Esileht Erivajadustega laps Eakohased teadmised normi alumisel piiril

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Eakohased teadmised normi alumisel piiril

Postitas:
Kägu

Lapsel diagnoositud kõnepuue. Seega kõik on tulnud teatud hilinemisega. Nüüd sügisel tuleb kooli minna. Koisjoni otsusega läheb tavakooli. Teadmised oskused/ jäävad siis normi alumisele piirile. Kuidas on teie lapsed tavakoolis hakkama saanud? Kui palju olete enne kooli õpetanud? Meil siin oma koolil eelkooli pole. Palju läinud aega õppimisele? Ma püüan küll igapäevaselt miskit teha- lugeda, kirjutada, arvutada. Samas peale lasteaiapäeva pole ta mul eriti koostöövalmis.
Lapsed küll erinevad kõik aga tahaks teisete kogemusi kuulda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kes hindas, et lapse teadmised on normi alumisel piiril? Kui kliiniline psühholoog, siis soovitaks kindlasti kaaluda erikooli. Kui kõnepuue siis nt Tartu Hiie Kool, seal on oma komisjon. Psühhiaatrit ei tasuks väga usaldada selles küsimuses, neile on käsk kätte antud kõik lapsed tavakooli saata. Kõnepuudega lastel tekib väga tihti probleeme ka lugemise, õigekirjaga ja tulevikus ka pikemate tekstide nt kirjandite, referaatide kirjutamisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rajaleidja suunas psühhiaatri juurde. See omakorda saatis psühholoogi ja logopeedi juurde ja nende kolme otsus on see. Hiie koolis saame praegult rehaplaani alusel logopeedilist abi ja kool ütles ära, et pole päris nende laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Isiklikust kogemusest ütlen, et Hiie-sse on suur tung ja kool niiöelda võtab vastu enda jaoks mugavamad lapsed. Ehk siis need lapsed, kelle on probleem käitumisega või kes on akadeemiliselt vähevõimekad, need puksitakse välja. Normi alumine piir tähendab tavaliselt tavakoolis õpiraskusi, halval juhul Kroonuaia kooli. Küsimus on selles kas kõik oskused olid normi alumisel piiril või ainult kõnega seotud oskused. Väga paljudel kõneprobleemide taga on ka autislikud jooned, kas need said välitatud psühhiaatri juures. Alati võib ka uuesti Rajaleidjasse pöörduda, ehk nad oskavad nõustada ja soovitada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks kõik lapsed on erinevad, aga minu samade parameetritega lapsele soovitati Rajaleidjast õpiraskustega laste klassi ja täpselt selle kool meie jaoks ka tegi. Laps saab kenasti hakkama. Teistega mul olulist võrdlusmomenti pole, kuid õpetaja sõnul ollakse õppetöös sama kaugel kui nö. tavaklass. Pakun, et ka kvaliteet on umbes sarnane – laps veerib, alati kõigest aru ei saa; maalib kenasid kirjatähti ja on üldse kooliga rahul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu poeg oli lasteaias ka eriliselt “nõrk” laps. Kasvatajad ikka arenguvestlustel ütlesid, et ta on teistest arengu poolest maas. Jõudis järgi 3-4 k hilinemisega. Tähelepanu väga hajuv, keskenduda ei suuda. Tähtede vastu huvi puudus. sai logopeedilist abi lasteaias, samuti eripedagoogilist abi. Läks tavakooli. Esimene klass hakkab läbi saama. Tunnistan, et olen temaga kurja vaeva näinud. Ja nüüd tõstan küpad püsti. tema tähelepanu on ikka väga hüplik ja hajuv. Lugema hakkas vist alles jaanuaris, kui teised ammu juba veerisid. Kirjutamine on katastroof!! Kirjatehnika on talle raske. Lisaks muidugi on ta vasakukäeline ja pliiatsihoid on väga nõrk. käelised tegevused väga halvad. Matemaatikas on eakohased oskused. Pigem isegi head.
Raamatuid loeme püssiähvardusel, rida-rea haaval, sest iga rea järel tähelepanu hajub ja hakkab jutustama. Töö tempo on nii aeglane, et mu kannatus katkeb. 4-realist etteütlust teeb tund aega. Õppimiseks pean teda iga päev sundima. Ise ei tule üldse selle üeale, et teeks koolitükid ära.

