Teema: Emad, kes te olete üksi kodus lapsega/lastega, kas jõuate mängida ka?

Nädalavahetusel ka mees 9ni? Sel ajal saab koristada, mitu masinat pesu pesta ja mitme päeva toidu ette teha.

Minul nii ongi. Nädala sees teen vähe, mina panen pesu pessu ja teen kõige hädapärasemat, õhtul tuleb mees koju, käib poes, tõmbab köögi puhtamaks ja paneb mustad nõud masinasse, hommikul paneb mees pesu kuivama ja mina võtan nõud masinast välja.

nädalavahetusel tegeleb mees lapsega ja mina teen toitu ette valmis ja suuremat koristust.

Või saab enda või mehe ema nädalavahetusel appi kutsuda – üks koristab ja teine hoiab last.

No misasju on tal igal õhtul ajada? Põgeneb kodunt lihtsalt?

Ütle mehele, et sulle ei sobi. Või et peremehele meeldib see ja too. Aga petenaine? Las peremees teeb siis ise.

Sa ei ole mehe teenija. Elatakse ikka endale.

Sina aga tundud teksti järgi üksikema olevat, sest mees sisuliselt ei osale, või lihtsalt seda tüüpi naine, kellele meeldibki “ohver”olla

Olen ka vahel tundunud, et päev läks mööda kuidagi nii, et lapsega nagu eriti ei tegelenudki ekstra. Muidugi sõime, mähkisime, selle ajal rääkisime jne, aga mõnel päeval, kui üritan lapse ärkvel oleku ajal ka kodus midagi tehtud saada – koristada või süüa teha – siis ongi veidi nagu süümekad, et ei tegelenud piisavalt lapsega. Üldiselt olengi proovinud vabamalt võtta. No ei korista siis või tellime toitu koju. Üldse saame palju asju tehtud kui laps 19-20 ajal magama on läinud. Siis mõnikord teeme ettevalmistusi järgmise päeva söögiks, koristame vms. Seda siis ikkagi koos mehega, kes pärst tööd tuleb koju pere juurde.

Palju saan tehtud ka siis, kui mees pärast tööd lapsega aega veedab ja vannitab. Sel ajal saan ka nt kiirelt õhtusöögi valmis vms. Ühesõnaga ikka koos panustame, et laps oleks hoitud, söök laual ja suurem kaos kõrvaldatud kodust.

Suurema koristuse teeme ka tavaliselt nädalavahetusel- siis saab üks rohkem last hoida ja teine koristada, vahepeal vahetame ka. Ja kuna meil mõõduka suurusega kodu, siis jõuame pärast koristamist ikka midagi kõik koos teha ka. Me üldjuhul ka armastame nädalavahetustel koos aega veeta, kusagile sõita. Aga teatud kohustused püüame ka ühiselt nv jooksul ära teha.

Meid aitab palju ja toidukraami koju tellimine kulleriga, sest nii ei pea kumbki kulutama aega toidupoes käimisele ja nii jälle rohkem aega lapsele ja muudeks paremateks asjadeks.

Üldiselt esimese asjana tundub, et sinu probleemi lahendaks see, kui mees veidigi rohkem pereellu kaasatud oleks. Ta ikka peab ka kodus midagi tegema, mitte 14h iga päev ära olema ja siis veel nv ka ära minna soovima. Tõmba äkki ise tagasi oma agarust ja vaata, kas ta saab aru, et toad mustad ja nälg peal, kui sa ütled, et tegelesid lapsega, mitte ei olnud täiskohaga koduperenaine.

Laps on ikkagi nii vähest aega väike ja peaksid saama temaga nii palju aega koos veeta kui vähegi soovid. Kodutööd ei ole nii tähtsad.

Ps. Olen endale ikka meelde tuletanud, et olen LAPSEhoolduspuhkusel, mitte täiskohaga kokk-koristaja.

Ära mõtle üle ja pane endajaoks prioriteedid paika. Arusaadavalt on nii sinu kui mehe jaoks prioriteet nr 1 laps. Ühe lapsega ongi alguses raske. Rutiini käimasaamine et kõigile sobiks võtab aega. Olin isegi esimesed kuud väga stressis, aga mingi hetk sain aru mis on muret ja tormamist väärt ja mis mitte. Tolmurullid on viisakad ja võivad rahus seinaääres päevi oodata kuni sa nad ära korjad, laps aga mitte.

