsusel ja võõrkeele õppimisel. Kui keeleprobleemidega noori  tõesti nii palju on, siis tasuks ehk peeglisse vaadata — ilmselgelt pole nendega tegelevad inimesed mitmekeelsuse teemas piisavalt kompetentsed.

Ma nüüd rohkem enam sinuga siia teemasse vaidlema ei tule, näha on, et praegu veel pole mõtet.

Teemaalgatajale oskan soovitada ainult, et lapsele tuleks otsida toeks spetsialist, päriselt ka mitmekeelsuse teemat jagab, mitte nagu see vastaja siin, kes üritab vana rasva peal läbi vedada ja ei ole vaevunud end uuemate uuringutega kurssi viima. Kui elate Eestis, tuleb ilmselgelt otsimisega rohkem vaeva näha.

<p style=”text-align: left;”>See kõik sõltub väga palju lapsest. Kahtlemata on vaja kõnega palju-palju tööd teha. Nagu siin juba soovitatud, siis oleks mõistlik leida spetsialist, kel kogemus mitmekeelsete lastega. Ega seda 3,5 aastat mitmekeelsust tagasi enam ei pööra nagunii. Samas ei suhtuks mina soovitusse keskenduda ühele keelele nii kriitiliselt. Sõltuvalt lapsest võib mõnel olla keeltepaabel vägagi arengut takistavaks asjaoluks. Fakt on see, et hetkel on teil 3,5-aastane laps, kes ühtki keelt arusaadavalt ei räägi. Kas keeltest arusaamist on võimalik hinnata? Kõne puudumine takistab tal selles vanuses juba ka muud eakohast arengut ning kõne puudumisel on väga raske tema arengut ka muude tugiteenustega toetada.</p>
Mul ei ole küll ametliku definitsiooni järgi mitmekeelset last. Minu autist räägib kodus ema-isaga üht keelt ning alates aastaselt on lasteaias asukohariigi keelt õppinud. Alates lasteaiaga alustamisest kulus üle 2 aasta enne, kui ta selles keeles esimese sõna ütles. Lasteaias oli terve hulk tugispetsialiste, kes võõrkeelsetele lastele hoolega keeleõpet tegid. Teised minu lapsega samal ajal alustanud võõrkeelsed suutsid aastaga ennast elementaartasemel selles keeles väljendada, minu lapsel ei sõnagi. Koduse keele areng oli suht-koht eakohane minu hinnangul. Igatahes tekitas kõne puudumine lasteaias palju konflikte, laps ise oli stressis ning ainuke viis teistele lastele midagi selgeks teha olidki kõva häälega röökimine ja löömine. Olla teiste laste poolt tõrjutud, mõjub ühe autisti sotsiaalsele arengule vägagi pärssivalt. Autismi diagnoosi sai laps 5-aastaselt, seni ta tõmbuski aina enam iseenda mulli sisse ja hoidis järjest enam teistest lastest eemale. Lasteaia tugispetaialistid küll nägid probleemi, aga väga raske on sotsialiseerida last, kes ise sotsialiseeruda ei taha ja ühtegi teiste laste jaoks mõistetavat keelt ka ei räägi.

Minu laps on nn kõrgfunktsioneeriv autist. Koolis saab kõigega peale keelte ülihästi hakkama. Keeltega on nii, et  reeglipärastes asjades ta ei eksi, aga kõik erandid üritab ka reegli järgi pöörata.

Sotsiaalse poolega on ka väga raske, talle tulebki üheselt selgeks õpeatada, et sellises olukorras käitud nii ja teistsuguses naa. Ja kui mõni laps neid tema käitumisreegleid ei järgi, siis jookseb mu lapsel juhe kokku ja võib vägagi ootamatult käituda. Nt kooli saabudes peab vahetama välisjalatsid sisejalatsite vastu. Kui mõni laps rõivistust välisjalatsites läbi läheb, siis mu laps ilmselt juhib sellele tähelepanu ja kui see teine laps ainult vastu irvitab, siis minu omal jookseb aju kokku – vabalt võib juhtuda, et ta selle peale kuskil nurgas 2 järgnevat tundi hüsteeritseb.

