Mul oli aastaid tööandja auto, bensukaart tuhandele eurole kvartalis ja gps. Nii mitmel teiselgi meie firmast. Hea toon oli sellega teha minimaalselt erasõite. Loomulikult oli libatav teekonnal näiteks kesklinnas asuvast kontorist Nõmmele teha peatus Järve selveri juures ja siis lähedalasuva lasteaia juures. Sõita Nõmme turult läbi hommikul, osta Vabakalt lilled või teekonnal kliendi juurest, kes asus Viimsis, einestada Noas või Tuljakus või käia Viimsi poes või kasvõi Pirita rannas peatus teha ja kui tööpäev läbi, supelda ja siis koju sõita. Nädalavahetustel sai tööauto hääled sisse vaid kui tuli käia nt rehvivahetuses või Carglassis ning tööpäevadeks aega ei olnud. Ja loomulikult võis nädalavahetusel sõita sellega nt kliendi acvalikule üritusele või lennujaama, kui esmaspäevaks komandeeringusse minek.
Heaks tooniks polnud sõita sama näite puhul tööautoga pühapäeval lastega loomaaeda. Selleks võeti oma auto. Võib-olla mõni kunagi eksis selle vastu ka, aga valdav trend oli ausus. Kel eraautot polud sõitsid, nagu ennegi, trammi või trolli või taksoga.
Nii palju siiski lisakontrolli oli, et meie, kelle kodune auto oli diisel, sai bensiiniauto ja seega selle krediitkaardiga bensu ostmine oleks kohe välja tulnud. Ja vastupidi – bensuautode omanikud said diisliga sõiduauto.
Eks petta oleks ikka saanud, aga see ei huvitanud.