Ühesõnaga – otsustasin proovida läbi Rajaleidja saada diagnoosi (mis iganes see siis ka pole), et suunata laps uuest õppeaastast väikeklassi. See on tavaklassi kõrval toimiv väiksema seltskonnaga klass, kuhu suunatakse lapsed, kes ei saa tavaklassis hakkama. Selleks on aga vaja diagnoosi ja spetsialistide otsust.
Olen oma uhkuse alla neelanud ja tunnistanud, et mu lapsel on probleem. Ja mina teda aidata ei oska. Kui Rajaleidjas tunnistatakse laps nö norm-lapseks, siis püüame lihtsalt logopeedi teenust kasutades järje peale saada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Diagnoose pannakse ainult haiglas!!!! Rajaleidjal ei ole õigus mitte mingit diagnoosi panna. Juhul kui laps pole haiglas läbinud uuringuid, siis soovitaks kiirkorras neuroloogi, psühhiaatri juurde järjekorda panna, vajalik on ka kliinilise logopeedi ja psühholoogi uuring. Alles siis saab diagnoosi välja panna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ehk on kellelegi julgustuseks või lihtsalt lohutuseks:

poisslaps, lasteaia viimases rühmas oskas veerida, tähtede ja lugemise-kirjutamise vastu ei mingit huvi, pigem vastumeelsus. õhtuti peale lasteaeda ta lihtsalt keeldus lugemast. kümne piires arvutamisega sai enam-vähem hakkama, see tundus talle loogiline.
lasteaias öeldi ka, et vähevõimekas. tegi arenguvestlusel mingeid teste, no tõepoolest vähevõimekas.

tol aastal olid tavakooli esimesse klassi ka katsed, käisime. tegi, mis suutis, aga ega palju ei suutnud küll.
taotlesin koolipikendust, selleks oli ka arstitõendit vaja.
perearsti juures ronis poiss tooli alla, arst leidis, et on vist jah vara kooli panna. rajaleidjas ütlesin otse välja, et vajame koolipikendust. saime ka. viimasel lasteaia-aastal tegeles poisiga ka logopeed.
lasteiaia viimases rühmas jõudsime lasteaiaõpetaja nõudmisel psühhiaatri juurde, sest lapsel tekkisid lasteaias raevuhood (küll ainult selle õpetajaga, aga siiski.)

psühhiaater võttis lapse oma hoole alla, laps käis ka logopeedi ja psühholoogi juures konsultatsioonis, diagnoosiks on aspergeri sündroom + tähelepanuhäire. kõik need aastad on laps kooliajal tablette võtnud.
poiss läks 8-aastaselt kooli, algus oli ikka väga raske, õnneks sai ta endale suurepärase toetava klassijuhataja.
neli aastat istusime lapsega iga issanda õhtu ja tegime ta koduseid ülesandeid, lugesime ja õppisime luuletusi pähe jne. neli aastat, nutt ja hala! oleks siis tunnike või kaks, me õhtused õppimised kestsid vahel ikka neli tundi. (ma pole pedagoog, nii et ilmselt võis mu metoodika ka vähetõhus olla.)
mind valdas must masendus, mu laps ongi “intellektuaalselt vähevõimekas” ehk maakeeli täielik puupea! arvasin, et paneme nii põhikooli lõpuni välja, eks siis näis, mis edasi saab.

väikeklasse meie koolis ei ole, kuigi õpetaja sõnul saanuks ta oma klassist juba neljase “komplekti” kokku. kuna aga ülejäänud lapsed, kes oleks väikeklassi vajanud, olid pigem aktiivsushäirega, poleks sellest väikeklassist ka suuremat abi olnud. mu laps polnud otseselt loll, tal oli raske keskenduda ja talle ei jäänud asjad just kergesti meelde. kolm hüperaktiivset tegelast poleks väikeklassis ta olukorda kuidagi leevendanud.

nüüd lõpetab poiss kuuendat klassi, eelmisel aastal veel küsis vahel kodutöödes abi, sel aastal teeb kõik oma kooliasjad ise. ei tea, kas läks mõistus lõpuks lahti või on neist tablettidest nii palju abi, aga hetkel on ta viimase veerandi jooksvates hinnetes mõned üksikud neljad, ülejäänud kõik viied. tavakooli tavaklass. ausalt, ma ise ka ei usuks, e-koolist vaatan.
poiss ise on asjalik tegelane, tal on oma erihuvid, mille kohta internetist infot otsib. ta ei ole kuidagi vähevõimekas või muidu puupea.