Mina soovitan et mõelge koos mehega läbi ja pange plaan paika. Nädalavahetused on ju üldiselt vabad ja kui sa tunned et sul on vaja suurpuhastust teha siis tehkegi kokkulepe et laupäeval on sul koristamise ja nädalamenüü ette planeerimise päev ja jäta suurem lapse eest hoolitsemine/mängimine mehe kanda. Nädalasees tee ära nipet-näpet mida tõesti vaja on teha ja proovigi rahulikult mõelda et kui laupäev tuleb siis teen. Eks see nõuab harjutamist…

Ega toimetusi vähemaks ei jää, lihtsalt tuleb õppida oma aega ja prioriteete planeerima. 🙂 Oluline on mitte jätta kõike vaid enda kanda! Mees on samamoodi lapsekasvatamises ja kodu pidamises osaline nagu Sina.  Minul on tänaseks 3 last ja ootan hetkel neljandat. Oli  raske ja eks on vahel ka siiani selliseid olukordi kus täpselt ei tea kuhu suunas joosta, aga saame kenasti hakkama. 🙂

Minu last (15-kuune tüdruk) ei huvita mänguasjad seega ei, ma ei mängi temaga. Võibolla paar korda nädalas lehitseme raamatut või laome torni. Muul ajal tegeleb ta ise omaette asjade uudistamisega ja huvitub kõigest, mida ma parasjagu teen. Annab mulle põrandalt mustad riided, mille ma pesumasinasse laon, koristab oma kola mänguasjakasti, vaatame koos multikaid ja laulame, õpime sõnu, käime kärutamas ja niisama lollitame ja naerame. Kindlasti jõuab ka paar pahandust korraldada aga see kuulub asja juurde

Robot tolmuimeja, pesukuivati ja multikeetja on olnud minu suurimad abilised. Nüüd kolmanda lapse ootel on nimekirja lisandunud robot muruniiduk 🙂

Aitab ka rutiin. Üldiselt olen üritanud hommikul kodused toimingud ära teha, et pärastlõunal veidi vabamalt võtta. Sooja toitu tegin kord päevas (enamasti õhtul), lõunaks soojendasin eelmise päeva jääke. Lapse uneajal püüdsin ise puhata: jalutasin, magasin, lugesin jne.

Ühe lapsega eriti keeruline ei olnud. Mehel küll pikad tööpäevad alati olnud, aga nõudlik ta ei ole, nt kui õhtusöögiks on poesalat, siis nii ongi. Mitme lapsega on elu keerulisem, aga see vast pole teemaalgataja küsimus.

Meil on samuti robottomuimeja. Aga igapävased toimetused teeme koos lapsega. Laps topib riideid pesumasinasse ja sikutab välja. Tassib pesunäppide korvi ja annab neid kätte. Pesu kuivamast võttes ulatan pesunäpid talle ja ta paneb need korvi. Peale sööki nt pühib laps ise oma söögitooli alt puru enam-vähem kokku. Kui vett peaks maha minema, siis on ta esimesena kohal, et saaks lapiga vehkida:)

Lapsed on erinevad seega ei maksa oodata, et koos igaühega saab niimoodi koos toimetada ja kui koos lapsega teha, siis läheb iga liigutusega kauem aega ja vahepeal tal tekkivad poolel teel muud huvid ja pesunäpide korv lendab laia kaarega tont teab kuhu.

Mänguasju on ka erinevaid. Aastasena meeldis lapsele nt lego duplo klotse lahti võtta. Kokku panema hakkas hiljem. Kaheselt lammutas Clics klotse laiali. Veidi hiljem hakkas ka neid kokku panema. Mänguasjad oleme valinud sellised, mis lapsele huvi pakuvad.

Mul 1a3k laps. Otseselt ei pea mängima temaga, tihtipeale käib ise ringi oma mänguasjadega või käib tuhlab riidekapis või köögikapis. Eks koristan pärast järelt ära. Mees käib pigem pikemaid päevi tööl, sest tegeleb oma ettevõtte alt (teadatuntud väide, et hakka ettevõtjaks, siis ei olda enam üldse kodus..:D), aga ma ei tunne, et oleks raske lapsega. Kui on head ilmad, käime õues ka. Võib-olla on lihtsalt rahulikum laps. Naudin väga, et ta kasvab juba suuremaks, aitab nt pesu panna kuivama jne, üritan kaasata teda pisikestesse kodutoimetustesse. Lõunasöögi teen alati lõunaune ajal, hommiku- ja õhtusöögid teen lihtsalt lapse kõrvalt. Kui on teinekord väga näljane juba, annan mõne mõngli näppu ja rahu majas.

