Teema: Elatise maksmine – paberil kirjas ja tegelikkus, jagage kogemusi

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on olukord lahendatud, kui lastel täitub 18. Kindlasti oleks olukord teine, kui rahakotid oleksid algusest peale olnud eraldi. [/tsitaat]

Sinu jaoks on normaalne, et mees suhtub oma lastesse, kui mingisse olukorda, millest end kopikatega vabaks osta? Sinna juurde veel nägu, et ollakse mingi heategija? Ja lootus, et need lapsed soovivad tulevikus ise suhelda isaga, kes ei ole raatsinud anda toidurahagi ning elab oma uue naise käpa all, st oma isa koju ei ole lastel õigust tulla?

Uskumatu. Ka mina arvan, et what goes around, comes around. Aga võibolla psühhopaatiale kalduv isik ei saa üldse aru, mida halba on selles olukorras.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
…Elatist küsiti 300 eur. laps. Summa sai vaidlustatud ja kohtuotusega maksab 100 eur ühele lapsele ja 100 eur. teisele. Peale kohtusaagat lastega ei suhtle. Ütleb, et las kasvavad, kui asjadest aru saavad, küll üles otsivad….

[/tsitaat]

Kuna kohus nii otsustas, siis pole selles osas midagi vaielda, eks selleks pidid omad põhjused olema. Samas töövõimetus koos puudega või ka ilma ei takista ju lastega kohtumast?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgatajale. Minu notaris kokkulepitu oli väga pikk nimekiri. Sh laste suhtluskord põhjalikult kokku lepitud, kellaajalised üleandmised, kohtumised kellega ja millise etteteatamisega kokku lepitud. Nägin palju vaeva kõige kirjapanekuga mis torust tuli. See et jôulud lapsed alati minuga ja pool lastega oleku ajast ehk siis väh ühe näd vaheutuse kuus on mees lastega üks ühele ilma uue pereta.

Ma ei tahtnud ühtki otsa lahti jätta. Rahul olen. Kõik kaib nii nagu seal kirjas oli. Uus naine on marus, aga see pole minu probleem . Lastele sain parima. See oli oluline. Mees räägib kuidas ta tahaks tagasi tulla. Ilmselt keerab sealpool asi juba hapuks. Ma ei usu et see ainult minu tingimuste süü on -päriselt armastava uue naise jaoks ei oleks need tngimused midagi enneolematut, mõtlemisvõimega inimene saab aru miks ma need kirja panin. Minu eksi uuel pole vist ei üht ega teist ei armastust vaid omanditahe ega ka mõtlemisvõimet. [/tsitaat]

Lapsed vòiksid üle aasta jòulud ju oma isaga olla. Vòi siis ühe päeva jòuludest igal aastal?

Lastel on õigus saada osa oma ise elustandardist. Unustage juba ära see miinimum nende isade puhul kellel tegelikkuses on mitu keskmist palka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lastel on õigus saada osa oma ise elustandardist. Unustage juba ära see miinimum nende isade puhul kellel tegelikkuses on mitu keskmist palka.[/tsitaat]

Ääretult primitiivne mõtlemine 😀
Ega isad on ju draakonid, kes kunagi jalaluud ei murra

Tervitused teemaalgatajele!
Oled tõesti väga tubli, et oled suutnud kõik nii hästi laste huvides korraldada. Kas oleksid nõus oma kogemusi täpsemalt jagama. Kui jh siis palun kirjuta mulle sissi77@hot.ee

Parimat soovides.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ehk minu kui kõrvaltvaataja kogemused: elatise kokkulepetest ei pea reeglina kinni naised, mehed (või nende abikaasad) maksavad ka siis, kui sissetulek puudub nt. töökaotuse või haiguse puhul – normaalses peres kärbitakse siis kulutusi, kuid eraldielava lapse kulusid puutuda ei tohi. Ehk teemaalgatajale soovitus: emotsioonideta laste kohtumised isaga ja elatise summa kindlaks määrata ja käituda heatahlikult mõlemalt poolelt.[/tsitaat]
Minu kui kõrvaltvaataja kogemus on jällegi teistsugune, paljud mehed kipuvad mõned aastad pärast lahkuminekut elatisega närutama või seda võlgu jääma (alguses on jah kõik ilus). Parim kild oli ikka ühe sõbranna eksmehe avaldus enne masu saabumist – mees arvas, et ta võiks nüüd lastele makstavat niigi miinimumist väiksemat summat vähendada, KUNA ELUKALLIDUS ON NÜÜD TÕUSNUD!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ma ei tahtnud ühtki otsa lahti jätta. Rahul olen. Kõik kaib nii nagu seal kirjas oli. Uus naine on marus, aga see pole minu probleem . Lastele sain parima. See oli oluline. Mees räägib kuidas ta tahaks tagasi tulla. Ilmselt keerab sealpool asi juba hapuks. Ma ei usu et see ainult minu tingimuste süü on -päriselt armastava uue naise jaoks ei oleks need tngimused midagi enneolematut, mõtlemisvõimega inimene saab aru miks ma need kirja panin. Minu eksi uuel pole vist ei üht ega teist ei armastust vaid omanditahe ega ka mõtlemisvõimet. [/tsitaat]
“Tark” naine, mis ma oskan öelda. Sinu õnneks on mees paras suss, et tingimustele vastu ei hakanud. Mis uuesse naisesse puutub, siis armastus või mitte, aga reeglite juures, et “uue perega oled siis kui vanast aega üle jääb”, ei peaks ükski suhe vastu. Elul on kummalised keerdkäigud… Mis juhtub siis kui ise lastega mehesse peaksid armuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu kui kõrvaltvaataja kogemus on jällegi teistsugune, paljud mehed kipuvad mõned aastad pärast lahkuminekut elatisega närutama või seda võlgu jääma (alguses on jah kõik ilus). Parim kild oli ikka ühe sõbranna eksmehe avaldus enne masu saabumist – mees arvas, et ta võiks nüüd lastele makstavat niigi miinimumist väiksemat summat vähendada, KUNA ELUKALLIDUS ON NÜÜD TÕUSNUD![/tsitaat]