nii et ärge kaotage lootust, ilmselt tuleb teil väga palju kodus lapsega tööd teha, aga sellest on lõpuks abi.
vahel mõtlen kurbusega, kui palju tähelepanuhäirega lapsi on koolis lihtsalt lolliks tembeldatud ja maha kantud, kuigi nii mõnigi oleks psühhiaatri toetava raviga võinud olla palju edukam ning põhikoolist märksa kaugemale jõuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ehk on kellelegi julgustuseks või lihtsalt lohutuseks:

poisslaps, lasteaia viimases rühmas oskas veerida, tähtede ja lugemise-kirjutamise vastu ei mingit huvi, pigem vastumeelsus. õhtuti peale lasteaeda ta lihtsalt keeldus lugemast. kümne piires arvutamisega sai enam-vähem hakkama, see tundus talle loogiline.

lasteaias öeldi ka, et vähevõimekas. tegi arenguvestlusel mingeid teste, no tõepoolest vähevõimekas.

tol aastal olid tavakooli esimesse klassi ka katsed, käisime. tegi, mis suutis, aga ega palju ei suutnud küll.

taotlesin koolipikendust, selleks oli ka arstitõendit vaja.

perearsti juures ronis poiss tooli alla, arst leidis, et on vist jah vara kooli panna. rajaleidjas ütlesin otse välja, et vajame koolipikendust. saime ka. viimasel lasteaia-aastal tegeles poisiga ka logopeed.

lasteiaia viimases rühmas jõudsime lasteaiaõpetaja nõudmisel psühhiaatri juurde, sest lapsel tekkisid lasteaias raevuhood (küll ainult selle õpetajaga, aga siiski.)

psühhiaater võttis lapse oma hoole alla, laps käis ka logopeedi ja psühholoogi juures konsultatsioonis, diagnoosiks on aspergeri sündroom + tähelepanuhäire. kõik need aastad on laps kooliajal tablette võtnud.

poiss läks 8-aastaselt kooli, algus oli ikka väga raske, õnneks sai ta endale suurepärase toetava klassijuhataja.

neli aastat istusime lapsega iga issanda õhtu ja tegime ta koduseid ülesandeid, lugesime ja õppisime luuletusi pähe jne. neli aastat, nutt ja hala! oleks siis tunnike või kaks, me õhtused õppimised kestsid vahel ikka neli tundi. (ma pole pedagoog, nii et ilmselt võis mu metoodika ka vähetõhus olla.)

mind valdas must masendus, mu laps ongi “intellektuaalselt vähevõimekas” ehk maakeeli täielik puupea! arvasin, et paneme nii põhikooli lõpuni välja, eks siis näis, mis edasi saab.

väikeklasse meie koolis ei ole, kuigi õpetaja sõnul saanuks ta oma klassist juba neljase “komplekti” kokku. kuna aga ülejäänud lapsed, kes oleks väikeklassi vajanud, olid pigem aktiivsushäirega, poleks sellest väikeklassist ka suuremat abi olnud. mu laps polnud otseselt loll, tal oli raske keskenduda ja talle ei jäänud asjad just kergesti meelde. kolm hüperaktiivset tegelast poleks väikeklassis ta olukorda kuidagi leevendanud.

nüüd lõpetab poiss kuuendat klassi, eelmisel aastal veel küsis vahel kodutöödes abi, sel aastal teeb kõik oma kooliasjad ise. ei tea, kas läks mõistus lõpuks lahti või on neist tablettidest nii palju abi, aga hetkel on ta viimase veerandi jooksvates hinnetes mõned üksikud neljad, ülejäänud kõik viied. tavakooli tavaklass. ausalt, ma ise ka ei usuks, e-koolist vaatan.

poiss ise on asjalik tegelane, tal on oma erihuvid, mille kohta internetist infot otsib. ta ei ole kuidagi vähevõimekas või muidu puupea.

nii et ärge kaotage lootust, ilmselt tuleb teil väga palju kodus lapsega tööd teha, aga sellest on lõpuks abi.

vahel mõtlen kurbusega, kui palju tähelepanuhäirega lapsi on koolis lihtsalt lolliks tembeldatud ja maha kantud, kuigi nii mõnigi oleks psühhiaatri toetava raviga võinud olla palju edukam ning põhikoolist märksa kaugemale jõuda.