Mina saan teemaalgatajast väga hästi aru. Ka mind häirib mustus ja korralagedus ja tahaks, et kodu oleks korras ja tihti ei saa siis lapsega parajasti mängida. Minu mees on ka väga pikad tööpäevad ära ja koju jõudes on veel zoomi koosolekud ja järgmisteks päevadeks ettevalmistused, ja kuna tal töö ka teises linnas, siis ongi ta tihti mitu päeva järjest ära. Kõik ei ole lihtsalt 9-17 kontoriinimesed.

Mina tunnen ka et olen täiesti omadega läbi kui olen lapsega kahekesi. Teen Sinust palju vähem. Üks suurem söögitegu paari päeva tagant, hommikul kiire puder. Koristan nii vähe kui võimalik, kui viha täis len, viskan ülearuseid asju ära et koristamist vähem oleks.

Laps sama moodi ei maga pikalt, 30 minutised unekesed, millest esimesed 10 minutit valvan. Sageli ärkab kohe uinaku alguses. Alles jäänud 20 minutiga saan valida kas jõuan pesema viõi midagi teha.  Tunnen ennast maailma ainsa ja kõige hullema hädapätakana, väljapoole paistab nagu teised emad jõuaksid kõike kontrolli all hoida, aga mina käin duši all nutmas, sest kõik käib üle pea.

Lapsega mängime elulisi mänge. Koristame koos, teeme süüa koos, tema jaoks on kõik üks mäng.

#3869368:

Naised, kes te räägite et olete lapsega üksi, samal ajal kui teiega sama katuse all mees ka elab- te olete kahe lapsega üksi!

Mees, kes oma osa koduses elus ei anna pole muud, kui lisalaps ja arvatavasti oleksite päriselt üksi paremini hakkama saav. Kahe lapsega üksikema on tõesti raske olla, minu kaastunne.

Kl 9-17 tööl käiv palgatööline ilmselt üle Eesti keskmise ei teeni ka. Minu kaastunne neile, kelle 1,5a laps läheb sõime, kuna muidu ei saa pere rahaliselt hakkama (ja nagu kõrvalteemast selgub on naisi, kes selle üle ka uhked, et nende panus pere eelarvesse on 50%). Ja samuti neile, kelle abikaasal ei ole elus muid püüdlusi kui kl 17 koju jõudmine ja diivanile teleka ette kukkumine.

Ametis/ettevõtmises edukate inimeste elu tihtipeale selline ei ole, sest päris palju aega kulub lähetustele, lisaprojektidele, enesetäiendamisele jne.

Olen naine kelle mees jõuab koju kl 20-21, aga mina küll ei tunne, et ilma meheta oleks elu palju lihtsam. Oleme majanduslikult kindlustatud, mees hoolitseb olmeasjade eest (et arved oleksid makstud, remonditööd tehtud, autod tangitud jne), lastele jõuab õhtuti ja vajadusel ka päeval tänu paindlikule töögraafikule üks-ühele aega pakkuda. Mina ka ei kurda, et olen oma muredega üksi jäetud. Nädalavahetusel oleme enamasti koos, lisaks käime puhkusel ja ka niisama väljas.

Ehk peremudeleid on erinevaid. Mõnele on oluline koduste kohustuste 50/50 jagamine, võrdselt raha teenimine ja lastega toimetamine. Teised pered on jällegi sellised, et igaüks panustab niipalju kui saab ja moel, mis tal kõige paremini välja tuleb. Olgu see rahateenimine, kodused tööd või laste kasvatamine. Ja “raamatupidamist” ei peeta selle üle, kes kui palju head pere jaoks teinud on.

#3869389:

#3869368:

Naised, kes te räägite et olete lapsega üksi, samal ajal kui teiega sama katuse all mees ka elab- te olete kahe lapsega üksi!

