Teema: Ekspressiivne ja retsessiivne kõnehäire

Lihtsalt väike tähelepanek, et õige termin on “retseptiivne” kõnehäire 🙂

Aga vastan teemasse ka. Endal laps sai sama vanalt sama diagnoosi. Kolmeselt oli tal sõnavara iseenesest olemas, aga rääkis siiski vähe ja esimese kolmesõnalise lause ütleski alles kolmeselt… Nii kõnest arusaamine kui kõne väljendamine on kõne arenedes ajas paranenud. Näiteks kui ta omandab mingi uue sõna, siis hakkabki ta ju selle tähendusest aru saama ja oma kõnes kasutama. Natuke keerulisem on olnud n-ö tähenduseta sõnade õppimise ja mõistmisega, nt “muu”, “üldse”, “liiga”, “kunagi”, “alati” jms sellised abisõnad, mida me igapäevakõnes ise kasutame, aga millel ei ole nii 1:1 tähendust lapse jaoks nagu värvide, loomade ja esemetega. Puuet ei taotlenud, aga ta saab regulaarselt logopeedi abi lasteaia kaudu. Oli kaalumisel ka tasandusrühm, mille ajasime Rajaleidja kaudu välja, aga kui järjekord meieni jõudis, siis otsustasime selleks aastaks teda sinna mitte veel panna, sest areng oli kogu aeg nii suur ja ta saab oma senises tavalasteaias väga hästi hakkama ja on leidnud sõbrad. Eks aasta pärast vaatame uuesti. Igapäevasuhtluses probleeme pole, kõik jutud saab räägitud. Aga on aru saada, et võrreldes teiste omaealistega ei ole kõne nii sorav. Pikemate mõtete väljaütlemisel on kõne veidi konarlik ja kipub takerduma, nii et mõnikord tuleb teda veidi julgustada ja abistada pikemate lausete väljaütlemisel. Arusaamine on igapäevaelus ka täiesti okei. Mõnikord tuleb lauset või küsimust veidi teise nurga alt küsida või jutt teistmoodi sõnastada, et olla kindel, et laps sai aru, aga samas eks seda tuleb kohati vist kõigi lastega ette, et peab jälgima ja enda juttu kohandama, kuna sa räägid lapsega, mitte endavanuse täiskasvanuga… Mõnikord küsin igaks juhuks üle, kas ta ikka sai aru 😀 Ühesõnaga raske tee on käidud, aga kõik on kogu aeg järjest paremaks läinud. Ise oleme proovinud hästi palju arendada last – käime kogu aeg igal pool ja proovime talle erinevaid elamusi ja kogemusi pakkuda, mis silmaringi ja sõnavara laiendaks. Milline on sinu lapse olukord ja kõne?

meie saime diagnoosi oma poisile 4 aastaselt. Taotlesime puuet ja esimene kord määrati lapsele raske puue – mis ehmatas isegi mind natuke ära.

2 aastat tagasi tegime uue taotluse ning siis määrati keskmine puue.

Eks oleneb kindlasti palju ka nii lapse arstidest ja nende kirjeldustest ,kui ka sinu enda tähelepanekutest. Närvesööv on see protsess kahjuks igatpidi.

Edu teile!

Kui 3. eluaastaks veel üldse ei räägi, võib saada talle jah isegi raske puude. Aga see oleks isegi hea, sest vastavalt probleemi suurusele saategi rehaplaani – ja olgem ausad, mida mitmekülgsem ja tihedam see tal täna on, seda lihtsam hiljem. Nagu eelmine kirjutaja mainis, üliõige on tegeleda temaga kohe praegu väga intensiivselt, sest u 4. eluaastani käibki lapse kõnearengu kõige olulisema vundamendi rajamine. Suurepärane on, et talle meeldib laste kollektiivis olla, sellest on palju abi, sest igapäevane aktiivne keelekeskkond ja interaktsioon on talle väga oluline. Kaasa teda erinevatesse tegevustesse nii koduses majapidamises kui väljaspool, avastage uusi kohti, tegevusi, loodust, kuulake ja imiteerige linnu-loomahääli jne. Minimeerige samas aga passivset keelt – võimalusel mängige ikka koos pika üksi toimetamise asemel, vähendage kindlasti ekraane (vahel kinno minna ikka tore, aga sellist last ei tohiks harjutada igapäevaselt youtubis istuma, sest liigne võõrkeelne keskkond jätab jälje emakeele arengusse – inglise keel on olemuselt ülilihtne ja mugav), häälige tähti, joonistage, voolige, rebige, pusletage, nokitsege legodega jne.

Kui tegu on poisslapsega, siis vahel võrreldes tüdrukutega nende areng ongi aeglasem ja rohkem esimestel eluaastastel füüsilisele arengule suunatud (et kui on tegu sportliku ja aktiivse lapsega, siis osa muret võib peituda siin). Kui laps on täna aga ümbritseva suhtes positiivselt häälestatud, tahab olla kaasatud, talle pakub elu oma mitmekülgsuses siirast huvi, siis see on väga hea märk. Ära kindlasti hakka oma last teistega võrdlema, tee kõik, mis täna on sinu võimuses, see teekond ei ole mõistagi lihtne, aga loodetavasti saab see mure murtud. Vähemalt oled vanemana teinud oma maksimumi ja see on hiljem väga oluline teadmine. Palju nirum oleks tõesti 10aastase lapse keelearenguga tegelema hakata ja tõdeda, et aiaiai, miskipärast mägesid enam naljalt ei liiguta…

Minu laps sai 3-4 aastaselt sama diagnoosi. Taotlesime puude, eelkõige just seetõttu, et teenused oleksid võimalikult kättesaadavad. Oleks võinud lasteaeda ka tugiisikut otsida, kuid olemasolevad õpetajad olid niivõrd tublid ja toetavad, et selleks vajadust ei olnud. Jäi logopeed ja eripedagoog. Rajaleidja soovitas mitte väikeklassi, aga sellest järgmist klassi (näe, õoige nimetus ongi ununenud :)) Võitlesin selle meie 400 õpilasega maakoolis koos eripedagoogi abiga suhteliselt lihtsalt välja ja ennäe imet, peale minu leidus veel 3 last, kes seda klassi vajasid, aga kelle vanemad poleks iialgi sellist asja ajama hakanud.

2. klassi lõpus teatati mulle äkki, et järgmisest aastast läheb mu laps tavaklassi. Olin ehmunud ja kartsin ta toimetuleku pärast, kuid tegelikkus oli see, et tänu õpetajate suurepärasele tööle oli mu laps keeleliselt juba nii mõnesti tavaklassi lapsest ees. Loomulikult jätkus logopeediline abi edasi ja jätkub siiamaani. Ma tunnetan, et keeleliselt töötab tema aju ilmselt pisut teisiti kui näiteks minu oma, aga seda ei pane võõras inimene iialgi tähele. Esimestel tevaklassi aastatel paljusin õpetajatel arvestada tema eripäraga – mõnest asjast ei saanud ta esimese selgitamisega aru, aga kui klikk ära käis, siis oli kõik selge. Nüüd pole enam aastaid seda teinud ja kodus on täiesti tavaline eesti ja tiktoki-inglise keelt segamini rääkiv teismeline 🙂

Kõik võib veel hästi minna, aga tööd peab tegema.