Sinu kirjas on kaks märksõna, mille vastu lapsevanemad hoolega võitlevad: esiteks koolipikenduse võtmine ja teiseks ravimid. Päris kindlasti soovitatakse koolis nii ühte kui teist, aga vanem pahatihti keeldub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ehk on kellelegi julgustuseks või lihtsalt lohutuseks:

poisslaps, lasteaia viimases rühmas oskas veerida, tähtede ja lugemise-kirjutamise vastu ei mingit huvi, pigem vastumeelsus. õhtuti peale lasteaeda ta lihtsalt keeldus lugemast. kümne piires arvutamisega sai enam-vähem hakkama, see tundus talle loogiline.

lasteaias öeldi ka, et vähevõimekas. tegi arenguvestlusel mingeid teste, no tõepoolest vähevõimekas.

tol aastal olid tavakooli esimesse klassi ka katsed, käisime. tegi, mis suutis, aga ega palju ei suutnud küll.

taotlesin koolipikendust, selleks oli ka arstitõendit vaja.

perearsti juures ronis poiss tooli alla, arst leidis, et on vist jah vara kooli panna. rajaleidjas ütlesin otse välja, et vajame koolipikendust. saime ka. viimasel lasteaia-aastal tegeles poisiga ka logopeed.

lasteiaia viimases rühmas jõudsime lasteaiaõpetaja nõudmisel psühhiaatri juurde, sest lapsel tekkisid lasteaias raevuhood (küll ainult selle õpetajaga, aga siiski.)

psühhiaater võttis lapse oma hoole alla, laps käis ka logopeedi ja psühholoogi juures konsultatsioonis, diagnoosiks on aspergeri sündroom + tähelepanuhäire. kõik need aastad on laps kooliajal tablette võtnud.

poiss läks 8-aastaselt kooli, algus oli ikka väga raske, õnneks sai ta endale suurepärase toetava klassijuhataja.

neli aastat istusime lapsega iga issanda õhtu ja tegime ta koduseid ülesandeid, lugesime ja õppisime luuletusi pähe jne. neli aastat, nutt ja hala! oleks siis tunnike või kaks, me õhtused õppimised kestsid vahel ikka neli tundi. (ma pole pedagoog, nii et ilmselt võis mu metoodika ka vähetõhus olla.)

mind valdas must masendus, mu laps ongi “intellektuaalselt vähevõimekas” ehk maakeeli täielik puupea! arvasin, et paneme nii põhikooli lõpuni välja, eks siis näis, mis edasi saab.

väikeklasse meie koolis ei ole, kuigi õpetaja sõnul saanuks ta oma klassist juba neljase “komplekti” kokku. kuna aga ülejäänud lapsed, kes oleks väikeklassi vajanud, olid pigem aktiivsushäirega, poleks sellest väikeklassist ka suuremat abi olnud. mu laps polnud otseselt loll, tal oli raske keskenduda ja talle ei jäänud asjad just kergesti meelde. kolm hüperaktiivset tegelast poleks väikeklassis ta olukorda kuidagi leevendanud.

nüüd lõpetab poiss kuuendat klassi, eelmisel aastal veel küsis vahel kodutöödes abi, sel aastal teeb kõik oma kooliasjad ise. ei tea, kas läks mõistus lõpuks lahti või on neist tablettidest nii palju abi, aga hetkel on ta viimase veerandi jooksvates hinnetes mõned üksikud neljad, ülejäänud kõik viied. tavakooli tavaklass. ausalt, ma ise ka ei usuks, e-koolist vaatan.

poiss ise on asjalik tegelane, tal on oma erihuvid, mille kohta internetist infot otsib. ta ei ole kuidagi vähevõimekas või muidu puupea.

nii et ärge kaotage lootust, ilmselt tuleb teil väga palju kodus lapsega tööd teha, aga sellest on lõpuks abi.

vahel mõtlen kurbusega, kui palju tähelepanuhäirega lapsi on koolis lihtsalt lolliks tembeldatud ja maha kantud, kuigi nii mõnigi oleks psühhiaatri toetava raviga võinud olla palju edukam ning põhikoolist märksa kaugemale jõuda.

Mul on sama diagnoosiga, aga juba ammu täiskasvanu. Tema pea ei läinud lahti, vaid lihtsalt 8.ja 9.klassis tahtis ise õppida. Aidata tuli kooli lõpuni. Nüüd teeb osaajaga lihttööd ja saab minu abiga oma eluga enam-vähem hakkama.
Ja eelmisele, ravimeid ta ei talunud. Koolipikendus ei aidanud. Käis maakoolis 12 õpilasega tavaklassis.

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Erivajadustega laps Eakohased teadmised normi alumisel piiril