Ma enam lihtsalt ei tea mida ma tegema peaksin..:S Armastan oma meest kogusüdamest ja saame lapse.. rasedust siis hetkel 18 nädalat.. Kuid tema käitumine on lausa võimatu.. Olen teinud kõik et tal hea oleks ja üritan väga oma emotsioone ja kõikki rasedusega muutuvaid tujusid tagasi hoida ja teda sellega mitte koormata jne.
Kuid ta on nii armukade, kujutab endale nii palju ette, ta saab vihale kui kuuleb midagi mis oli üldse enne teda.. ja veel aasta enne temaga kohtumist.. vahel jääbki tunne et olen süüdi et enne temaga tuttavaks saamist üldse elasin.. :S Siis kui temaga rääkida üritan asjadest mis mulle muret tekitavad tema nv-sed kus ta läheb ja joob ja ei ilmu koju mitu päeva ja mulle ei teata ega anna endast märku et temaga kõik korras vms. siis tundub mulle et ta nagu ei kuulaks mind üldse.. või siis ütleb jaa jaa ma enam ei tee nii ja enam ei joo jne ja tuleb uus nv ja läheb jälle nii..
Nüüd on ta suutnud kaks nädalat olla minuga ja leida ka minu jaoks aega kuid joob ikkagi. Mind ei ole häirinud tema joomine kui ma tean kus ta on ja et temaga kõik korras ja et ta tuleb ööseks koju.. Mind pole see kunagi häirinud, minu arust on ta armas kui ta natuke joonud on siis on ta nii rõõmus ja elav ja hooliv ja hoolitsev. Vb tõesti olen imelik inimene et mulle vahel meeldib kui mu mees jooob.. Kuna kui ta kaine on siis ta mõtleb nii palju ja on tõsine jne. siis arvan et ta on pahas tujus..:S Kuid tema eilne käitumine läks juba üle igasuguse piiri..:S
Läks talle eile järgi ta oli väljas oma sõpradega (jõid) ja pidime sis kohe koju minema, kui sinna jõudsin ei tahtnud ta nagu kohe ültsee minna ültes et kohe lähem ja nii mitu korda… vahepeal muututus ta selliseks norivaks ja tahtis nagu tüli kiskuda korra oli ka väike sõna vahetus kuna ta sai minust valesti aru kuid see lahene.. siis lõpuks kui olin seal juba pea kaks tundi ootanud kuni nad seal jutustasvad istusin rahulikult autos ja kuulasin muusikat ja nautisin päikest.. ja siis tuli mees autosse istus minu kõrvale ja laulis mulle laulu ja rääkisime niisama musitasime ja kõik oli hästi.. Ja siis küsisin temalt et kas me koju ka liikuma hakkame kuna homme tööpäev temal ja kell juba väga palju.. Ja selle peale ütles tema et ta ei teagi kas ta üldse enam koju tuleb(Meil on neid tema poolt välja kolimisi mitemeid kordi olnud) ma istusin ega saaanud midagi aru.. olin suht hämmingus küsisin et mis jutt ja siis ütles et jah et ta ei viisti enam minuga koos elada.. ja et kas ta kolib täna või homme välja.. Ma nagu tõesti olin nii juhm et ei osanud midagi öeldagi olin täesti vait.. ja lihtsalt kuulasin ja imestasin.. ja siis läks ta autost välja ja ma jäin sinna autosse istuma ja rasedana on neeed pisarad ju kiired tulema siis küsisin ta käest ka ta tuleb või ei ta ütles ei ja ma sõitsin minema kuna ei tahtnud ta sõprade ees nutma hakata.. ma ei saanud aru mis toimus nagu üldse ei saaanud kuna kõik oli ju korras polnud mingeid tülisid ega midagi… ja siis hiljem helistas ta mulle ja ütles et tuleb asjade järgi et kas ma ei viitsiks neid kokkupanna seda ma ei teinud. ja siis tuligi oma sõpraega võttis oma asjad ja läks. ja siis süüdistas mind esinemises ja ütles et olen normaalne eit.. ma nagu siiani ei saa aru mis toimus ja milles ma süüdi olin.. Sest ta suudab kuidgi alati nii teha et minna tunneks süüd asjades mida ma teinud pole. Kas ma tõesti oleks pidanud peale sellist juttu sinna vahima jääma ? Muidugi sõbrad ei kuulnud meie jutuajamist seal autos.. Kuid siiski, tundsin ennast alandatuna ja täiesti tühisena..:S Ei tea mis ma tegema peaks.. ja kõige hullem on see et kui enne oli midagi mingi tüli vm ja olin endast väljas siis see ei olnud nii hull kuid nüüd kui olen endast väljas ja stressis ja ei söö ja ei suuda magada siis see mõjutab mu last ja ei taha et temaga midagi juhtuks..:S Ma lihtsalt ei oska enam midagi teha.. Ja ei tea kas keegi sellest jutust midagi aru saab.. kui loodan et keegi saab.
Ja lihtsalt ei saa aru mida ma valesti olen teinud..?!:S
Ma ei tea mul lihtsalt oli vaja ennast välja elada, kuna pole siin kellegile seda rääkida..
