Teema: Elu nagu roosas mullis on hea?

Mitte midagi ei saanud aru.

Selline mulliselamine võib olla soov, aga see ei saa olla reaalsus.

Varem või hiljem saad “saapaga näkku” nagu üks eliitärimees/ajakirjanik kunagi praeguse lumehelbekese põlvkonna kohta ütles. Mulle see väljend ei meeldi, aga see on üsna tabav.

Pigem tee endale selgeks need häirivad tegurid – ema, insta app, uhkeldav sõbranna – saad muuta oma suhtumist, ära lase häirida ennast, vaid õpi üle olema. Kui vaja, vähenda kokkupuuteid, kustuta app.

Pimedad/kurdid annaks palju, et nad kuuleks, näeks.

Mina sain suurepäraselt aru. Mis juhtub siis, kui elada pealtnäha muretult, lülitades negatiivsed uudised ja ebameeldivad inimesed oma elust välja. Kas võib kuidagi karuteenena mõjuda, et midagi juhtub, jääd tööst ilma, ema sureb ja tekib kahetsus, et oleks pidanud ikka teda hooldama.

Kui elu sõltub otseselt teistest võib see keeruline olla. Oletame, et sul on töökoht ja pole võimalust mujale tööle saada. Seal pead kokku puutuma igasugustega, meel on must ning oi kuidas tahaks end välja elada. Paratamatult hoiad keele hammaste taga, sest vajad seda tööd.

Mina tegin eile pesumasinale peedist trumli. Üldse meeldib kõike teha, igasugu vingeid asju, näiteks teisipäeval panin kokku suure teleka. Ise olen rahul. Lisaks veel, et mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule. Ta oleks linnupesa sarnane, kui ta ei oleks hobune. Negatiivsesse suhtun negatiivselt, see on nagu paistaks roosa mulli tagant kollane päike. Mulle meeldib kirjutada, mis sellest, et ma ise ka ei tea, mida täpselt kirjutan. Äkki keegi ikka saab aru?

Ma arvan, et kõige mõistlikum on ikka kesktee – ei tasu kõige negatiivse eest päris põgeneda, aga ei ole vaja seda negatiivset ka otsida igalt poolt. Kõike mõõdukalt. Sinu toodud näidetest: oluliste uudistega võiks üldjoontes ikka kursis olla, vastiku emaga võib suhelda pigem harva, mingeid kommentaare pole aga vaja üldse lugeda mu meelest. Kui negatiivsete kõrvale jääb piisavalt ka positiivseid asju, võiks elu enam-vähem talutav olla küll.

#3898857:

x

Kas elada roosas mullis siis lõpuks, kui teised häirivad, solvavad, on ebaviisakad jne.

Tihti soovitatakse-ära loe kommentaare, see ei mõju hästi.

Ära suhtle nt emaga, kui ta ei mõju sulle hästi. Või^ma ei loe uudiseid^.

Kas selline isoleerimine on hea või halb? Hea kindlasti selles mõttes et oled rahulikum ja kindlam. Aga teadmatuse arvelt. Elad nagu paralleelmaailmas. Või kuidas teie suhtute negatiivsesse?

Mina päris teadmatuses ei tahaks viibida, küll aga peab oskama end negatiivsest distantseerida. Ei saa öö läbi nutta Süürias surevate laste või Austraalia metsatulekahjude pärast. Ebameeldivate inimestega suhtlemist tasub võimalusel kindlasti vältida ja igas teemas ei pea tulihingeliselt sõna võtma. Ma tean, et on tuhandeid loomi piinavaid värdjaid, kuid sellele viitavate pealkirjadega uudiseid ei ava ega loe ma kunagi, sest tean, kuidas see mind laastab. Seega olen nõus, et kindlasti tasub end mingist infost eemal hoida ja meeldivale rohkem keskenduda.

#3899068:

Vähem juua alustuseks.

Kes aru ei saanud, peaks uuesti kooli minema või vähem romääntilisi filme vaatama, et lugeda välja mingit olematut draamat. Väga aktuaalne teema igapäevaste uudiste ja kõikide inimsuhete-inimoosluste juures.

ei arva, et see pikaajaliselt hea mõte on, siis tegeled ainult tagajärgedega kuna ennetada probleeme pole võimalik.

Ma juba vanem inimene, aga mu isa õpetas juba varases lapsepõlves, et muretseda tasub ainult nende asjade pärast, mida ise muuta saad. Ilmselt oli abi, sest mul on õnnestunud elada pikk ja õnnelik elu vaimselt kokku varisemata. Loomulikult on olnud tagasilööke, aga see kuulub elu juurde.

Minu meelset ka ei tasu mullis elada selles mõttes, et eitada negatiivse (õelad kommentaatorid, halvad uudised, ebameeldiva iseloomuga ema jne. ) olemasolu. Parem on ausalt tunnistada, et on nõmedaid kommentaare, halbu uudiseid, ebameeldiva iseloomuga inimesi jne. – mis teha.

Aga inimene ei pea olema ka masohhist, et sunnib ennast pidevalt mingi “energiavampiiriga” suhtlema või lugema iga päev kuskilt mingeid nõmedaid kommentaare ja ohkima, et jube – jube, mis inimesed neid küll kirjutavad.

Täiesti normaalne on piirata kokkupuudet halvaga ja näit. suhelda rohkem näit. nende inimestega, kelle puhul tunned, et nad mõjuvad hästi ja tegeleda rohkem teemadega, mille puhul tunned, et need tõmbavad rohkem kui mingid teised teemad. See ei ole teadmatuses elamine tingimata (st. tead, et kõik ei ole nii tore) – aga lihtsalt teed oma valikud.

#3900295:

Järgne oma saatusele,

kasta oma taimi,

armasta oma roose.

Kõik ülejäänu on võõraste puude vari.

/Fernando Pessoa/

Võõrad puud kasvavad ja nende vari varjab su rooside eest päikese. Arnasta ja kasta neid palju tahes.

Mina arvan, et enamik inimesi ei loe kommentaare, milleks?