ehk on kellelegi julgustuseks või lihtsalt lohutuseks:
poisslaps, lasteaia viimases rühmas oskas veerida, tähtede ja lugemise-kirjutamise vastu ei mingit huvi, pigem vastumeelsus. õhtuti peale lasteaeda ta lihtsalt keeldus lugemast. kümne piires arvutamisega sai enam-vähem hakkama, see tundus talle loogiline.
lasteaias öeldi ka, et vähevõimekas. tegi arenguvestlusel mingeid teste, no tõepoolest vähevõimekas.
tol aastal olid tavakooli esimesse klassi ka katsed, käisime. tegi, mis suutis, aga ega palju ei suutnud küll.
taotlesin koolipikendust, selleks oli ka arstitõendit vaja.
perearsti juures ronis poiss tooli alla, arst leidis, et on vist jah vara kooli panna. rajaleidjas ütlesin otse välja, et vajame koolipikendust. saime ka. viimasel lasteaia-aastal tegeles poisiga ka logopeed.
lasteiaia viimases rühmas jõudsime lasteaiaõpetaja nõudmisel psühhiaatri juurde, sest lapsel tekkisid lasteaias raevuhood (küll ainult selle õpetajaga, aga siiski.)
psühhiaater võttis lapse oma hoole alla, laps käis ka logopeedi ja psühholoogi juures konsultatsioonis, diagnoosiks on aspergeri sündroom + tähelepanuhäire. kõik need aastad on laps kooliajal tablette võtnud.
poiss läks 8-aastaselt kooli, algus oli ikka väga raske, õnneks sai ta endale suurepärase toetava klassijuhataja.
neli aastat istusime lapsega iga issanda õhtu ja tegime ta koduseid ülesandeid, lugesime ja õppisime luuletusi pähe jne. neli aastat, nutt ja hala! oleks siis tunnike või kaks, me õhtused õppimised kestsid vahel ikka neli tundi. (ma pole pedagoog, nii et ilmselt võis mu metoodika ka vähetõhus olla.)
mind valdas must masendus, mu laps ongi “intellektuaalselt vähevõimekas” ehk maakeeli täielik puupea! arvasin, et paneme nii põhikooli lõpuni välja, eks siis näis, mis edasi saab.
väikeklasse meie koolis ei ole, kuigi õpetaja sõnul saanuks ta oma klassist juba neljase “komplekti” kokku. kuna aga ülejäänud lapsed, kes oleks väikeklassi vajanud, olid pigem aktiivsushäirega, poleks sellest väikeklassist ka suuremat abi olnud. mu laps polnud otseselt loll, tal oli raske keskenduda ja talle ei jäänud asjad just kergesti meelde. kolm hüperaktiivset tegelast poleks väikeklassis ta olukorda kuidagi leevendanud.
nüüd lõpetab poiss kuuendat klassi, eelmisel aastal veel küsis vahel kodutöödes abi, sel aastal teeb kõik oma kooliasjad ise. ei tea, kas läks mõistus lõpuks lahti või on neist tablettidest nii palju abi, aga hetkel on ta viimase veerandi jooksvates hinnetes mõned üksikud neljad, ülejäänud kõik viied. tavakooli tavaklass. ausalt, ma ise ka ei usuks, e-koolist vaatan.
poiss ise on asjalik tegelane, tal on oma erihuvid, mille kohta internetist infot otsib. ta ei ole kuidagi vähevõimekas või muidu puupea.
nii et ärge kaotage lootust, ilmselt tuleb teil väga palju kodus lapsega tööd teha, aga sellest on lõpuks abi.
vahel mõtlen kurbusega, kui palju tähelepanuhäirega lapsi on koolis lihtsalt lolliks tembeldatud ja maha kantud, kuigi nii mõnigi oleks psühhiaatri toetava raviga võinud olla palju edukam ning põhikoolist märksa kaugemale jõuda.
Sinu kirjas on kaks märksõna, mille vastu lapsevanemad hoolega võitlevad: esiteks koolipikenduse võtmine ja teiseks ravimid. Päris kindlasti soovitatakse koolis nii ühte kui teist, aga vanem pahatihti keeldub.