#3859722:

#3859598:

Nüüdseks juba koolipoiss. Enne autistlikest joontest aru saamist kahtlustasime kõnepeetust, kuna veel kolmeselt väljendas ta end umbes 1,5a lapse tasemel. Saime kõnehilistumise diagnoosi ja sellest ajast kuni koolini sai 2-3x nädalas logopeedi abi pluss käis tasandusrühmas. Väljendus oli pudine, grammatika ebakorrektne, kõne hüplik ja dialoog vähene ikka pikalt. Enne kooli sai temaga ikka kõvasti tegeletud, et kõne enam-vähem eakohaseks saaks. Saime pojale 5selt ka autismi diagnoosi ja tänu sellele ka erinevate sotsiaalsete olukordadega toimetulekuks eripedagoogi ja tegevusterapeudi tuge, isegi vee- ja hobuterapias sai käidud. Lapsel on isaga väga vedanud, ta panustas pojasse igal võimalikul moel ja sel oli ka tulemust. Igatahes täna 9saselt saab kõik jutud kõigile arusaadavalt aetud, lisaks on tal inglise keel väga heal tasemel. Jutukas ja sotisaalselt väga aktiivne ta seni pole ja ilmselt ei saagi selleks. Aga muus osas tegus ja nutikas sell, omade veidruste ja paranoiadega nagu autist ikka. Käib tavaklassis, trennis, kahes huviringis, mõned head sõbrad ka olemas.

Julgustan kõiki varakult jõuliselt sekkuma, sest iseenesest need asjad reeglina ei lahene, eriti autistliku lapse puhul.

Igaks juhuks jagan oma kogemust, et meil oli tagasilangus puberteedieas vaatamata teraapiatele ja pole enam seda taset mis oli 9-aastaselt.

Ehk teil läheb paremini…

Oskate jagada soovitusi, kas saab kuidagi selliseid tagasilööke ennetada?

Olen teismeea probleemidest kuulnud ja hirmuga vaatan sinnapoole. Meie autist oli väikelapsena musterpoiss, kooliealisena on hakanud probleemsituatsioone tekitama ja usun, et see võib olla alles algus… 🙁

Meil on kakskeelne pere ja logopeed ütles, et kumbki vanem peaks lapsega rääkima oma emakeeles. Päris alguses võib laps erineva keele sõnu omavahel miksida, aga üsna kiirelt loksub see paika ja omandab mõlemad keeled. Sellegipoolest tekib üks nö eelistuskeel, mida ta näiteks omaette mängides kasutab ja väga kiiresti tabab ära, kellega kummas keeles rääkida. Pikas perspektiivis pidavat mitme keele oskus IQ punkte juurde andma, sest aju on juba varases eas rohkem aktiivne pidanud olema keele vallas.

Minu autistlik laps hakkas lausetega rääkima veidi enne neljaseks saamist ja omapärasem kui tavalistel lastel oli ta kõne veel aastaid, nt ei küsinud eriti küsimusi jne. Koolimineku ajaks oli juba kõrvaltvaatajatele täiesti normaalsel tasemel, aga see oleneb ka autismi sügavusastmest. Väga palju kasu oli lasteaias tehtud kõneteraapiast ja lasteaiast üleüldiselt, kus eakaaslased palju rääkisid ja suhtlesid.

Eks ka autistidel on nagu ta tavalastel üldine ja keeleline võimekus erinev. Meie pooss hakkas ütlema esimesi lauseid alles 3-4selt, lõpetas logopeedilise lasteaia ja saab tugevat logopeedilist tuge ka koolis. Kuna tal lisaks kergele autismile ka kõnepeetus, me ei hakanud teda tavakooli panema, kuna sellest oleks stressi ja peavalu nii talle kui meile. Leidsime õnneks mõnusa väikese kooli, kus on väga tugev logopeediline ja eripedagoogiline tugi, väikesed klassid ning muud toetavad tegevused ja huviringid. Kiiret arengut tema puhul oodata ei saa, aga väikeste sammudega areneb. Õnneks kool hoiab teda õigel kursil ja motiveerituna, laps on autisti kohta hästi kaasatud. Lasteaias tema kollektiivsus oli oluliselt kehvem, sotsiaalsed ja kommunikatiivsed arengud on õnneks nüüd esimese koolipoisiaastaga ikka tulnud. Kõne vajab aga jätkuvalt suurt tööd…

Ise temperamentse inimesena läheksin vist halliks, kui teda igapäevaselt õpetajana juhendama peaksin :)))