Hmm, antud juhul tõuseb naise poolelt iga aasta elukallidus ning lapse vajadused, mis on aga nt. Perekooli kägude ja ühiskonna poolt igati soositud: mis ta siis lasi naise lapsega ilma peale 🙂 Kogemusi on jagunud nüüdseks 15 aasta jagu.

Kõik taandub sellele, et lahkukoliva vanema eelarvest kaob müstilisel kombel kuluartikkel “lapsed”. Üldjuhul liisinguid ja järelmakse võttes kalkuleeritakse see ju pere eelarves läbi, mitte ei võeta täiesti huupi suurt kohustust kaela, laste puhul toimib see harva. no ja juhtubki paratamatult, et uusi lapsi valmis meisterdada poleks tegelikult puhtmajanduslikult võimalik.

Otseselt teemaalgatusele vastan ka. Mina olen see nn uus naine ja mul on mehega kaks last (mehel esimesest abielust veel kaks). Esimeste laste rahaline ja ajaline toetamine ei vähenenud minu ja ühiste laste saabumisel. Meie pere eelarvet ei ole “reguleeritud” läbi elatise vähendamise esimestele lastele, pole sellist kavatsustki kunangi olnud, kuigi on olnud majanduslikult kitsamaid aegu. Väga tubli, et kõik paberil paika paned, nii on ikkagi oluliselt keerulisem vingerdada. Ning elatise laekumise jälgimisel ole alati järjepidev, nii ei avasta sa paari aasta pärast, et kuidagi kasinaks ja harvaks on summad järsku jäänud sinu enda vaikival nõusolekul. Loomulikult on elus ka erandeid (nt isa raske haigus), mõistlikud inimesed jõuvad alati kokkuleppele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil maksis laste isa pärast välja kolimist miinimumist suuremat elatist, vabatahtlikult ja täiesti regulaarselt. Pärast armukesega ametlikku kokku kolimist elatis vähenes poole võrra ja siis lõppesid maksed sootuks. Andsin kohtusse hagi miinimumelatise välja mõistmiseks kirjaliku menetlusega. Sellele järgnes mehe poolt kohtusaaga. Tänaseks on kohtus määratud miinimumelatis koos punktiga elatis vastavalt riiklikult kehtestatud miinimumile (tõuseb miinimumpalk, tõuseb ka elatis). Lisaks sai kirja ka suhtluskord lastega.
Kui sa soovid, et saadav elatis läheks tulevikus arvesse ka ametliku sissetulekuna (näiteks pangalaenu saamisel), siis tuleks elatis kohtulikult lasta määrata. Kirjalik menetlus on kõige kiirem ja valutum.[/tsitaat]

Kas mehel oli kohtus esindaja?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil maksis laste isa pärast välja kolimist miinimumist suuremat elatist, vabatahtlikult ja täiesti regulaarselt. Pärast armukesega ametlikku kokku kolimist elatis vähenes poole võrra ja siis lõppesid maksed sootuks. Andsin kohtusse hagi miinimumelatise välja mõistmiseks kirjaliku menetlusega. Sellele järgnes mehe poolt kohtusaaga. Tänaseks on kohtus määratud miinimumelatis koos punktiga elatis vastavalt riiklikult kehtestatud miinimumile (tõuseb miinimumpalk, tõuseb ka elatis). Lisaks sai kirja ka suhtluskord lastega.
Kui sa soovid, et saadav elatis läheks tulevikus arvesse ka ametliku sissetulekuna (näiteks pangalaenu saamisel), siis tuleks elatis kohtulikult lasta määrata. Kirjalik menetlus on kõige kiirem ja valutum.[/tsitaat]
Notari juures koostatud kokkulepe peaks olema samal määral kehtiv, kui kohtu otsus, aga selle meeldiva lisandiga, et mees tunneb, et ta oli asjas vabatahtlik osaline. Siis on rohkem lootust, et hiljem elatise maksmisest viilima ei hakata.

Aga jah, teemaalgataja, valmis tuleb olla kõigeks ja igaks juhuks paari kuu varu söögiraha arvele koguda, juhuks kui teisel inimesel ikka katus sõitma hakkab – või ka juhuks, kui ta nt ootamatult töötuks jääb. Kindlasti ei maksa loota, et eksi uus kaaslane tema asemel elatist maksma hakkab, kui eks satub makseraskustesse – seda kohustust uuel kaaslasel ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas mehel oli kohtus esindaja?[/tsitaat]

Oli küll esindaja, sest mees ei leppinud miinimumelatise kirjaliku menetlusega, vaid palkas advokaadi ning esitas omapoolse vastuhagi. Lõpptulemuseks on ikkagi miinimumelatis. Advokaatidile kulunud raha võime mõlemad korstnasse kirjutada.