Mees, kes oma osa koduses elus ei anna pole muud, kui lisalaps ja arvatavasti oleksite päriselt üksi paremini hakkama saav. Kahe lapsega üksikema on tõesti raske olla, minu kaastunne.

Kl 9-17 tööl käiv palgatööline ilmselt üle Eesti keskmise ei teeni ka. Minu kaastunne neile, kelle 1,5a laps läheb sõime, kuna muidu ei saa pere rahaliselt hakkama (ja nagu kõrvalteemast selgub on naisi, kes selle üle ka uhked, et nende panus pere eelarvesse on 50%). Ja samuti neile, kelle abikaasal ei ole elus muid püüdlusi kui kl 17 koju jõudmine ja diivanile teleka ette kukkumine.

Ametis/ettevõtmises edukate inimeste elu tihtipeale selline ei ole, sest päris palju aega kulub lähetustele, lisaprojektidele, enesetäiendamisele jne.

Olen naine kelle mees jõuab koju kl 20-21, aga mina küll ei tunne, et ilma meheta oleks elu palju lihtsam. Oleme majanduslikult kindlustatud, mees hoolitseb olmeasjade eest (et arved oleksid makstud, remonditööd tehtud, autod tangitud jne), lastele jõuab õhtuti ja vajadusel ka päeval tänu paindlikule töögraafikule üks-ühele aega pakkuda. Mina ka ei kurda, et olen oma muredega üksi jäetud. Nädalavahetusel oleme enamasti koos, lisaks käime puhkusel ja ka niisama väljas.

Ehk peremudeleid on erinevaid. Mõnele on oluline koduste kohustuste 50/50 jagamine, võrdselt raha teenimine ja lastega toimetamine. Teised pered on jällegi sellised, et igaüks panustab niipalju kui saab ja moel, mis tal kõige paremini välja tuleb. Olgu see rahateenimine, kodused tööd või laste kasvatamine. Ja “raamatupidamist” ei peeta selle üle, kes kui palju head pere jaoks teinud on.

Oeh, ütled, et peremudeleid on erinevaid, aga siis kiidad ikka enda oma nagu parimat. Minul näiteks hoopis on kahju naistest, kes aastaid lastega kodus on, lasevad end meestel ülal pidada, tundub siis, et endal on null ambitsiooni elus midagi peale laste kasvatamise saavutada. Minu küsimus on, et kui rohkem kui 1,5 aastat lapsega kodus oled ja äkki isegi lausa mitme lapsega, siis mis plaanid sul edasiseks on? Jäädki koduperenaiseks ja kui armastus mehega otsa saab, siis oled ilma karjäärita, ilma rahalise tagavarata? Oled nii kindel, et su edukas mees jääb igaveseks su kõrvale ja saad niimoodi tema rahakoti peal ligu lasta?

Kui sina tunned kaasa naistele, kellele mehed tulevad kell 17 koju, sest neil pole sinu silmis piisavalt ambitsioone, kas siis ei võiks sama öelda naiste kohta, kes aastaid lastega kodus on?

Tegelikult ei lange iga mees kell 17 koju tulles diivanile, vaid teeb perele õhtusööki, mängib lastega, koristab, veedab naisega aega. Näiteks meie peres on just nii. Armastame kõik üksteise seltskonda, töötame täiskohaga mõlemad, aga ei tõmble üle. Mõlemad saavad end tööalaselt teostada, samas ei rabele varanduse nimel üle ka. Ühine aeg ja rahulik meel on tähtsamad.

Aga peamine. Ma tõesti ei mõista neid naisi, kes tänapäeval, kui need lood meestest sõltuvatest, hädas naistest on nii levinud, ikka julgevad tuimalt kodus istuda, mehest sõltuda. Muidugi ei saa elada pidevas hirmus lahkumineku ees, aga täiesti naiivselt uskuda mehe heldusesse ja ainult sellele toetuda on ikka jama küll. Seega palun ära arva, et kõik naised lähevad tööle kiirelt tagasi ainult sellepärast, et muidu ära ei ela. Paljud lähevad seepärast, et neil on isiklikud ambitsioonid või lihtsalt soov enda seljatagust kindlustada – et olla lisaks lapsevanemale veel keegi, saavutada midagi, omada karjääri ja sissetulekut ka juhul, kui mehel muud mõtted tekivad.